Karikaturist Edmund Valtman

7.12.18

Teisipäeval, 11. detsembril kell 12.00

avatakse Viljandi Linnaraamatukogu 4. saalis
pidulikult Edmund Valtmani karikatuur,
mille kinkis Viljandile Ilvi Jõe-Cannon.

 

Avamisel teeb Heiki Raudla ülevaate Valtmani elust, loomingust ja

tema poolt Erik Linnoltile kingitud karikatuuri Viljandisse jõudmisest.

 

Kõik huvilised on oodatud!

 

 

Edmund Valtman

(31.05.1914.-12.01.2005)

 

Edmund Sigfried Valtman (enne eestistamist Valdman) sündis 31. mail 1914. aastal Tallinnas pagari peres. Kooliteed alustas ta Westholmis, kuid juba esimese klassi poole pealt tuli jätkata Türi koolis, sest isa pagariäri pankroti tõttu kolis perekond Türile. Mõne aja pärast jätkas Edmund taas Westholmi koolis, kuid 1925. aastal oli ta Türi koolis tagasi, sest isa leidis taas tööd just Türil. 1927-1928. aastail jätkus Edmundi koolitee Viljandis Adamsoni koolis. Aastail 1929-1930 õppis Valtman Viljandi Maagümnaasiumis. 1930. aastal on Valtman tagasi Tallinnas ja jätkab õpinguid Gustav Adolfi gümnaasiumis, mille lõpetab 1934. aastal.

 

Sundaega teenis Valtman Viljandis, seejärel on taas Tallinnas, kus ta leidis tööd Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses stenografisti ja joonestajana. Huvi kunsti ja karikatuuri vastu püsis ja noor Valtman illustreerib joonealuseid ja avaldab oma töid mitmetes ajalehtedes ja ajakirjades: Nool, Sõdur, eelkõige aga Tallinna Postis.

 

Noor Edmund oli innukas Gori, Krusteni ja Hindrey karikatuuride jälgija, eeskuju ja huvi pakkusid ka Gulbransson, Grosz, Law jt. Soov karikatuure teha süvenes ja Edmund hakkas oma pilte mitmele poole saatma, esialgu küll tulemusteta. Esimene suurpäev saabus aga 31. mail 1931, mil ajakiri Laste Rõõm avaldas Valtmani neljast pildist koosneva pildiseeria "Juku Väntavell ja uksekell", kus väike poiss riputab välisukse traadiga tõmmatava kella külge kondi ja läheb ise nurga taha vaatama, kuni koer tuleb.

Kunstiõpingud toimusid Roman Nymani joonistamis- ja maalimiskursustel, lisaks sellele käis ta veel kujur Ferdi Sannamehe juures akti joonistamas.

 

 

1940. aasta alguses sai temast lühikeseks ajaks joonestaja Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjonis. Sama aasta kevadel on Valtman taas Viljandis ja töötab algul 4. diviisi staabis joonestajana, seejärel Viljandi linnavalitsuses ja mõnda aega ka Viljandi maavalitsuses, tegeldes peamiselt joonestustöödega.

Ehkki aeg karikatuuride joonistamiseks polnud just sobiv, avas Valtman koos Jokiga (Henn Arvo) 1941. aasta lõpul Viljandis Lossi t. EVE hotelli vastas nn karikatuuripuhveti, kus iga soovija, kaasa arvatud Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid, said endast lasta šarže teha. Kaks aastat hiljem töötas Valtman juba Tallinnas palgalise karikaturistina ning tutvus "Maa Sõnas" töötades Goriga, kes hakkas nooresse karikaturistisse kohe väga soosivalt suhtuma.

 

1943. aastal abiellus Edmund Valtman Viljandist pärit Helmi Grünbergiga. 21. septembril 1944 lahkus ta koos abikaasaga Eestist. Aastad 1944-1949 möödusid peamiselt Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal.

1949. aastal õnnestus Valtmanidel emigreeruda USA-sse. Esimesed kaks aastat möödusid väikeses kohas nimega Little Silver sponsor Donald E. Lawesi juures, kus tuli olla aednik ja töötada loomatoidu- ja söelaos. Tööst vabal ajal joonistas ta karikatuure, saates neid nii kohalikele kui suurtele New Yorgi ajalehtedele. 1951. aasta suvel sattus ta koos abikaasaga Hartfordi. Linn meeldis neile ja nad otsustasid sinna elama jääda. Ta asus tööle kohaliku ajalehe "The Hartford Timesi" toimetuses. Töö hakkas sujuma. Iga päev tuli teha üks karikatuur ja nii aastast aastasse. Tema tööd ilmusid peagi ajalehtedes New York Times ja Washington Post.

 

 

1961. aastal saatis Valtman Pulitzeri konkursile "The Hartford Timesis" ilmunud karikatuuri "Mees, sulle on vaja samasugust revolutsiooni nagu minul". Karikatuuril õpetas sigarit pahviv Fidel Castro näljast nõrkevat brasiillast.  Karikatuur osutus ülipopulaarseks ja tõi Valtmanile 31. augustil 1962 USA tunnustatuima – Pulitzeri auhinna.

 

Kõrvuti karikatuuridega jätkas Valtman ka maalimist, tegeles isegi skulptuuri ja luuletamisega. Paljud Valtmani karikatuurid leidsid oma vaimuka lahenduse ja hästi tabatud sarnasuse tõttu tee paljudesse USA muuseumidesse ja erakogudesse, nende hulgas ka Ameerika presidentide Trumani, Eisenhoweri, Nixoni ja Johnsoni omadesse.

 

The Hartford Timesi juures töötas Valtman 1975. aastani. Kuid ajad muutusid, ajalehed ei jaksanud enam televisioonile konkurentsi pakkuda ja nõnda avastas Valtman ühelt konverentsilt naastes, et on ootamatult pensionile saadetud. Kuigi selline käitumine tekitas temas nördimust, otsustas ta jätkata vabakutselisena. Tema tööde järele oli suur nõudlus ja tal oli lepinguid mitme sündikaadiga, kes levitasid tema karikatuure paljudes maailma ajalehtedes.

 

Rahapuudust ei pidanud Valtmanid küll elu lõpul taluma, kuid mugavuse huvides müüsid nad lõpuks oma maja ning kolisid vanadekodusse. Nende suhtlusringkond ei olnud kuigi suur, suheldi peamiselt väliseestlastega, aga ka kohalike ajakirjanikega. Vaatamata tagasihoidlikkusele valiti ta 1983. aastal Connecticuti osariigi 20 tuntuima isiku hulka.

 

Valtmani esimesed pildid jõudsid Eesti ajakirjandusse alles 1991. aastal ning oma viimase sketši Eesti-Vene suhete teemal tegi ta 1999. aastal. Viimase näituse korraldas Valtman 2004. aastal vanadekodus. Ta ei pidanud oma tööde üle arvet, kuid arvatavalt ületab nende arv kümne tuhande piiri.

 

Edmund Valtmanil oli kombeks kinkida oma sõpradele neist tehtud šarže ja karikatuure. Ühe sellise kingituse sai ka  Connecticuti osariigis elanud psühhiaater dr. Erik Linnolt 1989. aastal.

2018. aastal annetas selle originaalkarikatuuri Viljandile Ilvi Jõe-Cannon.