8. märtsil 1826 sündis Viljandimaal Vastemõisa valla Ivaski küla Kõõbra rendikohapidaja Peet Köleri ja ta naise Kaie seitsmenda lapsena poisike, kes sai nimeks Johann ja hiljem tuntuks Vene keiserliku kunstiakadeemia liikmena ning portreemaali professorina, samuti eesti ühiskondliku võitlejana ning meie rahvusliku maalikunsti rajajana.

 

Köleri nimi olevat antud kunstniku isale nimede panekul puusöe põletamise (miilimise) eest (saksa keelest tõlgituna tähendab Köhler

miili- ehk söepõletajat).

 

Lasterikas Kölerite pere (kokku oli üheksa last – viis poega ja neli tütart) elas äärmises vaesuses. Puhast rukkileiba võidi kibeda aganaleiva asemel lauale lubada ainult pühadeks. Kirjaoskajad isa ja ema andsid oma teadmised edasi vanematele lastele, kes omakorda õpetasid nooremaid. Piibel, katekismus, lauluraamat ja kalendrid – see oli Kölerite kogu kirjavara.

 

Vanematekodus elas tulevane kunstnik üheksanda eluaastani (perekond oli vahepeal asunud Lubjassaarele), siis saadeti ta Viljandis tisleri sellina töötava vanema venna Tõnise juurde. Meistri loal sai poiss eluasemeks töötoa nurgakese. Kui vend oli Johannile õpetanud natuke saksa keelt ja arvutamist, pandi ta paari kuu pärast õppima linna elementaar- (alg-) kooli. Õppeaeg seal kujunes lühikeseks, edasi pandi ta teadmisi omandama kreiskooli. Noormees anti kostile Viljandi kaupmeeste seltsi ökonoomi Dörbecki juurde. Vanematel tuli tasuda aastas 20 hõberubla ja kaasa panna toiduaineid.

 

Koolivaheaegadel käis nooruk Lubjassaarel karjas ja põllutööl. Pärast kolmandat kooliaastat tuli poisil õpingutest loobuda. Vanematel polnud enam võimalusi õpikutegi ostmiseks.

 

J. Köler pandi Vastemõisa valitseja Faberi juurde ajutiseks abijõuks raamatupidamises ja muus kirjatöös. Vastemõisas ilmnesid esmakordselt J. Köleri maalijakalduvused – ta tegi katseid joonistamises ja kopeeris pilte raamatuist. Märganud selliseid harrastusi, laskis Faber tal detailselt üles joonistada mõisa viinavabriku sisseseade. Joonised said selged ja täpsed. Faber andis Kölerile nõu astuda õpipoisiks oma venna, Võnnu (Cesise) maalermeistri Faberi juurde. Nii sõitiski 13-aastane J. Köler

18. aprillil 1839. aastal vanemate nõusolekul tuttava maamehe vankriotsal Viljandi-mailt Võnnu poole.

 

Allikas: Hillar Kattai artikkel Tee Kommunismile 6. märts 1976

 

Vaata ka Johann Köleri kodukoht-muuseum Lubjassaarel, Viljandimaal