Žürii eripreemiad
Elo-Ayla Piir luuletus "Anna mulle andeks"
Greete Soha luuletus "Maskid" ja pealkirjata proosapala
Merli Mäevälja luuletus "Kevade hääl"
Margus Haav´a eripreemia
Heidi Kalaver "Deemonlikult võrgutav"
14-aastase kirjutatud 126 leheküljeline raamat. Kultuurkapitali väljapandud preemiale kahjuks ei saanud taotluses märgitud vanusepiiride (15–21-aastased) tõttu pretendeerida. Samal põhjusel ei avaldata teost ka raamatukogu kodulehel.
Laura Jaanhold´i eripreemiad
Elo-Ayla Piir
Anna mulle andeks
Anna mulle andeks.
Ma tean, et need tühised sõnad
ei paranda midagi,
kuid need on viimased,
mis mul jäänud on öelda.
Anna mulle andeks
kõige eest, mida tegin
ja mille tegemata jätsin;
kõige eest, milles eksisin
ja milles ei eksin'd.
Anna mulle andeks,
et ma püüdsin sind vihata;
et ma püüdsin mäletada vaid halba;
et ma ei suutnud olla parem tütar
ja et ma olen õnnelik,
et ma ei ole nagu sina.
Anna mulle andeks
kõik mu valed,
kõik mu varjatud teod,
ehkki sina olid nende põhjuseks.
Anna mulle andeks,
et ma ei suutnud elada sinu valedes,
sinu illusioone täis maalimas;
et ma pidin selle purustama.
Anna mulle andeks,
mul on nii lõpmatult kahju
kõigist neist vestustest,
mis jäid rääkimata;
kõigist neist hetkedest koos,
mis jäidki tulemata.
Anna mulle andeks,
et ma ei suutnud olla selline,
nagu sa tahtsid;
et ma rikkusin kõik ära;
et miski ei ole enam endine.
Anna mulle andeks,
et vaatamata valule;
et vaatamata kahetsusele
ma siiski tagasi midagi ei võtaks.
Anna mulle andeks,
ja kuigi ma tean,
et need tühised sõnad
ei paranda enam midagi,
on need ainsad,
mis jäänud mul öelda.
Greete Soha
Maskid
Tema naeratuse taga on kadunud vaim,
Tema naeratuse taga on veritsev keha,
Tema naeratuse taga on õnnetu hing,
Tema naeratuse varjuks on müürid, mis hukkusid sõjas iseendaga.
Kui sa vaid vaataksid lähemat, siis näeksid,
näeksid tõelist teda,
tüdrukut, kes kardab sulgeda silmad, sest deemonid kisuvad end ta valdusesse.
tüdrukut, kes on olnud kogenematu, sest inglid lahkusid ta kõrvalt.
Aga kui sa,
Aga kui sa ei oska ta deemoneid vallutada,
siis sa näed,
näed tüdrukut, kes naeratab!
***
Hõbedane, metallist ümbritsetud, valge ja ümmargune seinakell lööb täistunni. Kell on kümme. Väikest nurgaäärset kohvikut täidab värskelt valmistatud kohvilõhn. Võtan oma külmast valgeks ja krabedaks tõmbunud sõrmedevahele aurava kohvitassi, mis koheselt mu nahka kraabib. Vannun vaikselt oma ette, mille peale klienditeenindaja näost õrnalt õhetama pakendab ja mulle alustaldriku ulatab, nägu siiani tomatpunane.
Valin alati kõige aknapoolsema koha, kohviku tagumisesotsas, kuna seal on alati kõige parem vaade kogu New Orleansile, kus ma saan kõiki inimesi jälgida.
Punapäine naine seisatab keset teed, sikutab oma koolieelset rosinasilmadega poisiklutti kapuutsist, noomib teda ema seelikusaba alla pugemise eest ja kõnnib siis edasi, käsi tugevalt oma poja haardes kinni.
Vaatan pingsalt Nellikohviku suunas, mis asub tänava lõpus ja ootan teda. Orkaani, kes oli nagu katk, võtab mu alati pool üksteist, kui olen viimase sõõmu kohvi tõmmanud oma kraevahele, endaga kaasa ja ei lase lahti enne kui mu hingamine hakkab muutuma katkendikult vaikseks. Täpselt kell kaks, kui anudes ahmin temast viimaseid hingetõmbeid, lootes jääda tema sisse lukku. Aga tal on võti ja tean alati, et ta läheb tagasi Veetluse juurde. Kuid homme on ta jälle tagasi, mind oma musta surmaga vangitamas, kus mina jõetult, vastu võitlemata jälle hetkeks end ta sisse lukustada saan. Ta ei tapnud mind kunagi päriselt, kui ei lasknud mul ka minna, isegi mitte siis, kui olin teda juba kordi anunud, et ta minu juurde jääks.
Justkui hakkan lõpetama oma viimast kohvisõõmu näen teda paar sammu minust eemal, ta juuksed on sassis, süsimustad lokid turritavad ta otsaesise, mille tuuleiil koheselt ta taevasinistelt silmadelt pühib. Ta natuke kongus ja pikk keha on külmast värelev, see on ilmselt kõige kaitsetum hetk, kus tema on olnud.
