1.

Kauba 11 (Fellin)

Viljandi Muuseum teab rääkida:

Siin, Kauba tänava tõusul asus keskajal Riia ehk Storkeni värav. Algselt puithoone asemele kerkinud ühekorruselises tellisest hoones tegutses aastatel 1902 kuni 1907 Chr. Rotermanni kaubamaja, mis leidis uue asukoha aadressil Tallinna 3. Ümberehitusele läinud hoonele lisati teine korrus ja ühekorruseline tiibhoone. Hoones on tegutsenud erinevad toitlustusasutused ja kasiino. Sinise ukse järgi äratuntav kohvik Fellin võtab külastajaid vastu aastast 2012.

Foto: Gert Kiiler

 

Nisujahu on kõiges süüdi
Freya Maaten, 10-aastane

 

Mariina oli Chr. Rotermann Kaubamaja töötaja. Tal oli valge kleit, pruun põll, meresinised silmad ja helepruunid juuksed. Ühel päeval läks Mariina tööle nagu tavaliselt. Muidu oli kõik rahulik, aga tal tekkis probleem kliendiga, sest nisujahu oli otsa saanud. Ta läks oma ülemuse juurde uurima, kas nisujahu on kusagil veel, kuid sattus pealt kuulma juttu salajasest karbist. Ta ei saanud kabinetti sisse minna ja riskida sellega, et ülemus saaks aru, et ta teab karbist. Mariinal oli plaanis see karp õhtul üles otsida. Tüdruk otsustas minna tagasi tööpostile ja öelda, et nisujahu ei ole enam.

Õhtul tegi Mariina kindlaks, et on poes üksi ja hakkas karpi otsima. Ta otsis laudade alt, katkise põrandalaua alt, aknaraamide vahelt ja mujalt. Kui ta üritas rukkijahu kottide vahele pugeda, jäi ta nende varingu alla. Mariina rõõmustas, et ei saanud viga. Ta tõusis püsti, kloppis põlle tolmust puhtaks ja jätkas otsimist. Järsku hakkas Mariina nägema imelikke asju, nagu kellegi liikuvaid varje. Ta keeras ennast järsult ümber ja nägi keerlevat valgust enda poole tulemas. See hirmutas tüdrukut nii, et ta jooksis ülemuse kabineti laua alla peitu. Seal ta istus hirmust kangena hommikuni. Alles siis, kui kuulis ukse avanemist ja tuttavaid samme ruumi astumas, julges ta ennast liigutada.

Tüdruk puges laua alt välja, kartes, et saab kabinetis nuhkimise pärast pahandada. Neiu üllatuseks ei teinud mees temast väljagi, vaid hakkas hoopis paberile midagi kirjutama. Mariina üritas ülemusele seletada, et miks ta kabinetis oli, kuid ka sellest ei tehtud välja. Müüjanna hiilis ülemusele lähemale ning vaatas paberit. Sellele oli märgitud salapärase karbi peidukoht. 

Mariina oli oma avastuse üle väga õnnelik. Ta tahtis nii väga teada, mida seal karbis peidetakse. Talle ei tundunud enam isegi kummaline, et teda ei märgatud. Tegelikult oli kabinet ka küllaltki hämar. Järsku kuulsid nad jahulaost kummalist röögatust. Mõlemad ehmatasid. Mariinale tulid jälle meelde öised varjud ja valguskera. Õnneks seekord polnud ta enam üksi. Nad tormasid koos hääle poole ning märkasid eemal suurt valget kuju udus. Kas see oli kummitus? Ei, see oli mölder, kes kloppis oma riideid jahust puhtaks. Ta oli tulnud nisujahu juurde tooma. Miks mölder karjatas?

Ta näitas näpuga rukkijahu kottide hunniku poole. Sealt alt paistsid mustades saabastes naise jalad verelombis. Mariina oli ennast kangeks ehmatanud, ta ei talunud verd. Järsku ta kuulis, et keegi hõikab ta nime. Tüdruk tormas ruttu kohale ja nägi, et jahukottide all lebas tema enda elutu verine keha.

Ta kohkus nii ära. Mariina ei tahtnud uskuda, et on surnud. Tüdruk otsustas oma mõtted karpi otsides juhtunust eemale viia. Peagi sai ta teada, et karp on peidetud välisukse trepi alla, aga vaene Mariina ei saanud sinna ligi, sest uks oli ees ning ta oli majas lõksus. Ta sai vaid takistada teistel karbi leidmist, lükates järsult ust ning loopides asju. Isegi ülemus ei saanud enam oma karbile ligi ning läks hulluks.

Peagi otsustati, et Kauba 11 maja on kaubamajaks siiski liiga väike ning ohtlik. Kaubamaja koliti ära ning ohtlikust uksest ehitati aken. Vahel, kui sellest aknast sisse vaadata, võib sealt näha meresiniste silmadega Mariinat vastu vaatamas ning salapärast karpi valvamas.

 

Logo ja illustratsioonid: Maari Soekov