EV100

7.06.18

EV100 eripreemia

Berit Tugi proosapala "Minu Eesti" ja luuletus "no mida Karksit?"

 

Äramärgitud EV100 tööd

Kristin Prits proosapala "Ma tahtsin kõneleda valgusest"

Ergo-Steven Pruuli "Luuletus Eestile"

 

 

Berit Tugi                                               

 

Minu Eesti

 

Kujuta nüüd korraks ette, et käes on varahommik, Sa seisad kohvitass käes ja heidad pilgu pimedusse.

Vaata siis palun hetkeks enda sees ringi… hoolikalt, pingsalt, mõtle veidi. Kas oled oma hinges ikka tõeline eestlane?

Kas tuleb ette mõni soe sõna viimastest päevadest või "aitäh" poemüüjale, armsas külapoes Lille tänava nurgal, kes kogu sinu toidukraami maksumuse arvelaual kokku lõi? Jah, Eestis leidub ka selliseid kohti, kus aeg on tõesti seisma jäänud. Uskumatu eksole!

Sina muidugi seisad hommikuti oma hubases 3-toalises korteris ja ootad kuni röstsai pruuniks on küpsenud. See ongi sinu kast, sinu igapäevane kindlus, kust väljudes tekib sul tihti alaväärsuskompleks- kas olen piisavalt ilus ja näen hea välja. Kasvage juba suureks!

Aga mille pagana pärast ma kogu aeg mõtlema pean, mida teised minust arvavad? Mitte keegi ei saagi sulle, sulle ega sulle öelda, et Sul on ilus naeratus, kui sa mitte iialgi ei naerata.

Eestlasedki väärivad hellust ja armastust- nad on ju siiski… inimesed. Kuid hingemattev kurbus toob selgusele tõsiasja, et need olemegi mina ja sina. Need kanged, pahurad ja enesessetõmbunud introverdid. Jah, me oskame kannatada. Aga kas see on see elu, mida peaksime elama?

Minevikust rääkides, siis tõesti meil oli valus, me pidime midagi ette võtma- terve Eesti eest, me leidsime endas jõudu ja hakkasime vastu, me tahtsime elada, parem homne pidi tulema, sündis lootus olla taas õnnelik ja vaba.

Jah, me kolime kordamööda Soome ja Austraaliasse, sest arvame, et seal on parem. Isegi Lätti minemise peale mõtleme, sest seal ju kaubad palju odavamad.

Eemal olles tuleb aga igatsus peale. Nad paljud on käinud ja tagasi tulnud. Nad isegi ei oska öelda, miks, aga nad pidid tulema. Hing tahtis tulla. Süda kutsus.

Midagi erilist on selles meie väikses Eestis. Ta on nii väike, et mahuks isegi taskusse ära, aga ometi me teda kaasa võtta ei saa. Ta jääb paigale ja meie kuulume temaga üheks.

Meie jääme.

 

 

no mida Karksit?

(luuletus oli konkursi korras kirjutatud Karksi valla 25. sünnipäevaks enne haldusreformi toimumist)

 

no jah

ma mõtlen.. järelikult olen olemas

prantsuse filosoofi kuldsed sõnad

jah, ma elan, see on kindel

aga kus?

Google Maps näitas, et Karksi vald

ega see nimi "Karksi" iseenesest palju ei ütle

ÕS aitab - eesti keele piibel või midagi sellist

"kark"-jalavigastusega inimese tugikepp, millele ta toetub kaenla ja käega

vabandust

aga kas see vihjab sellele, et oleme abitud?

kust see nimi on üldse tulnud?

et põhimõtteliselt kohe algusaastatest oli selge, et lõpuni üksi seda välja ei vea?

aga no 25 aastat… pole ju palju?

äkki saigi see nimi meile saatuslikuks…

mõelda vaid

saatus või asi

 

suht väike ju

haldusreform meid rahule ei jätnud

oleme ikka kõige täiega reformitud

"Karksi vald on parem kui Abja"- oleks patt seda lauset enda suust öelduna eirata

meist saab üks pere

või noh, oleneb kuidas me seda sõna "pere" enda jaoks tõlgendame

aga eks seda näha ole, mis siin alles saama hakkab

mina olen igatahes põnevil

võibolla...

 

kas on midagi enamat kui lihtsalt kamp inimesi, kes elavad samas kohas ja registrisse kantud kui selle valla elanikud?

aga äkki me ei oska väärtustada

väärtustada võimalusi, mis meile on antud

sest me oleme ju eestlased

need kurja olemisega enesehaletsejad

tõsised, nukrad

pagana pihta, me oleme ju MULGID!

kõik hoiame endale

oli kord selline anekdoot, mul onu rääkis…

et isegi juut hakkab ka nutma, kui mulk tuppa astub

Jah, isegi naabrimehel läheb paremini kui minul

kutsuge kohale Ain Allas, sest no "Kaua võib?"

