Luuleparemik

21.05.20

Luulepreemiad 2020

I koht     Berit Tugi (pseud Pariisitar)

II koht    Merli Mäevälja (pseud Sära)

III koht    Emma Kruusmäe (pseud Heidik)

 

 

Äramärgitud

 

I koht - Berit Tugi (pseud. Pariisitar)                                                                  

 

ma tunnen

et oled olemas

eile igatahes olid

mitte minu juures

vaid lihtsalt

olid

mu südames

ja see teeb rõõmu

sest kui sind ei oleks

siis kellest ma mõtleks

kellele ütleks

aitäh

et oled olemas

pariisitar

 

homme

tule meile

aga ära eilset ajalehte kaasa võta

meil on palju muudki rääkida

sest aeg läheb ju edasi

aga meie tuleme tagasi

kunagi ikka

kui homme ei saa

pariisitar

 

kas teate seda tunnet

kui ta on mees,

kes avab sulle 

oma koduukse

südame

ja hinge

sest

kuidas nüüd öelda

minul silm on sinine

temal lubadus

"ma enam nii ei tee"

kas see ongi

armastus?

pariisitar

 

 

ma leidsin sinu

otsides end

kui võtan su omaks

kas siis kaotan end?

pariisitar

 

 

kas keegi kuulis

kuidas täna vihma sadas?

mida sina kuulsid?

kas koer haukus?

miks te siis ei kuule

kuidas me südamed murduvad?

tuhandeks tükiks

täna või homme

tema on katki

sina ei tea

ja keegi pole süüdi

pariisitar

 

 

oli neljapäeva õhtu

üks neiu oma juuksesalgu

sättis õrnalt kõrva taha

muie näol

sest tema lootus oli alles

et miski nüüd

muutub veel paremaks

meie kõigi jaoks

mõtlikult sammus ta edasi

julgemalt kui eales varem

tal oli eesmärk

tal oli visioon

ta on #queenofmyown

see olengi mina

pariisitar

pariisitar

 

tagasi algusesse...

 

                                             II koht - Merli Mäevälja (pseud Sära)

 

sel talvel

mäletan. sa ütlesid talvel.
ja mina..olin koheselt valvel.
vaatsid' mul sügavalt silma.
nägid seal tormihõngulist ilma.
ütlesid, et murran silmsidet..
ja et sõnadel ei ole enam pidet.
hall vaikus seal konutas silmis.
vaikisime. nagu kurvas filmis.
nukrad silmad vaatasid maha.
öeldakse ju küll, et ära vaata selja taha..
aga raske on end avada, just.
keegi nagu alailma paugutab ust.
nii ma seal seisin.. ei osanud miskit kosta.
aeg aina läks- ei seda saa osta.
sa ütlesid, et ma võin kord õitseda taas..
et tärkan üks kord nagu lilledest aas.
talv möödus ja minus püsis lootus.
püsis valu, kuid ka ootus.
nüüd on suvi ja ma meenutan ikka..
seda meie vestlust- sügavat, pikka.
murdunud lilled, need tõesti on õitsenud kõik..
magusam tundub tulevik, nagu tordilõik.
sul oligi õigus tol süngel ehavalgel.
kui torm vallutas hinges ja pisar langes palgel.
jah, ikka mäletan. sa ütlesid talvel.
ja mina.. olin koheselt valvel.


lapsepõlve aeg

ema korjas marju
ja raadiost kõlas Pehk.
läksin vaikselt puude varju
ning jõin pisut vett.
see oli see kuldne suvi,
kui arvuti vastu kadus huvi.
sõitsin kiirelt mööda matkarada,
olin muretu ja vaba.
ohjah, noor ja kärsitu veel
mõtted head, rõõmus meel.


haiku1

ilusad sõnad
neid kerge on ju öelda
ehk ütleme siis?

haiku2

sa nagu kevad
nii soe ja nõnda helge
sulatad kõik jää.

haiku3

miks mõtlen sulle
vaatad ju juba teist õit,
eks tee mis soovid.

haiku4

miks ma ei öelnud?
looja läks päevatera
mina ikka mõtlesin.

haiku5

olen vist segi.
või segi on mu mõtted?
ah, ma ei teagi.

 

tagasi algusesse...

 

III koht – Emma Kruusmäe (pseud Heidik)                                                                    

 

 

Talveeri

Puudel tilkuv vesi

Sulatab lume

Karge tuul

Külmutab riided nööril

Põsed muudab punaseks

Ja maa valgeks

Ka pärast vastlapäeva

 

 

Muretu lumi

Taevas on pilvitu,

ei muresid seal leia.

Lund endas peidab,

mis taas laskub.

Vahest täitsa ründab –

naeltega rehve nõuab

ja aknaklaasid katab.

