Kaks karismaatilist viljandlast
Näitus
18.10.2013-05.02.2014
Kaks karismaatilist viljandlast:
Siim Mandre 100 ja Anton Suurkask 140
On möödunud 730 aastat Viljandi linnaõiguse esmamainimisest. Sel puhul on Viljandi Linnaraamatukogu üldlugemissaalis esitletud materjalid kahest viljandlasest, kahest fanaatilisest sportlasest ja seltskonnainimesest, mõlemal täitus sel aastal ümmargune tähtpäev.
Näitus "Kaks karismaatilist viljandlast : Siim Mandre 100 ja Anton Suurkask 140" räägib 7. augustil 1873. aastal Halliste kihelkonnas sündinud Anton Suurkasest ning 17. oktoobril 1913 Viljandis ilmale tulnud Siim Mandrest (ristiema pandud nimega Siegfried Mankin1936. aastani). Suurkask, keda vaatamata Häädemeestes, Tallinnas ja Pärnus veedetud ajale võib pidada elupõliseks viljandlaseks, oli väga väga produktiivne raamatute kirjutaja ning kirjastaja, Mandre aga kirglik iseõppinud pillimees. Kui 10-aastane Anton alustas kooliteed Viiratsi valla Arumetsa koolis ning pärast pere kolimist Viljandisse 1888. aastal jätkas õpinguid Maateni erakoolis, siis kohe algusest peale Viljandi poiss olnud Siim läks esialgu Moksi algkoolina tuntud kooli ning seejärel lõpetas 1934. aastal Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi. Anton käis Häädemeestel apostliku õigeusu kihelkonnakoolis ning peale Viljandi saksa kreiskooli (raha puudusel) poolelijätmist veel vabakuulajana Tartu Ülikoolis ning Tallinnas elades ka rahvaülikooli kursustel. Siim aga lõpetas 1936. aastal sõjakooli. Edasiõppimiseks puudus ka temal võimalus.
Atleetliku kehaehitusega Suurkask harrastas paljusid spordialasid alates jalgrattasõidust kuni raskejõustikuni. 1898. aasta oktoobris proovis ta esmakordselt jõudu Georg Lurichiga ja maadles enda arvates viiki, kohtunikud aga eelistasid nimekat rammumeest. Sellest hoolimata kuulutas Lurich ta Sakalamaa kõige tugevamaks meheks ja andis ka vastava tunnistuse. 1913. aasta augustis valiti Suurkask Viljandi spordiselts "Tulevik" esimeheks. Siim Mandre tegeles spordiga Sakala noorseppade maleva spordiosakonnas ning samuti nagu Suurkaskki spordiseltsis Tulevik, kuuludes hiljem nii selle kui Sakala seltsi juhatusse. Harrastas jalgpalli, poksi, jäähokit ja malet. Poksis võitis Eesti meistrivõitlustel 1937 ja 1938 raskekaalus kaks hõbedat. Oma kodulinna kohtuniku vastuhääle tõttu jäi aga Eesti meistri tiitlist ilma. Tuli 1936. aastal Tallinna garnisoni meistriks ja 1934–39 Viljandimaa meistriks. Siim Mandre oli tuntud ka kui ülihea jalgpalli "väravavaht Mankin". Tartu ja Viljandi võistkonna vahel käis tollal tihe rebimine. 1932. aasta lehest võib lugeda: "Väravavõimalusi oli Tartulgi, kuid meie Mankin hävitas need suure kindlusega".
Peale selle oli Siim Mandre suurepärane ujuja, üks linna esimesi suusahüppajaid, hinnatud jalgpalli- ja malekohtunik, kõva bridžikäsi ning 1975–79 Viljandi Maleseltsi esimees. Suurkask oli väga väga produktiivne raamatute kirjutaja ning kirjastaja,Mandre aga kirglik iseõppinud pillimees.
Siim mängis koolipoisina maagümnaasiumi sümfooniaorkestris, oli džässiorkestrite liige nii enne kui pärast sõda ja vahepealSiberiski, kus ta sai ühes orkestris esineda koos Moskva ja Leningradi haritud muusikutega.
