Luuleparemik
Luulepreemiad 2020
I koht Berit Tugi (pseud Pariisitar)
II koht Merli Mäevälja (pseud Sära)
III koht Emma Kruusmäe (pseud Heidik)
- Nora Viikmaa (pseud Anno Käo)
- Grete Kaljusaar (pseud Madü)
- Triinu Orav (pseud Andrei M.)
- Berit Tugi (pseud Bert Tuvi)
I koht - Berit Tugi (pseud. Pariisitar)
ma tunnen
et oled olemas
eile igatahes olid
mitte minu juures
vaid lihtsalt
olid
mu südames
ja see teeb rõõmu
sest kui sind ei oleks
siis kellest ma mõtleks
kellele ütleks
aitäh
et oled olemas
pariisitar
homme
tule meile
aga ära eilset ajalehte kaasa võta
meil on palju muudki rääkida
sest aeg läheb ju edasi
aga meie tuleme tagasi
kunagi ikka
kui homme ei saa
pariisitar
kas teate seda tunnet
kui ta on mees,
kes avab sulle
oma koduukse
südame
ja hinge
sest
kuidas nüüd öelda
minul silm on sinine
temal lubadus
"ma enam nii ei tee"
kas see ongi
armastus?
pariisitar
ma leidsin sinu
otsides end
kui võtan su omaks
kas siis kaotan end?
pariisitar
kas keegi kuulis
kuidas täna vihma sadas?
mida sina kuulsid?
kas koer haukus?
miks te siis ei kuule
kuidas me südamed murduvad?
tuhandeks tükiks
täna või homme
tema on katki
sina ei tea
ja keegi pole süüdi
pariisitar
oli neljapäeva õhtu
üks neiu oma juuksesalgu
sättis õrnalt kõrva taha
muie näol
sest tema lootus oli alles
et miski nüüd
muutub veel paremaks
meie kõigi jaoks
mõtlikult sammus ta edasi
julgemalt kui eales varem
tal oli eesmärk
tal oli visioon
ta on #queenofmyown
see olengi mina
pariisitar
pariisitar
II koht - Merli Mäevälja (pseud Sära)
sel talvel
mäletan. sa ütlesid talvel.
ja mina..olin koheselt valvel.
vaatsid' mul sügavalt silma.
nägid seal tormihõngulist ilma.
ütlesid, et murran silmsidet..
ja et sõnadel ei ole enam pidet.
hall vaikus seal konutas silmis.
vaikisime. nagu kurvas filmis.
nukrad silmad vaatasid maha.
öeldakse ju küll, et ära vaata selja taha..
aga raske on end avada, just.
keegi nagu alailma paugutab ust.
nii ma seal seisin.. ei osanud miskit kosta.
aeg aina läks- ei seda saa osta.
sa ütlesid, et ma võin kord õitseda taas..
et tärkan üks kord nagu lilledest aas.
talv möödus ja minus püsis lootus.
püsis valu, kuid ka ootus.
nüüd on suvi ja ma meenutan ikka..
seda meie vestlust- sügavat, pikka.
murdunud lilled, need tõesti on õitsenud kõik..
magusam tundub tulevik, nagu tordilõik.
sul oligi õigus tol süngel ehavalgel.
kui torm vallutas hinges ja pisar langes palgel.
jah, ikka mäletan. sa ütlesid talvel.
ja mina.. olin koheselt valvel.
lapsepõlve aeg
ema korjas marju
ja raadiost kõlas Pehk.
läksin vaikselt puude varju
ning jõin pisut vett.
see oli see kuldne suvi,
kui arvuti vastu kadus huvi.
sõitsin kiirelt mööda matkarada,
olin muretu ja vaba.
ohjah, noor ja kärsitu veel
mõtted head, rõõmus meel.
haiku1
ilusad sõnad
neid kerge on ju öelda
ehk ütleme siis?
haiku2
sa nagu kevad
nii soe ja nõnda helge
sulatad kõik jää.
haiku3
miks mõtlen sulle
vaatad ju juba teist õit,
eks tee mis soovid.
haiku4
miks ma ei öelnud?
looja läks päevatera
mina ikka mõtlesin.
haiku5
olen vist segi.
või segi on mu mõtted?
ah, ma ei teagi.
III koht – Emma Kruusmäe (pseud Heidik)
Talveeri
Puudel tilkuv vesi
Sulatab lume
Karge tuul
Külmutab riided nööril
Põsed muudab punaseks
Ja maa valgeks
Ka pärast vastlapäeva
Muretu lumi
Taevas on pilvitu,
ei muresid seal leia.