Lumi lumme upub,

natukeseks tuttu.

Kuniks jälle tõmbab uttu.

 

 

Traditsionaalne

Vana hea komme

End vihata

Vana hea komme

Seda korrata

Vana halb komme

Teha vigu

Ja need unustada

Teha nägu

et need olemata

Teha nagu

elu oleks mureta

 

 

Siin või seal?

Siin või sealpool seina?

Olla siin või minna sinna?

Surra siin või seal minna?

Minna, kus parem.

Ei, hoopis halvemgi.

Kui lähen,

kas tagasi saan tulla?

Ehk mõtlen

ka seal pool,

et siin võiksin

olla.

 

 

Olenemata unelmast

Järvepind –

Nii hüpnotiseeriv

tundub.

Lummus mind

kutsub.

Imeb endasse

ja mõtlema

paneb.

Unelmatest

ja nende

olematust.

 

 

Prügi käib prügikasti

Ma sain aru, et mu pea on prügikast,

kui hakkasin jalutamas käima,

et seda mõtetest tühjendada.

Niisiis ma jalutan ja jalutan.

Tänavad mu prügikastiks

ja reostan nii, kuis jõuan.

Lõputu on tee

ja mõõtmatu mu mõtete hulk.

 

 

Siin ilmas

Tuli isu olla üksi

täitsa üksinda.

Ma kõnnin sihitult ringi.

Ringi ja ringi.

Kiirendan tempot.

Ma jooksen ringi ratast.

Võtan ratta

ja sõidan võssa.

Peaasi, et siit minema.

Ma põgenen,

aga raske on enda eest.

Ma nutan ja higistan,

jäägist vabanen.

Telefoni käest ei pane,

et saaksin kirjutada.

Ka sõitmine on liialt aeglane,

mõtetega jõuan kaugemale.

Siit.

Siit ilmast.

Ma peatun.

Viskun maha.

Siruli taeva poole ja mõtlen.

Mõeldamatut.

Ja mu elu seiskub.

Elu taeva ja minu vahel.

Ma olen tagasi siin,

siin ilmas.

Teekonna alguses.

Ju siis vastab tõele,

et taassünd on olemas.

 

 

20. märts

Valin öötunnid endale jalutamiseks

ja tühjad tänavad on mu rajad.

Kuniks pimeduses

nägemise kaotan

ja külm

mu jalad võtab.

 

 

Võltsitud ilu

Manitsus

Tähelepanek

Varjatu viha

Esitletud iha

Ja kihk kõigi

Jaoks olla

Ja kõigile olla

 

 

ÖÖ

ÖÖ, mis peidab mu mõtteid.

Padi mu pisaraid.

Pimedus mu tundeid.

Kuid mitte miski mu elu

Hommik taas saabub

ja pole olnudki und,

mis lahkuma peab.

 

 

Inimloomus

Endale omane

Loomulik ja kohane

Teisele võõras

Tundmatu ja veider

Isegi naeruväärne

See hinnang

Antud meile

On nii põhjapanev

Oluline ja otsustav

Kuid teile

Vaid sõnakõlks

Mõtlematu ja tühine

 

 

Surm

Surm

On osa elust

Kuniks on osa lõpust

Osa lõputust

Kontvõõras

Matustel

Pisarad

Põskedel

Inimene

Kallis veel

Kuid alles

Surma eel

 

 

RaDaRaDaRaDa

Ma jooksin siia

mööda kinnikasvand teed,

millest vaid mina teadlik veel.

Teel siia ehmatasin end,

ehmatasin linde rohus,

nemad mindki.

Ma põgenesin siia

peites end teiste eest,

kaitstes end rohu sees,

enda mõtetes.

Ma laman siin,

üksinda – kõhuli.

Nautides vaikust,

unustatud loodust,

loodus mindki.

 

 

Pagulane

Metsa peitunud,

linnast põgenenu.

Kartes müra ja lärmi,

hirmunud elust ja olust.

Looduse rüpes,

selle loomulikku kõla kuulamas.

Otsides enda loomust ja teekonda.

Juurte juurde laskudes

tõe ka leiab.

 

 

Kättemaks

Meri mühiseb.

Uriseb su peale.

Lämbub su tõttu.

Sureb ka lõpuks.

Mets hingab.

Köhib sul näkku.

Põleb su tõttu.

Sureb ka lõpuks.

Ilm me kohal

on ja oli.

Kuid tulevikus

minevik oli.

 

 

Südametu

Süda läks ja kukkus läbi.

Alla andis.

Pihta sai

ja põhja vajus.

Läks minema,

jäätus ning kadus.

Südametuks muutus.

Järel vaid tuuline hommik,

järvejääl uitav tuul

ja kahetsus.

