4.

Pikk 13

Viljandi Muuseum teab rääkida: 

Kinnistu on olnud hoonestatud alates 1790. aastast. Lutsu tänava poolne tiib ehitati juurde 19. sajandi alguses, teise korruse väljaehitus ja rõdu sissepääsu kohal lisandus ilmselt sajandi lõpus. 20. sajandil kuulus kinnistu siit mõni tänav eemal apteeki pidanud perekond Schoeleritele. Hoone juures on ümberehitustöid tehtud nii 1934. kui 1938. aastal.

Foto: Gert Kiiler

 

Ühel vihmasel oktoobrikuu õhtul …
Rafael Post, 9-aastane

 

Ühel vihmasel oktoobrikuu õhtul kolis Karl perega Viljandi vanalinna Pikk tänav 13. See maja oli puidust ja helerohelist värvi. Aknad olid suured kuue ruuduga, mida sai luukidega kinni panna. Kogu tänav oli munakividest. 

Korter, kuhu nad kolisid, oli pime ja külm, aga väga armas. Karli toa laes olid suured praod ja igal õhtul kui poiss magama läks, kostusid sealt kellegi sammud. Tema sõber oli talle rääkinud, et kunagi elas selles majas üks tüdruk, kes mängis sõpradega peitust ja jäigi peitu. Mitte keegi ei leidnud tüdrukut kunagi üles. Ta on peidus olnud kakskümmend aastat.

Ühel ööl, kui kostus jälle sammumist, kukkus lae pragude vahelt alla noor naine. Karl ehmus poolsurnuks. Kuid Karl sai aru, et see naine ongi kadunud peidus olev tüdruk. Naine jäi vahele ja rääkis oma loo. Ta oli väikesest peale tahtnud saada linnalegendiks. Tüdruk teadis majas peidukohta, milles oli salatunnel, mis viis linna teise otsa. Nii korraldaski ta sõpradele peitusmängu ja lavastas oma kadumise. Tegelikult elas ta ise linnast väljas ja käis iga öö salatunneli kaudu Pika tänava pööningul kummitamas. Kahju ainult, et see lagi vaid kakskümmend aastat vastu pidas.

 

Logo ja illustratsioon: Maari Soekov