Asetan tasssi lauale ja tõusen püsti, et ukseni jõuda, enne kui ta ise sisse astub. Krahman oma manti kätte ja enne kui jõuan ukseni jõuda on ta minust vaid hingetõmbe kaugusel.
„Ma igatsesin sind..." pahkan oma tunded välja ja vajun talle õlale.
Ta haarab mind tugevalt käest, surub oma tulikuumad sõrmed mu hahka ja jääb mind ainiti oma taevasiniste silmadega põrnitsema. „Mitte siin, Arm. Mul on ärilõuna, sa tead meie reegleid."
Hammustan huulde, mida teen vaid siis, kui olen närviline. „Vabandust Orkaan, sa jätsid eile tulemata ja ma mõtlesin, et..."
Ta laseb mu oma haardest lahti, kohendab siis oma mantlit ja ulatab mulle käe. „Mina ja Veetlus, meil oli perepuhkus."
Tunnen kuidas see sama nuga teravalt mu südant ja kogu eksistentsi kraabib, mis teeb seda igakord kui ta Veetlust mainib. Ma olin ju lihtsalt Arm, katkine, valmis alluma ja tegema kõike mida ta palub, ainult sellepärast, et ta minuga veel kohtuks.
„Olgu, räägi mulle, kas sa leidsid töö?" Tean, et ta ei taha enam eilselt rääkida ja haarab mu oma käevangu, et meie korterisse jalutada.
Siseneme kitsasse halliks tõmbunud seintega koridori, vaid kaks aastat tagasi olid need seinad valged ja mõlemat seina katsid kohaliku kunstniku pildid, puitpõrandat hellitas valge lambavaip. Aga nüüd oli sellest alles vaid mõned karvatuustid põrandal ja paramal seinas uksekõrval maal mägimaastikust, see oli Orkaani lemmikmaal ja sellepärast ei suutnud ma seda ka sealt maha võtta.
Kui me magamistuppa jõuame ja ma voodile heidab märkan, et Orkaan on rohkem närvis, kui talle muidu kohane.
"Tule siia," naeratan flirtivalt ja hakkan oma kampsuninööpe lahti nööpima.
Ta katkestab mind, istub voodile ja haarab siis mu käest, ise pilk tugevalt minusse kinnitatult. "Arm, kallis, ma ei tulnud täna siia, et sinuga aega veeta, vaid rääkida. Rääkida vaikselt."
"Ma ei saa aru, me võime hiljem ka rääkida," kummardun, et ta kaela suudelda.
Ta tõukab mu eemale. "Vaata, me peame nüüd mõnda aega mitte kohtuma. Veetlus, ta kahtlustab midagi. Ja sa tead, et ma ei kavatse temast kunagi loobuda, ma armastab teda. Ma aitan sul leida töö New Orleansist eemal ja elukoha, sa tead, et see ei ole minu jaoks mingi probleem," ta ohkab, "ja siis võibolla mõne aja pärast, kui asi laabub saan ma jälle sinu juurde tulla."
Tunnen, kuidas iga lause iga sekundiga minust aina rohkem läbi läheb, end kägarasse surub ja vajub siis kusagile väga sügavale. Ma olen nagu käkerdatud paber, mis just prügikasti visati. Kuid, see tunne ei ole mulle võõras, olen seda kahe aasta jooksul kogenud juba kaks korda. Liigagi palju, kuid mitte piisavalt, et sellest õppida. Tean, et kui teda palun, ei võida ma sellega midagi. Pigem toob see karistuseks kaasa nädala teadmatust, kus leian, end nende akna taga, vaatamas kuidas nad naeravad ja armatsevad. Sest nad on Veetlus ja Orkaan, mina olen vaid üks tühine Arm. Arm, kelle maailm on liigagi palju kokku varisenud ja siis need samad lõhkujad seda üles ehitama tulnud. Nii on sellest saanud kindla konstruktsiooniga maja, mida oskab vaid üks inimene ehitada. Orkaan, inimene, kes on ainus, keda ma suudan armastada. Aga kes on ka ainus, kes mind mitte kunagi armastama ei hakka.
"Miks sa midagi ei vasta Arm, sa tead, et kui see sulle ei sobi, siis oled sa vaba."
Ta valetab, ta ei lase mind kunagi vabaks, vähemalt mitte siis kui mina tahan, sest ta teab, et ma olen liiga nõrk, tahetu.
"Minu ainus patt on sinu armastamine Orkaan, aga sinu patt on selle lubamine."
Tõusen püsti, surun ta tulikuumadele huultele suudluse, tõmban nutu kurku ja lahkun. Tean, et see on ainuõige lahendus, et teda veel näha ja oma käte vahel hoida. Teadsin, et nüüd tuleb oodata paar nädalat ja siis on aeg, kus end taas petta ja sellest räpasest armastusest joobuda, teades, et see keerleb nagu nõiaring, mis loodetavasti ühel hetkel armastusetuleriidal põletatakse.
Merli Mäevälja
Kevade hääl
päike oma kiired laotab
vaikselt
üle õue.
kevad oma sära paotab
vähehaaval
meile
uni vaikselt lilledeltki
ära pühib
end
ja juba lendab
suve poole-
mõttelend