Lund endas peidab,
mis taas laskub.
Vahest täitsa ründab –
naeltega rehve nõuab
ja aknaklaasid katab.
Lumi lumme upub,
natukeseks tuttu.
Kuniks jälle tõmbab uttu.
Traditsionaalne
Vana hea komme
End vihata
Vana hea komme
Seda korrata
Vana halb komme
Teha vigu
Ja need unustada
Teha nägu
et need olemata
Teha nagu
elu oleks mureta
Siin või seal?
Siin või sealpool seina?
Olla siin või minna sinna?
Surra siin või seal minna?
Minna, kus parem.
Ei, hoopis halvemgi.
Kui lähen,
kas tagasi saan tulla?
Ehk mõtlen
ka seal pool,
et siin võiksin
olla.
Olenemata unelmast
Järvepind –
Nii hüpnotiseeriv
tundub.
Lummus mind
kutsub.
Imeb endasse
ja mõtlema
paneb.
Unelmatest
ja nende
olematust.
Prügi käib prügikasti
Ma sain aru, et mu pea on prügikast,
kui hakkasin jalutamas käima,
et seda mõtetest tühjendada.
Niisiis ma jalutan ja jalutan.
Tänavad mu prügikastiks
ja reostan nii, kuis jõuan.
Lõputu on tee
ja mõõtmatu mu mõtete hulk.
Siin ilmas
Tuli isu olla üksi
täitsa üksinda.
Ma kõnnin sihitult ringi.
Ringi ja ringi.
Kiirendan tempot.
Ma jooksen ringi ratast.
Võtan ratta
ja sõidan võssa.
Peaasi, et siit minema.
Ma põgenen,
aga raske on enda eest.
Ma nutan ja higistan,
jäägist vabanen.
Telefoni käest ei pane,
et saaksin kirjutada.
Ka sõitmine on liialt aeglane,
mõtetega jõuan kaugemale.
Siit.
Siit ilmast.
Ma peatun.
Viskun maha.
Siruli taeva poole ja mõtlen.
Mõeldamatut.
Ja mu elu seiskub.
Elu taeva ja minu vahel.
Ma olen tagasi siin,
siin ilmas.
Teekonna alguses.
Ju siis vastab tõele,
et taassünd on olemas.
20. märts
Valin öötunnid endale jalutamiseks
ja tühjad tänavad on mu rajad.
Kuniks pimeduses
nägemise kaotan
ja külm
mu jalad võtab.
Võltsitud ilu
Manitsus
Tähelepanek
Varjatu viha
Esitletud iha
Ja kihk kõigi
Jaoks olla
Ja kõigile olla
ÖÖ
ÖÖ, mis peidab mu mõtteid.
Padi mu pisaraid.
Pimedus mu tundeid.
Kuid mitte miski mu elu
Hommik taas saabub
ja pole olnudki und,
mis lahkuma peab.
Inimloomus
Endale omane
Loomulik ja kohane
Teisele võõras
Tundmatu ja veider
Isegi naeruväärne
See hinnang
Antud meile
On nii põhjapanev
Oluline ja otsustav
Kuid teile
Vaid sõnakõlks
Mõtlematu ja tühine
Surm
Surm
On osa elust
Kuniks on osa lõpust
Osa lõputust
Kontvõõras
Matustel
Pisarad
Põskedel
Inimene
Kallis veel
Kuid alles
Surma eel
RaDaRaDaRaDa
Ma jooksin siia
mööda kinnikasvand teed,
millest vaid mina teadlik veel.
Teel siia ehmatasin end,
ehmatasin linde rohus,
nemad mindki.
Ma põgenesin siia
peites end teiste eest,
kaitstes end rohu sees,
enda mõtetes.
Ma laman siin,
üksinda – kõhuli.
Nautides vaikust,
unustatud loodust,
loodus mindki.
Pagulane
Metsa peitunud,
linnast põgenenu.
Kartes müra ja lärmi,
hirmunud elust ja olust.
Looduse rüpes,
selle loomulikku kõla kuulamas.
Otsides enda loomust ja teekonda.
Juurte juurde laskudes
tõe ka leiab.
Kättemaks
Meri mühiseb.
Uriseb su peale.
Lämbub su tõttu.
Sureb ka lõpuks.
Mets hingab.
Köhib sul näkku.
Põleb su tõttu.
Sureb ka lõpuks.
Ilm me kohal
on ja oli.
Kuid tulevikus
minevik oli.
Südametu
Süda läks ja kukkus läbi.
Alla andis.
Pihta sai
ja põhja vajus.