 

 

LOODUS

Looduse

Meie loodu

Ära rikkunud

Looduse

Meie teod

Ära saastanud

Looduse

Meie mõtted

Ära unustanud

Looduse

Meie loodu

Parandama peab

Looduse

Meie teod

Puhastama peab

Looduse

Meie mõtted

Leidma peab

 

 

Ulbin või upun

Põhja ei vaju,

vaid loksun

taeva ja sügavuse vahel.

Lõpmatuseni

ulbin ja uitan

mõtetes.

Kuniks mõtted

mu uputavad.

 

 

***

Ma mõtlesin

ehk läheks

metsa alla

kõdunema

üheks saama

loodusega

 

 

***

Silmad on kinni.

Sa kõnnid mööda tänavat.

Päike vaid paistab,

päike vaid paistab,

päike vaid paistab.

 

Silmad on kinni.

Sa kõnnid mööda tänavat.

 

Lõpuks nüüd aitab.

Lõpuks nüüd aitab.

Lõpuks nüüd aitab.

 

Silmad on kinni.

Sa kõnnid mööda tänavat.

 

Pisaraid aga märkad.

Pisaraid aga märkad.

Pisaraid aga märkad.

 

Silmad on kinni.

Sa kõnnid mööda tänavat.

 

Hirm neid avada.

Hirm neid avada.

Hirm neid avada.

 

Kuniks ei avagi.

Lõpmatusse sammudes

julgusest saab hirmuke.

 

Hirmu ignoreerides

sellesse eksid.

Selle eest joostes

Sellele otsa jooksed.

 

tagasi algusesse....

 

Äramärgitud

 

                                                                        Nora Viikmaa (pseud Anno Käo)

 

Mu introvertsus suretab mind väljast

ja siseruumides on hetkel kriis

toidab õndsat haletsust ta, näljast

on hinges tibatilluke kapriis

***

 

 

Otsin alatasa sulle aseainet

ehk juba sisimas itsitad mu üle

oma süle

täidan hoolia ja vaimuga

***

 

 

Kokku tõmbub süda

mudaseks saab juus

kuus kuud tagasi oli kõik veel teisiti

aga teisiti oli halvasti

südamest südamesse

ei käinud midagi

kedagi

sedagi, mida praegu nii kõvasti kinni hoian

mil koidab, et asja ei saa

millestki

kellestki

Kõik, mida tahame

on illusioon

visioon, mida nii kindlalt silme ees hoiame

aga teame, et kunagi tõeks ei saa

Ma oskan alustada

lõpetamisega on teisiti

aga teisiti on halvasti

silmast silma

sädeleb

häbeneb oma olemust

elamust peab pettuseks

millekski, mida arvame olevat hea

aga saame aru

kõik mida tunneme

on illusioon

visioon, mida nii kindlalt südame sees hoiame

aga tegelikult on see ammu kadunud

 

 

***

Kõht koriseb kui traktori mootor

Ees virvendavad rohelised pead

Kui lased loomad vangist välja

Nii käituvadki lapsed nagu sead

 

 

***

Ei tule peale vaimu

Pole aimu

Kas see on tõsi

Või kõigest soov

Muuta luule reaalsuseks

Levitad laimu

Et pea kohal

Sätendab anne

Leides tee

Välja igapäeva harilikust

Argielust

Olematust melust

Valust

Mida pole

Ja kõigest loome,

tuua ta tagasi

 

 

***

Armumine paneb armuma,

nõnda äkitselt tuleb

Silmades on kahtlus, põlg

kuid endal põsed punel

 

tagasi algusesse...

 

Grete Kaljusaar (pseud Madü)                                                                       

 

olin ükskord seal rajal

rallirajal

ootasin autot

nurgatagant

aga hoopis tuli

vanker hobusega

leidsin et on aeg

narkootikumidest loobuda

_

 

poe serval

niisama ei nõjatu

pilk on küll kohmetu

kuid tean et villu tuleb

 käes õlle

ja paar pakki vinkut

_

 

okastraat

mu ees

justkui keerleb ja tööd teeb turvamees

nägu leemendab

kallab lausa joana

ja mis siis kui

me ei saagi siit välja

_

 

kajakad jah

siin kisavad

aga oravad!

nemad ukselt uksele

flaiereid jagavad

_

 

sa jälgid religiooni

bahai

oled bahaist

ma jälgin religiooni

pohhui

olen pohhuist

_

 

4:51

gaasi annan

pedaal andestust palumas

kõik üles ajan

pidur taldamist anumas

vilisen mööda majade eest

mul on juba kõrini sõitmast samat kolkateed

_

 

külm näpistab põski

ja suu suitseb soojast co2 aurust

nii haaran su pusa

milt hõngub nii magusaid aroome

ja nii ma teangi

et sa jälle oled

kanepit teind

_

 

aga kes on sulle

inspiratsiooniks

kirjutamaks mulle oodi

ja kuidas sa võisid oletada

et ma soolt olen naine

21. sajand on

ja sa pole kaine

_

 

veerin tähti

ma pole nii loll

leban maas

passin tühja

tundun hull,

kuid taevas

üle kahekümne tähe

kindlasti on

 

tagasi algusesse...

