Luulepreemiad 2016
I – Brenda Tarn
Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Holstrest. Tööd esitades 17-aastane, auhinda saades 18
Ich vermisse dich, Traurigkeit
Tere, kurbus!
Kuidas sul läheb?
Minul läheb hästi.
Mida sa teinud oled?
Mina käisin kinos ja teatris
ja näitustel käisin ka
Lugesin raamatuid ja kirjutasin uusi
Või vähemalt proovisin
Käisin kohvikus aga loomaaeda ei jõudnudki
Mul läheb hästi
Või siis mitte
Tegelikult otsisin ma sind, igast filmist
ja igast etendusest ja igast raamatust
Püüdsin sind leida näitustelt ja kohvikust
Sa vist olid sellel ajal loomaaias
Ma igatsen sind
Sellest on vist juba peaaegu kaks aastat kui sa läksid
Ja ma igatsen sind, tõesti igatsen
Sa ei meeldi teistele aga mulle sa meeldid
Hea vana tuttav, kellega koos tunnen end turvaliselt
Tere, kurbus!
Kuidas sul läheb?
Mul ei lähe eriti hästi
Ma tahan sind siia
Palun tule koju
II – Adeliina-Lisette Lepp
Viljandi Gümnaasiumi õpilane Kuressaare külast (Tarvastu v), 17-aastane
Vi / Devik
Aeg, mil maa ja ilm saavad mööda.
Aeg, mil lehmadest karjamaal on järel vaid tumerohelised murumättad.
Aeg, millest hõngub rahu.
See on aeg, mil võib kuulda rahu.
"Kuidas rahu kõlab?" küsid sa.
"Just nõnda, nagu sa sellel kõlada lased," vastan ma.
See kõlab nagu külmast õhetavad põsed,
nagu kasteheina järele lõhnav karjamaa.
Nagu loojuv päike, jättes endast maha vaid erkroosa juti, eristamaks maad taevast.
Nagu õhus vibreeriv ritsikate sirin, mille impulss teeb pea paksuks.
Nagu koera soe aurav hingeõhk, mis haiseb varem söödud koerakrõbinate järele.
Nagu mädanevate silopallide hõng,
nagu soe udu heljumas maa ja taeva vahel.
Nagu kuu ja päike jagamas ühte taevast,
nagu märkamatult ajatuks muutuv aeg.
III – Brenda Tarn
Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Holstrest. Tööd esitades 17-aastane, auhinda saades 18
04.12
tee tööd ja näe vaeva
siis tuleb ka armastus
töö vastu
mis sest et su tööpäevad on 15 tundi pikad
kell 3 öösel koju jalutades lõhnad nagu köök
aga sa ootad endiselt armastust
mitte töö vastu
seda päris armastust
et keegi võtaks su pärast väsitavat päeva kaissu
lihtsalt hoiaks sind käte vahel
ootaks sind
selle asemel satud peale seksivale korterikaaslasele
piinlik olukord, kas pole
ja isegi kui ei satu
kui nad tulevad koju sinust hiljem
kuuled läbi õhukeste paneelmajaseinte
rütmiline liikumine
voodi käib vastu seina
isegi muusika kuulamine ei aita
sa tead et nad on seal
kurat küll ma tahan magada
seda sa tahaksid neile öelda
kadedus teeb kurjaks, ma tean
pole midagi
võtad oma kaisukaru kaissu
näed unes kõiki neid crushe kes sul olnud on
ja hiljemalt poole aasta pärast suhtesse on läinud
loomulikult mitte sinuga
vaatad neid lihtsalt kõrvalt ja loodad et nad on õnnelikud
muidugi on nad õnnelikud, nad armastavad
aga sina ootad endiselt sellist poissi
kes läheks hiljemalt poole aasta pärast suhtesse
ja seekord sinu, mitte kellegi teisega
tee tööd ja näe vaeva
siis unustad ära mis on sotsiaalne elu
heal juhul unustad ka armastuse
Äramärgitud luuletused:
Brenda Tarn
Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Holstrest. Tööd esitades 17-aastane, auhinda saades 18
Liebe mich
armasta mind nii
et Suudlevate Tudengite kõrval seistes
vaataksid inimesed meid
mitte purskkaevu
Jan-Erik Sarv
Viljandi Gümnaasiumi õpilane Siniallikult, 18-aastane
tule tagasi, Suitsupääsuke!
armas Suitsupääsuke,
Sa jätsid mu oktoobrisse.
olen jätkand teed, jätkand teed
tundetul ja viliseval talvel
vahelduseta flegmaatilisel
taktil mööda ebamugavaid
radu
Sa siiblesid lõunasse
mu silmad rippusid Su sabas
Sul oli särasilmne rütm
Sa ei vaatanud tagasi
loodan
et silman Sind aprillis
oma pesas
ja kui ei näegi
ole palun minujaoks olemas
seal Rohu tänava
elektriliinil.
armastusega,
sinu Ronk
Liine Palu
Viljandi Gümnaasiumi õpilane Raasiku vallast Harjumaalt, 17-aastane
Afektiahelais
Kui sa mu südame murrad,
siis nii peabki minema.
Ma aiman su mõtteid
mahedas maismaaõhus.
Sa pole siit pärit, ainetu hingus,
tiibadega olevus teisel pool mind.
Ma hoian su pead afektiahelais.
Pisarad on põrgukuumad ja tulisoolased.
Sa palud minult andeks ja ma vastan,
et oled vaid inimene.
Ma lapin teepuulehega ka sinu haavu,
mu armas.
21.09.2015
Aasta aega tagasi mind su silmad kõnetasid,
esimest korda, sinu inglit, uskusid sa siis.
Kuid tapsin kõik selle, mis minus mõtestasid.
Minust oli saanud sinu hinge parasiit.
Tükk aega püüdsid selgitada minu kurbust:
"Mis sa tunned?"
Kuid mu õnnejoovastuse vahel laiutas vaid heitlik meel,
sest mu peas on surnud liblikate rännutee.
Üheksa kuud tagasi mind su silmad kõnetasid,
teist korda, sinu inglit, uskusid veel siis.
Kuid endiselt suutmatu olin, õõnestasin "meie" eksistentsi.
Roiskuv paradiis.
Ja nii läks, et teenisin su ükskõiksuse,
kui avastasid, et inglil polnud ikka veel
ärganud ta talveunes meel.
Kristiina Kase
Viljandi Gümnaasiumi õpilane Viljandist, 17-aastane
Kivi
Tugev, puutumatu,
kindel kui kalju,
seisis rannal kivi,
suur ja võimas,
merelõõmas.
Ümberringi tuhandeid teisi,
kuid ometi nii üksik
ja õnnetu,
liikumisvõimetu.
Ainsat lohutust leidis,
kui vaatas linde
üleval taevas,
nii vabad ja haprad,
vastandid temale.
Kord kajakas
kivile puhkama lennates,
elurõõmu sütitas,
seltsilise tekitas.
Killuke rõõmu,
kuid kajakas läbematu,
merele suundus,
kivi ahastavas kurbuses
liiva varises.
Rändaja naastes
teisele kivile lendas,
märkamata jäi talle endise saatus,
temal oli oma rada luua.