Läks minema,
jäätus ning kadus.
Südametuks muutus.
Järel vaid tuuline hommik,
järvejääl uitav tuul
ja kahetsus.
LOODUS
Looduse
Meie loodu
Ära rikkunud
Looduse
Meie teod
Ära saastanud
Looduse
Meie mõtted
Ära unustanud
Looduse
Meie loodu
Parandama peab
Looduse
Meie teod
Puhastama peab
Looduse
Meie mõtted
Leidma peab
Ulbin või upun
Põhja ei vaju,
vaid loksun
taeva ja sügavuse vahel.
Lõpmatuseni
ulbin ja uitan
mõtetes.
Kuniks mõtted
mu uputavad.
***
Ma mõtlesin
ehk läheks
metsa alla
kõdunema
üheks saama
loodusega
***
Silmad on kinni.
Sa kõnnid mööda tänavat.
Päike vaid paistab,
päike vaid paistab,
päike vaid paistab.
Silmad on kinni.
Sa kõnnid mööda tänavat.
Lõpuks nüüd aitab.
Lõpuks nüüd aitab.
Lõpuks nüüd aitab.
Silmad on kinni.
Sa kõnnid mööda tänavat.
Pisaraid aga märkad.
Pisaraid aga märkad.
Pisaraid aga märkad.
Silmad on kinni.
Sa kõnnid mööda tänavat.
Hirm neid avada.
Hirm neid avada.
Hirm neid avada.
Kuniks ei avagi.
Lõpmatusse sammudes
julgusest saab hirmuke.
Hirmu ignoreerides
sellesse eksid.
Selle eest joostes
Sellele otsa jooksed.
Äramärgitud
Nora Viikmaa (pseud Anno Käo)
Mu introvertsus suretab mind väljast
ja siseruumides on hetkel kriis
toidab õndsat haletsust ta, näljast
on hinges tibatilluke kapriis
***
Otsin alatasa sulle aseainet
ehk juba sisimas itsitad mu üle
oma süle
täidan hoolia ja vaimuga
***
Kokku tõmbub süda
mudaseks saab juus
kuus kuud tagasi oli kõik veel teisiti
aga teisiti oli halvasti
südamest südamesse
ei käinud midagi
kedagi
sedagi, mida praegu nii kõvasti kinni hoian
mil koidab, et asja ei saa
millestki
kellestki
Kõik, mida tahame
on illusioon
visioon, mida nii kindlalt silme ees hoiame
aga teame, et kunagi tõeks ei saa
Ma oskan alustada
lõpetamisega on teisiti
aga teisiti on halvasti
silmast silma
sädeleb
häbeneb oma olemust
elamust peab pettuseks
millekski, mida arvame olevat hea
aga saame aru
kõik mida tunneme
on illusioon
visioon, mida nii kindlalt südame sees hoiame
aga tegelikult on see ammu kadunud
***
Kõht koriseb kui traktori mootor
Ees virvendavad rohelised pead
Kui lased loomad vangist välja
Nii käituvadki lapsed nagu sead
***
Ei tule peale vaimu
Pole aimu
Kas see on tõsi
Või kõigest soov
Muuta luule reaalsuseks
Levitad laimu
Et pea kohal
Sätendab anne
Leides tee
Välja igapäeva harilikust
Argielust
Olematust melust
Valust
Mida pole
Ja kõigest loome,
tuua ta tagasi
***
Armumine paneb armuma,
nõnda äkitselt tuleb
Silmades on kahtlus, põlg
kuid endal põsed punel
Grete Kaljusaar (pseud Madü)
olin ükskord seal rajal
rallirajal
ootasin autot
nurgatagant
aga hoopis tuli
vanker hobusega
leidsin et on aeg
narkootikumidest loobuda
_
poe serval
niisama ei nõjatu
pilk on küll kohmetu
kuid tean et villu tuleb
käes õlle
ja paar pakki vinkut
_
okastraat
mu ees
justkui keerleb ja tööd teeb turvamees
nägu leemendab
kallab lausa joana
ja mis siis kui
me ei saagi siit välja
_
kajakad jah
siin kisavad
aga oravad!
nemad ukselt uksele
flaiereid jagavad
_
sa jälgid religiooni
bahai
oled bahaist
ma jälgin religiooni
pohhui
olen pohhuist
_
4:51
gaasi annan
pedaal andestust palumas
kõik üles ajan
pidur taldamist anumas
vilisen mööda majade eest
mul on juba kõrini sõitmast samat kolkateed
_
külm näpistab põski
ja suu suitseb soojast co2 aurust
nii haaran su pusa
milt hõngub nii magusaid aroome
ja nii ma teangi
et sa jälle oled
kanepit teind
_
aga kes on sulle
inspiratsiooniks
kirjutamaks mulle oodi
ja kuidas sa võisid oletada
et ma soolt olen naine
21. sajand on
ja sa pole kaine
_
veerin tähti
ma pole nii loll
leban maas
passin tühja
tundun hull,
kuid taevas
üle kahekümne tähe
kindlasti on
Triinu Orav (pseud Andrei M.)
