2.

Pikk 6 (Jaani kirik)

Viljandi Muuseum teab rääkida: 

Ristija Johannesele pühendatud kirik püstitati 17. sajandil linna ja kihelkonna rahva ühiste jõududega endise frantsisklaste kloostrikiriku varemetele. Kirik on erinevate sõdade käigus mitmeid kordi purustatud ja üles ehitatud. Nõukogude ajal kasutati kirikut laona. Kirik pühitseti taas 1992. aastal.

Viljandimaal sündinud Eesti sõjavägede ülemjuhataja Vabadussõjas kindral Johan Laidoneri auks 2004. aastal püstitatud ratsamonumendi autor on Terje Ojaver. Silmapaistvast riigimehest Johan Laidonerist sai 1934. aastal Viljandi linna esimene aukodanik.

 

Foto: Gert Kiiler

 

 

Jaani kiriku mõistatus
Eleanor Paulus, 13-aastane

 

Kell oli peaaegu kaksteist. Vihma sadas ja tuul puhus kõvasti. Joel jooksis nii kiiresti kui suutis, et kirikusse jõuda. Ta oli lubanud isale kell üksteist tagasi olla. Nad elasid kahekesi kirikus, sest poisi isa oli kirikuõpetaja. Joel jõudis kiriku ette, tõmbas hetkeks hinge, avas siis ukse ja astus sisse. Kirik oli tühi ja vaikne. Ainsaks valguseks olid küünlad pinkide äärel. Joel kõndis aeglaselt trepi poole. Järsku kostis ukse juurest mingi heli. Joel võpatas ja heitis pilgu selja taha, aga ei märganud midagi. Ta astus vaikselt edasi. Poiss asetas jala esimese trepiastme peale, kuid vaatas veel korra ukse poole, enne kui trepist üles läks. „Kuhu sa nii kauaks jäid?" küsis Joeli isa, kui laps nende tuppa astus. „Vabandust, isa, ma kaotasin ajataju poistega mängides," vabandas laps. Isa raputas pettunult pead ja istus oma laua taha. „Joel, kell on palju. Mine parem magama," käskis isa. Poiss noogutas ja läks voodi juurde. Kui ta oli pidžaama selga saanud, läks ta akna juurde ja vaatas Johan Laidoneri kuju.

Joelile meeldis tema hobune väga. Siis ruttas ta voodisse ja tõmbas teki peale. Öösel ärkas Joel sama heli peale üles, mida oli kiriku ukse juures kuulnud. Ta üritas seda vältida ja uuesti magama jääda, aga see oli võimatu. Poiss tõusis püsti ja hiilis toa ukse juurde. Joel vaatas isa poole, kes magas sügavalt ja avas alles siis ukse. Nüüd kõlas heli veel valjemalt. Ta astus trepi poole lootes, et ei leia kirikust midagi. Kui Joel jala esimesele astmele toetas, lõppes hääl kohe ära. Laps seisis veel mõned hetked trepil enne, kui oma tuppa tagasi jooksis.

Oli hommik, kuid ilm oli endiselt vihmane. Joel ärkas äikese mürina peale. Ta pani riided selga ja ruttas õue poistega mängima. Kui laps ukse sulges ja paar meetrit kaugemale astus, kostis uuesti eelmisest õhtust tuttav heli. Joel pööras pilgu ukse poole mõistmata, mis seda tekitab. Ta otsustas lihtsalt heli vältida ja päeva nautida. Kuid seda oli raske teha, sest ilm muutus veel hullemaks. Poiss pidi varakult tagasi kirikusse tulema ja ülejäänud päeva toas mängides veetma. Kui õhtu saabus, istus Joel aknalauale ja vaatas õue. Samal ajal töötas isa oma laua taga. Poiss vaatas ringi, kuid järsku märkas midagi. Tema lemmikkuju oli kadunud. „Isa! Kuhu Johan Laidoneri kuju on läinud?" küsis Joel. Aga isa ei vastanud. Poiss vaatas isa poole, aga ka tema oli kadunud. „Isa?" ütles Joel vaikselt. Ta oli nüüd päris mures. Järsku hakkasid kiriku ukse juurest valjud löögid kostma. Poiss ehmus. Ta kõndis aeglaselt oma toa ukse poole ja tõstis väriseva käe lingile. Laps avas ukse ja liikus edasi trepi poole. Löögid uksel olid valjud. Kui ta trepile astus, lõppesid löögid. Joel värises ega suutnud minema joosta. Järsku kostsid trepil kiired sammud. Kui poiss nägi, mis tema poole tuli, karjatas ta täiest kõrist.

 

Logo ja illustratsioonid: Maari Soekov