 

 

                                                                Triinu Orav (pseud Andrei M.)

 

MUST NUNN & BLOND MUNK

 

oled sina minu must nunn

ja mina sinu blond munk

sinust mõtlen iga kesköötund

sinust meeles mul on iga punkt

 

ja kuigi üksi istud kloostris

siis se'st mõttest pole loobunud

et me üheks saada võiks ju hoopis

ma olen sinust joobunud

 

sest võiks kordki minul vedada

me armuuimas olla mõlemad

et saaks lasta armastusel elada

kui kahtled — süütan kirikudki põlema!

 

kuid saavad tühjaks juba pudelid

ja peast ei kao see neetud naine

ainult kirglikum näib tulevik

ent ühtäkki saab meel mul kaineks

 

sest ei ole eales sa mu must nunn

ega mina sinu blond munk

jääb alkoholi terav maik siis saatma und

ning põlend unistustest ainult tuhk

 

 

KARANTIIN

 

miks läksid sina välja?

— ehk et kustutada nälga

mis röövinud sult on selge pea

sest end tänavale ikka vead

 

ütled — olen terve, olen tugev

sadagu või pussnuge

sest on joogikelder „koduks" sul

ja su vennal, naabril — kuid kas ka meedikul?

 

ja kas muutis midagi paremaks siis tõesti su viin?

kui pärast pikalt kinni olema pead siin

ja veel su naine, laps ja õde

kas jõuab kohale sul' siis lõpuks tõde?

 

sest ei aita ju sõnad vaid ainult teod

pisikute kojuveod

sest alles siis võid näha auga

kuis su rumalus meid kõiki viinud hauda

 

 

TULI / JÄÄ

 

oled sina jää

ja mina olen tuli

ent ometi sa ei jää

mis sest, et mina tulin

 

tagasi algusesse...

 

 

Berit Tugi (pseud Bert Tuvi)                                           

 

Meie armas RIIGIKOGU ehk 46 rida valimisreklaami

 

siinkohal ütleks küll, et tahaks

aga ei saa

mitte vaiki olla

algus oli juba hirmus, edasi ei maksa rääkida

sest …

ju siis Kaja kallas liiga palju meie armsa ahne Jüri rattale

lõikas ära EKRE tee

ja kett ka kohe rooste läks

Jüri mõtles sekundi - nii ju mina ei saa

"kui mina boss ei ole, siis mina ei mängi" teatas mees siis jonnides

nagu oleks lastesõimus ja kohe ära kituks emale

läks vist mehel meelest ära

ta pole enam kümnene

õnneks aga onu Helme kiirelt tuli õuele

 andis kommi ja kutsus endaga – valge bussi retkele

#ausaltsaadmeiepeaministrikskallisJüri seisis bussi akna peal

aga kohe nõnda kiirelt nad seedri alla kihutasid

kus Helir vaikselt Kajaga juba nipsukivi mängis

tandem juba eemalt viipas ja üsna kindlameelselt hüüdis

tule ikka meeste sekka

meie teeme Eesti riigi

niisiis valmis saigi kolmik, miski muu ei olnud tähtis

raha, võim ja rahvaviha – see on õige eesti mehe leib

ei kujuta küll ette ma,

kes sõidaks silmad kinni rattaga?

ikka mööda "SORRY" rada ja EKRE-meeste taktis

kas siis piisab sellest tiitlist ja mõne mehe kaabutõstest

et müüa meie eesti riik maha

vaid valge rassi austajaile

onu Helme keelt siis kiirelt näitas pidutseja Rõivasele

et polegi ju palju vaja, et võtta naine võimule

ja kes siis muu kui meie Jürgen

ligi tahtis rahale

väike-Helme kiirelt aga puges hinge Jürile

"mina tean kust raha saab, mina olen minister eks?"

Ansip lubas kindlalt öelda, kus see kümme milli läks

Ja iga keskerakondlanegi palus, et ei toimuks seda diili

Kaljulaidil viskas üle – pani Keskerakonnast viili

Kubits peast ta kinni hoides

mõtles vene rahvale

Sest EKRE meestel silm on selge

tee neil kujutluses helge

üle teiste-meelsete

ja ka koroona viiruse

hanerasva koguge - aitab kõige kurja eest

määrigem siis Eesti eest!

Bert Tuvi

 

tagasi algusesse...