MUST NUNN & BLOND MUNK
oled sina minu must nunn
ja mina sinu blond munk
sinust mõtlen iga kesköötund
sinust meeles mul on iga punkt
ja kuigi üksi istud kloostris
siis se'st mõttest pole loobunud
et me üheks saada võiks ju hoopis
ma olen sinust joobunud
sest võiks kordki minul vedada
me armuuimas olla mõlemad
et saaks lasta armastusel elada
kui kahtled — süütan kirikudki põlema!
kuid saavad tühjaks juba pudelid
ja peast ei kao see neetud naine
ainult kirglikum näib tulevik
ent ühtäkki saab meel mul kaineks
sest ei ole eales sa mu must nunn
ega mina sinu blond munk
jääb alkoholi terav maik siis saatma und
ning põlend unistustest ainult tuhk
KARANTIIN
miks läksid sina välja?
— ehk et kustutada nälga
mis röövinud sult on selge pea
sest end tänavale ikka vead
ütled — olen terve, olen tugev
sadagu või pussnuge
sest on joogikelder „koduks" sul
ja su vennal, naabril — kuid kas ka meedikul?
ja kas muutis midagi paremaks siis tõesti su viin?
kui pärast pikalt kinni olema pead siin
ja veel su naine, laps ja õde
kas jõuab kohale sul' siis lõpuks tõde?
sest ei aita ju sõnad vaid ainult teod
pisikute kojuveod
sest alles siis võid näha auga
kuis su rumalus meid kõiki viinud hauda
TULI / JÄÄ
oled sina jää
ja mina olen tuli
ent ometi sa ei jää
mis sest, et mina tulin
Berit Tugi (pseud Bert Tuvi)
Meie armas RIIGIKOGU ehk 46 rida valimisreklaami
siinkohal ütleks küll, et tahaks
aga ei saa
mitte vaiki olla
algus oli juba hirmus, edasi ei maksa rääkida
sest …
ju siis Kaja kallas liiga palju meie armsa ahne Jüri rattale
lõikas ära EKRE tee
ja kett ka kohe rooste läks
Jüri mõtles sekundi - nii ju mina ei saa
"kui mina boss ei ole, siis mina ei mängi" teatas mees siis jonnides
nagu oleks lastesõimus ja kohe ära kituks emale
läks vist mehel meelest ära
ta pole enam kümnene
õnneks aga onu Helme kiirelt tuli õuele
andis kommi ja kutsus endaga – valge bussi retkele
#ausaltsaadmeiepeaministrikskallisJüri seisis bussi akna peal
aga kohe nõnda kiirelt nad seedri alla kihutasid
kus Helir vaikselt Kajaga juba nipsukivi mängis
tandem juba eemalt viipas ja üsna kindlameelselt hüüdis
tule ikka meeste sekka
meie teeme Eesti riigi
niisiis valmis saigi kolmik, miski muu ei olnud tähtis
raha, võim ja rahvaviha – see on õige eesti mehe leib
ei kujuta küll ette ma,
kes sõidaks silmad kinni rattaga?
ikka mööda "SORRY" rada ja EKRE-meeste taktis
kas siis piisab sellest tiitlist ja mõne mehe kaabutõstest
et müüa meie eesti riik maha
vaid valge rassi austajaile
onu Helme keelt siis kiirelt näitas pidutseja Rõivasele
et polegi ju palju vaja, et võtta naine võimule
ja kes siis muu kui meie Jürgen
ligi tahtis rahale
väike-Helme kiirelt aga puges hinge Jürile
"mina tean kust raha saab, mina olen minister eks?"
Ansip lubas kindlalt öelda, kus see kümme milli läks
Ja iga keskerakondlanegi palus, et ei toimuks seda diili
Kaljulaidil viskas üle – pani Keskerakonnast viili
Kubits peast ta kinni hoides
mõtles vene rahvale
Sest EKRE meestel silm on selge
tee neil kujutluses helge
üle teiste-meelsete
ja ka koroona viiruse
hanerasva koguge - aitab kõige kurja eest
määrigem siis Eesti eest!
Bert Tuvi