5.

Munga 7

Viljandi Muuseum teab rääkida: 

Munga 7 hoone omanikuks oli 1790. aastal Poolas Pommeris sündinud pagar Johan Kolterjahn. 19. sajandil olid omanikeks kingsepaametit pidanud Johan Gottfried Neuman ühes kingseppmeistrist ja kullassepaametit pidanud poegadega. Praeguse ilme on hoone saanud ilmselt 19. sajandi lõpul. Munakividega sillutati tänav juba 16. sajandi keskpaigas.

Foto: Gert Kiiler

 

Oigav munk Munga tn 7 majast
Eliise Marie Hein, 12-aastane

 

Ühel vaiksel oktoobrikuu hilisõhtul kiirustas Maili tehasetöö õhtusest vahetusest koju. Vaiksetel Viljandi vanalinna tänavatel ei olnud näha ühtki inimest, akendes särasid hilisõhtused tuled. Tänavasillutiselt kostis vastu vaid tema kiirustavate sammude kaja.

Maili ruttas mööda kitsukest Munga tänavat, kui ühtäkki kustus tänaval valgus. Maili seisatas ja otsis kobades käekotist telefoni, et seda taskulambina kasutada, kui kuulis järsku Munga tn 7 majast, millest ta paari meetri kaugusel seisis, veidraid verd tarretama panevaid jubedaid oigeid ning arusaamatus keeles segast sosinat, mis üha valjenes.

Järgmisel hetkel kostusid valjud oiged juba maja välisukse tagant, ukselink lõgises ja uks ragises. Maili tundis üle kogu keha vappekülma ning hakkas kogu kehast värisema. Peas vasardas mõte: „Jookse, jookse!", kuid kogu tema keha oli otsekui halvatud, kangestunud käsi kramplikult telefoni hoidmas. Maili vaatas ainiti ukselinki ning valmistus õõvastavaks vaatepildiks ukse avanedes, kuid ühtäkki kadus oigamine ukse juurest ning järgmisel hetkel käis vali prantsatus vastu ülemise korruse väikest kuue ruuduga akent.

Üles vaadates nägi Maili toa aknal pundunud silmadega ning justkui karjeks pärani avatud suuga verist mehenägu, kelle kramplikud sõrmed meeleheitlikult, nagu agoonias, mööda aknaruute kriipisid.

Samal hetkel lõi äkitselt justkui eikuskilt tekkinud ägedas tuulehoos lahti üle tänava asuva Munga 6 maja nurga rõduaken, kust tuhises õhtuhämaruses välja hele udukogu, mis haledat sosinat meenutava heli saatel tuulekeerises pööreldes vastu vastasmaja akent lendas, kus oli olnud äsja verine mehenägu, mida nüüd enam korraga näha ei olnud. Udukogu justkui imbus aknaraamide vahelt sisse ning kadus ülakorruse tuppa.

Siis jäi kõik vaikseks, tuul vaibus ning tänavalaternad süttisid. Maili, kes end taas liigutada suutis, vaatas tänaval ringi, kas on veel keegi, kes juhtunut pealt nägi, kuid akendes põlesid endiselt tuled, kedagi polnud akendel ega tänaval näha. Maili tundis kohutavat hirmu ning jooksis nii ruttu koju, kui jalad vähegi võtsid.

Hiljem juhtunust oma vanaemaga rääkides jututas too Mailile ammuse legendi noorest mungast, kes sajandeid tagasi Viljandi Frantsiskaanlaste kloostrist oli põgenenud ja end Munga tänav 7 maja teisel korrusel elades varjas. Munga 6 tänav majas elas aga rikas kaupmees, kelle tütre toa rõduaken oli suunatud noore munga akna poole. Noor neiu käis hilisõhtuti tihti rõdul ning ei jäänud noorele mungale märkamatuks. Noored armusid, kuid nende armuloole sai jälile rikka kaupmehe poolt tütrele meheks valitud linnahärra, kes noore munga tappa lasi. Nüüd kohtuvad juba sajandeid tagasi igavikku lahkunud armunud igal aasta sel hilisõhtul, kui kurb sündmus Munga tn 7 majas aset leidis.

 

Logo ja illustratsioonid: Maari Soekov