Luulepreemiad 2016

2.06.16

I – Brenda Tarn                                                                                                        

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Holstrest. Tööd esitades 17-aastane, auhinda saades 18

 

Ich vermisse dich, Traurigkeit

Tere, kurbus!

Kuidas sul läheb?

Minul läheb hästi.

Mida sa teinud oled?

Mina käisin kinos ja teatris

ja näitustel käisin ka

Lugesin raamatuid ja kirjutasin uusi

Või vähemalt proovisin

Käisin kohvikus aga loomaaeda ei jõudnudki

Mul läheb hästi

Või siis mitte

Tegelikult otsisin ma sind, igast filmist

ja igast etendusest ja igast raamatust

Püüdsin sind leida näitustelt ja kohvikust

Sa vist olid sellel ajal loomaaias

Ma igatsen sind

Sellest on vist juba peaaegu kaks aastat kui sa läksid

Ja ma igatsen sind, tõesti igatsen

Sa ei meeldi teistele aga mulle sa meeldid

Hea vana tuttav, kellega koos tunnen end turvaliselt

 

Tere, kurbus!

Kuidas sul läheb?

Mul ei lähe eriti hästi

Ma tahan sind siia

Palun tule koju

 

 

II – Adeliina-Lisette Lepp                                                             

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Kuressaare külast (Tarvastu v), 17-aastane

 

Vi / Devik

Aeg, mil maa ja ilm saavad mööda.

Aeg, mil lehmadest karjamaal on järel vaid tumerohelised murumättad.

Aeg, millest hõngub rahu.

See on aeg, mil võib kuulda rahu.

 

"Kuidas rahu kõlab?" küsid sa.

"Just nõnda, nagu sa sellel kõlada lased," vastan ma.

 

See kõlab nagu külmast õhetavad põsed,

nagu kasteheina järele lõhnav karjamaa.

Nagu loojuv päike, jättes endast maha vaid erkroosa juti, eristamaks maad taevast.

Nagu õhus vibreeriv ritsikate sirin, mille impulss teeb pea paksuks.

Nagu koera soe aurav hingeõhk, mis haiseb varem söödud koerakrõbinate järele.

Nagu mädanevate silopallide hõng,

nagu soe udu heljumas maa ja taeva vahel.

Nagu kuu ja päike jagamas ühte taevast,

nagu märkamatult ajatuks muutuv aeg.

 

 

III – Brenda Tarn                                                                                                       

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Holstrest. Tööd esitades 17-aastane, auhinda saades 18

 

04.12

tee tööd ja näe vaeva

siis tuleb ka armastus

töö vastu

mis sest et su tööpäevad on 15 tundi pikad

kell 3 öösel koju jalutades lõhnad nagu köök

aga sa ootad endiselt armastust

mitte töö vastu

seda päris armastust

et keegi võtaks su pärast väsitavat päeva kaissu

lihtsalt hoiaks sind käte vahel

ootaks sind

selle asemel satud peale seksivale korterikaaslasele

piinlik olukord, kas pole

ja isegi kui ei satu

kui nad tulevad koju sinust hiljem

kuuled läbi õhukeste paneelmajaseinte

rütmiline liikumine

voodi käib vastu seina

isegi muusika kuulamine ei aita

sa tead et nad on seal

kurat küll ma tahan magada

seda sa tahaksid neile öelda

kadedus teeb kurjaks, ma tean

pole midagi

võtad oma kaisukaru kaissu

näed unes kõiki neid crushe kes sul olnud on

ja hiljemalt poole aasta pärast suhtesse on läinud

loomulikult mitte sinuga

vaatad neid lihtsalt kõrvalt ja loodad et nad on õnnelikud

muidugi on nad õnnelikud, nad armastavad

aga sina ootad endiselt sellist poissi

kes läheks hiljemalt poole aasta pärast suhtesse

ja seekord sinu, mitte kellegi teisega

tee tööd ja näe vaeva

siis unustad ära mis on sotsiaalne elu

heal juhul unustad ka armastuse

 

Äramärgitud luuletused:                                

 

Brenda Tarn                                                                                                              

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Holstrest. Tööd esitades 17-aastane, auhinda saades 18

 

Liebe mich

armasta mind nii

et Suudlevate Tudengite kõrval seistes

vaataksid inimesed meid

mitte purskkaevu

 

 

Jan-Erik Sarv                                                    

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Siniallikult, 18-aastane

 

tule tagasi, Suitsupääsuke!

armas Suitsupääsuke,

Sa jätsid mu oktoobrisse.

olen jätkand teed, jätkand teed

tundetul ja viliseval talvel

vahelduseta flegmaatilisel

taktil mööda ebamugavaid

radu

Sa siiblesid lõunasse

mu silmad rippusid Su sabas

Sul oli särasilmne rütm

Sa ei vaatanud tagasi

loodan

et silman Sind aprillis

oma pesas

ja kui ei näegi

ole palun minujaoks olemas

seal Rohu tänava

elektriliinil.

 

armastusega,

sinu Ronk

 

 

Liine Palu                                                                                

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Raasiku vallast Harjumaalt, 17-aastane

 

Afektiahelais

Kui sa mu südame murrad,

siis nii peabki minema.

Ma aiman su mõtteid

mahedas maismaaõhus.

 

Sa pole siit pärit, ainetu hingus,

tiibadega olevus teisel pool mind.

Ma hoian su pead afektiahelais.

Pisarad on põrgukuumad ja tulisoolased.

Sa palud minult andeks ja ma vastan,

et oled vaid inimene.

Ma lapin teepuulehega ka sinu haavu,

mu armas.

 

21.09.2015

Aasta aega tagasi mind su silmad kõnetasid,

esimest korda, sinu inglit, uskusid sa siis.

Kuid tapsin kõik selle, mis minus mõtestasid.

Minust oli saanud sinu hinge parasiit.

 

Tükk aega püüdsid selgitada minu kurbust:

"Mis sa tunned?"

Kuid mu õnnejoovastuse vahel laiutas vaid heitlik meel,

sest mu peas on surnud liblikate rännutee.

 

Üheksa kuud tagasi mind su silmad kõnetasid,

teist korda, sinu inglit, uskusid veel siis.

Kuid endiselt suutmatu olin, õõnestasin "meie" eksistentsi.

Roiskuv paradiis.

 

Ja nii läks, et teenisin su ükskõiksuse,

kui avastasid, et inglil polnud ikka veel

ärganud ta talveunes meel.

 

 

Kristiina Kase                                                  

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Viljandist, 17-aastane

 

Kivi

Tugev, puutumatu,

kindel kui kalju,

seisis rannal kivi,

suur ja võimas,

merelõõmas.

 

Ümberringi tuhandeid teisi,

kuid ometi nii üksik

ja õnnetu,

liikumisvõimetu.

 

Ainsat lohutust leidis,

kui vaatas linde

üleval taevas,

nii vabad ja haprad,

vastandid temale.

 

Kord kajakas

kivile puhkama lennates,

elurõõmu sütitas,

seltsilise tekitas.

 

Killuke rõõmu,

kuid kajakas läbematu,

merele suundus,

kivi ahastavas kurbuses

liiva varises.

 

Rändaja naastes

teisele kivile lendas,

märkamata jäi talle endise saatus,

temal oli oma rada luua.