Suurkask aga omandas Tallinnas klišeede- ja graveerimistöökoja, mille tõi 1918 Viljandisse. Intensiivselt hakkas ta lastele kirjutama, raamatuid illustreerima ja kirjastama just peale seda. 1921. aastal alustas ta mudilastele ja algklassiõpilastele mõeldud ulatuslikku sarja "Anton Suurkask´i lastekirjandus", millest ilmus 1933. aasta lõpuni umbes 60 raamatut. Sarjas ilmunud raamatud olid peaaegu kõik Suurkase enda kirjutatud või mugandatud lihtsakoelised jutud laste argielust, mängudest, kodu- ja metsloomadest jne. Kuni 1925. aastani leidusid neis must-valged, hiljem mitmevärvilised, 1930-ndail aastail seitsmevärvilised A. Suurkase enda loodud illustratsioonid. Piltide klišeed on lõiganud Anton ise, mõnedel 1920-ndate aastate raamatutel ka tema teismelised pojad Heino ja Endel. 1930-ndate aastate värvipildid olid erksavärvilised ja parema tasemega ning kutsusid lugema ja ostma, kuna sarja must-valged ja esimesed värvilised illustratsioonid olid tunduvalt diletantlikumad ja naiivsemad. Anton Suurkasel oli noorusest peale kuni kõrge eani sisemine vajadus värsse kirjutada. Üksikud Suurkaseluuletused said üldisemalt tuntuks laulikute ja kalendrisabade kaudu, kuid liigne kirjutamine, millega ta omandas isegi grafomaani maine, tingis, et ta luule jäi üha rohkem maha tippudest, nooreestlastest ja siurulastest. 1933. aastal avaldas ta koguni üheksa luulekogu, mis on omalaadne rekord. Suurkaselt ilmunud raamatute hulk on aukartustäratav, aastail 1900-1933 andis ta välja 117 trükist, nende seas 25 luulekogu. Kriitikud teda ei hinnanud ning ka ostjaid hiljem peaaegu polnud. Ometi jätkas ta kirjutamist ning andis Tartu Kirjandusmuuseumile üle tohutul hulgal käsikirju (129 mappi).
Anton Suurkask oli par execellence kohalik suurmees, nagu ütleb raamatuloolane Mait Talts. Pealiskaudne, kuid väga mitmekülgne. Tegemist oli kõrge enesehinnanguga rahvamehega, kes alati armastas olla tähelepanu keskpunktis, oli heatahtlik, abivalmis ja aktiivne. (Leana Kingsepp)
Kuigi Anton Suurkask pidas end eelkõige kirjanikuks, jõudis ta tegelda peale spordi veel paljude muude asjadega. Ta võttis osa Vene-Jaapani sõjast vabatahtlikuna, asutas Viljandis Eesti Põllumeeste Seltsi näitetrupi, oli aastal 1900 üks Pärnu I laulupeo korraldajaid, osales väljakaevamistel Viljandi lossivaremetes, tegutses mitmetes seltsides, tundis huvi nii parapsühholoogia kui ka vähiravimi leiutamise vastu jne. jne.
Anton Suurkask suri 17. aprillil 1965, mõni kuu enne oma 92. sünnipäeva ning on 21. aprillil sängitatud Viljandi vanalekalmistule.Siim Mandre läks teispoolsusesse 89-aastasena 5. veebruaril 2002. Viljandi kultuurimajas 9. veebruaril toimunud ärasaatmisel mängisid talle kui rahva poolt väga armastatud viljandlasele sõbrad Olav Salu viiulit ning Sulev Unt klarnetit. KaMandre urn tuhaga on maetud Viljandi vanale kalmistule esivanemate hauaplatsile.
Näituse koostamisel on kasutatud peale linnaraamatukogu ka Viljandi muuseumi fondis leiduvat. Välja on pandud valik Anton Suurkase kirjastatud lasteraamatuid ning trükiklišeesid, mille on tõenäoliselt lõiganud tema teismelised pojad Endel ja Heino.
Näituse ja teksti koostaja Kalli Kuhi