8.

Johan Laidoneri plats 5c
(Viljandi vana veetorn)

Viljandi Muuseum teab rääkida: 

Linnapea Engelhardti ametiajal (1898–1918) jõudis Viljandi ühena esimestest linnadest Eestis veevärgi ja kanalisatsiooni sisseseadmiseni. Et torn püstitati keskaegse Püha Johannese ja Clara kiriku surnuaiale, leiti vundamenti rajades hulgaliselt inimluid.

30 meetri kõrgune veetorn tõi kraanivee viljandlastele 1911. aasta sügisel. Paaki mahtus 6600 pange vett. Vana veetorn tegutses 1962. aastani.

 

Pärast seda kasutuna seisnud torn renoveeriti Viljandi Rotary klubi 
eestvedamisel vaatetorniks, mis avati 2001. aasta juunis.

Foto: Gert Kiiler

 

Kolmekuningapäeva kummitused
Marta Liiva, 12-aastane

 

Umbes 112 aastat tagasi kolmekuningapäeval… Lapsed jooksid rõõmsalt ringi ning loopisid lumepalle, vanurid kõndisid turule ja noored lobisesid kohvikutes. Kõik oli tavaline. Ainult üks väike tüdruk kõndis üksi tänaval. Ta vanemad olid surnud ja kodu hävinenud. Tema riided olid räbalas ja tal oli külm. Raha ei olnud ja kõht oli tühi. Tüdruk kõndis vaikides mööda linna, pisar kurgus. Kell oli palju, kuid kuhu oli tal minna?

Pimeduse saabudes jõudis ta vana veetorni juurde. Tüdruk oli väsinud ja istus torni jalamile. Lõpuks vajus lumele ja uinus. Ta magas rahulikult ja sügavalt. Mitte kunagi polnud ta ennast nii hästi tundnud. Lapsel polnud ei külm ega kõva ja ta magas rahus.

Tüdruk ärkas kirikukellade peale. Silmi avades nägi ta mustas ürbis meest, kellel oli käes tõrvik. Mees kõndis tuikudes ega pannud tüdrukut tähelegi. Tal paistis olema mingisugune ülesanne. Ta kõndis rahulikult ja kindlalt veetorni ukse poole. Siis märkas neiu, et mees pole üksi. Tema järel sammus veel mitukümmend samasugust inimest. Nad kõik olid kuidagi maailmast eemal. Kõik inimesed olid hääletud ja neist õhkas jäisust. Imelikul kombel polnud ühelgi neist kogudest jalgu näha. Inimesi muudkui ilmus ja ilmus. Nad kõndisid välja ühe puu tagant, aga kui palju tüdruk ka vaadata ei püüdnud, ei näinud ta enne puu tagant välja tulemist kedagi. Seega otsustas laps mõistatusele järele jõuda. Ta kõndis tolle puu juurde ja nägi - kogud ilmusid justkui ei kuskilt. Tüdruk otsustas inimestele järgneda. Niipea kui ta oli sammu astunud, tundis ta, et tema seljas oli see sama ürp mis teistel. Ta ei teadnud enam, miks ta seal oli või mis juhtunud oli. Ainus, mida ta teadis, oli see, et peab veetorni minema. See oli ta kinnisidee. Ta ei suutnud midagi mõelda. "Veetorn, veetorn… pean jõudma, me peame sinna minema," kõlas ta peas. Tüdruku ees kõndis pikka kasvu mees, kes kandis samuti tõrvikut. Nad vankusid niimoodi küljelt küljele ja jõudsid veetorni ülemisel osale. Tüdruk istus rätsepistesse nagu kõik teised ja neist tekkis ring. Ringi keskel rippus laest välja nöör. Kui kõik olid kohale jõudnud, tõusis tüdruku ees olnud mees püsti. Ta kogus oma tõrvikuga kõigi teiste tuled kokku ja kõndis ringi sisse. Ta seisis seal ja ootas. Nad kõik ootasid. See oli kõhe vaikus, mis ruumis valitses. Kui kõlas kirikukell, süütas mees välkkiirelt nööri põlema. Kogu veetorn süttis.

Järgmisel hommikul ärkas tüdruk taas veetorni najal. Ta ei mäletanud midagi, isegi mitte oma nime. Ta ei tundnud oma jalgu. Veetornist möödus vana naine. Tüdruk jooksis tema juurde ja püüdis küsida, ega too naine midagi tulekahjust ei tea. Naine aga ei vastanud. Veelgi enam, ta vaatas lapsest justkui läbi. Tüdruk arvas, et naine on kurt ja koputas vastu tema õlga. Tema käsi aga vajus lihtsalt läbi memme õla. Siis jõudis talle kohale midagi, mida ta ei suutnud uskuda.

Ta oli surnud.

 

Logo ja illustratsioonid: Maari Soekov