Albert Kivikas 120

6.02.18

Näitust saab vaadata raamatukogu teabekirjanduse saalis (3. korrus)

 

Vabaduse kroonik Albert Kivikas 120 :

Mees, kes kirjutas ainult neist asjust, mida ise hästi tundis

 

Eesti kirjanik ja ajakirjanik Albert Kivikas sündis Suure-Jaani alevikus 18. jaanuaril 1898. aastal teenijatüdruk Anu Kivikase teise pojana. Ta on tänapäeval tuntud eelkõige Vabadussõja-teemalise romaani „Nimed marmortahvlil" autorina.

 

Kivikas olevat kunagi öelnud, et kirjutab ainult neist asjust, mida ise hästi tunneb. Luuletusi, miniatuure ja jutte kirjutama hakkas Kivikas varakult. Kirjanikul on kolm ainevaldkonda, mida ta korduvalt läbi kirjutas. Esiteks Põhja-Viljandimaa külaelu XX sajandi algul („Sookaelad", „Jüripäev", „Jaanipäev", „Mihklipäev", „Karuskose", „Tulililled"), teiseks Vabadussõda („Verimust", „Ristimine tulega", „Punane ja valge", „Nimed marmortahvlil I") ja Tartu kultuurielu 1920-ndate aastate algul („Maha lüüriline shokolaad! ", „Vekslivõltsija", „Nimed marmortahvlil" II—IV). Ainult viimane romaan „Kodukäija" (1963) toob juurde uue probleemide ja motiivide ringi.

 

Albert Kivikast on peetud eesti uusrealismi rajajaks. Oskar Kruusi hinnangul näitab Kivikase erakordselt pikaaegne kõikumine eri stiililaadide vahel, et ta teadlikult ei pürginud realismi uuendajaks. Ka oli kirjanikul üpris vähe ning juhuslikke teadmisi kirjandusteooriast, sest ta haridus oli jäänud lünklikuks ja poolikuks. Rindelt Tartusse tagasi saabunud, jäi Kivikas edasi sõjaväelaseks, ning kasarmuelu oli samuti takistavaks teguriks haridusteel. 1920. aastal astus Kivikas küll Tartu ülikooli ajalugu ja eesti filoloogiat õppima, kuid needki õpingud katkesid juba algusjärgus. Aastail 1922—1923 Berliinis ajakirju Odamees ja Aeg toimetades võis küll Kivikal jääda rohkem aega kirjandusalaste teadmiste kogumiseks, kuid tal ei jätkunud sihikindlust, et asuda oma haridust süstemaatiliselt täiendama, nagu tegi seda Johannes Semper Berliini ülikoolis õppides.

 

Tagasipöördumise järel elas ta taas Tartus ja keskendus esialgu ainult loomingule. Hiljem hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele, töötades muuseas ka kohtureporterina. Põhitegevuseks jäi tema jaoks 1920. aastatel siiski novellide ja romaanide kirjutamine, periood 1923–1927 oli tema elus üks produktiivsemaid.

 

Albert Kivikas oli kaks korda abielus: 1926. aastal Tallinna kaupmehe Otto Niggoli tütre Gertrudiga (26.09.1901 – 22.01.1934) ja 1936. aastal Anna Varikuga (18.01.1899–6.06.1976). Mõlemas abielus sündis kolm poega.

 

Edukas loominguline tegevus võimaldas kolida perega Tallinna, kus ta töötas mitme ajalehe juures ning oli Tallinna Kirjanike Ühingu abiesimees. Paralleelselt asus tööle teatrisse, olles 1935–1938 dramaturg Eesti Draamateatris ja aastatel 1938–1940 teatris Estonia.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimetas Albert Kivikas ajalehte „Eesti Sõna" ja oli Eesti Kirjanikkude Liidu esimees.

 

Albert Kivikas lahkus koos perekonnaga Eestist 1944. Algul elasid nad Soome pealinnas Helsingis, siis suundusid edasi Rootsi. Esimesed nädalad Rootsis veetis kirjanik Gimo laagris. Järgnes periood, mil tuli teha rasket füüsilist tööd. Algul töötas ta Älmebodas Smålandis tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel Rydali puuvillariide tehases. Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani 1949, mil ta kolis Lundi.

Albert Kivikas suri 19. mail 1978 80-aastasena Lundis. Tema põrm maeti Tallinna Metsakalmistule 6. oktoobril 1990.

 

Virtuaalnäituse koostas Veronika Raudsepp Linnupuu.

 

Virtuaalnäituse vaatamiseks klõpsake soovitud vormingus failinimele lehe allosas.

Kui teil puudub arvutis vastav tarkvara, siis saate selle tasuta alla laadida:

Adobe Reader   http://get.adobe.com/reader/

PowerPoint Viewer  http://www.microsoft.com/et-ee/download/details.aspx?id=13