 

kuid tegelikult

kas on raske mõista, kui hea on see asukoht

hea odavat kaupa Lätist ostmas käia

näiteks üleujutuste korral ei ähvarda meid veeuputus

me oleme ju kõrgel

Sakala kõrgustik või midagi sellist

kirik ka päris viltu vajunud

meie oma enda Pisa torn

 

kool, noortekeskus, muusikakool, lasteaed, raamatukogu

ja siis ütleme, et meil pole piisavalt võimalusi eneseteostuseks

jah, kolime muidugi Tallinnasse

seal ju palju "värskem õhk"

ja naaber ei ela üldse kaugel - ainult 1m või noh oleneb muidugi, mis materjalist sein tehtud on

bussijaam on pidevalt kontrolli all eriliste kamraadide poolt

nagu näha, siis kõigel on väärtus

püüame veidi

saame hakkama

või siis mitte

 

tagasi algusesse...

 

Äramärgitud EV100 tööd

 

Kristin Prits                                                         

 

„Ma tahtsin kõneleda valgusest"

 

Ma tahtsin kõneleda valgusest. Ta hirmutab mind. Sellepärast, et ta on nii pöördumatu.. nii lõplik.

Justkui oleks igakord valget valgust nähes käes millegi lõpp. Ja tegelikult ju ongi.

Iga päikesetõus on ühe sünge ja kõleda öö lõpp. Iga küünla süütamine on ühe pilkase pimeduse lõpp. Räägitakse valgusest tunneli lõpus enne surma. Et jumala riigis paistab auvalgus meie peale, sest oleme elanud väärikalt. Aga mis saab siis, kui meie teed hoopis põrgusse viivad? Kas unustame valguse mõiste siis igaveseks või kas saatana sigitised eluajalgi valgust näevad?

Meil siin pole ammu valgust olnud. Sünge sügis laseb harva päikesekiiri pilvede vangistusest vabaks. Puudelt langevad lehed justkui langeks rindel sõdureid kattes maa veriste ja roiskunud laipadega. Linn on pidevalt suitsu sees. Püssipaugud kõlavad nagu peksaksid pisikesed kuradid haamritega vastu põrgukatelt, kus lõõmab igavene ja tappev leek. Veri voolab mööda vanalinna tänavaid alla. Neist on saanud juba omamoodi jõed. Nende jõgede äärde võiks süüdata küünlaid langenute auks. Võiks püstitada monumente neile, kes olid piisavalt vaprad, et sõtta minna.. aga need ei püsiks kaua. Vaenlane hävitaks needki suurima rõõmuga.

Vaevalt, et teiegi seal kaevikus kuigi tihti päevaalgust näete. Kui just valguseks saab pidada plahvatavat miini või kuulisähvatust, mis kammraadi hauda viis.

Küllap näete teie valguse asemel iga päev põrgulikku kurjust. Näete neid raisakotkaid, kes vere haisu ninna tahavad saada. Nõnda matavadki nad sadu inimesi pommidega maasse ja jätavad toore liha sinna siis vedelema. Huntidele ja kotkastele järamiseks.

Aga võib-olla näete te hoopis maapealset põrgut. Valmistate ennast ette eluks pärast surma, mis ei saa olema kuigi etem kui sõda, milles elate praegu. Et juhul kui vastase kuratliku lõhkekeha tõttu su soolikad mööda ilma laiali peaksid lendama, siis ei pea sa kuigi kaugele minema. See sama jäik ja vastik verevalamine on ees ka pärast surma. Ootasid koguaeg, et see kuul sind tabaks. Et siis saaksid ära puhtuse ja valguse maailma, aga pettumus saab olema suur, kui avastad ennast hoopis igavesest ööst, kus ainukene meelelahutus on ümber põrgutule ahelais tantsimine.

Sind ehk üllatab, et ma ei räägigi sellest, kuidas me emaga päevad otsa sokke koome ja sõtta kadunud omakseid koju ootame või kuidas me õhtuti lambivalgel loeme. Sellest ei kõnele ma sellepärast, et mina käin juba mitu nädalat igal õhtul linna tänavail valgust otsimas. Valguse asemel näen aga seda, kuidas mundrites sõjaväelased uhkust täis olemisega mööda munakiviteed trambivad. Kuidas nende saapad on verest läbi imbunud. Näen kuidas mõnel tänaval on laibad hunnikutesse kuhjatud ja kuidas siis emad oma poegi sealt otsimas käivad. Kuulen ahastushüüdeid kui keegi jälle langeb. Kellegi isa, poeg või vend. Kuulen karjeid. Lõputuid karjeid ja valuoigeid, mis on end juba minu ajusagaratesse söönud. Justkui oleks see muusika. Põrgumuusika.

Kuulen ja näen kõike peale valguse.

Peale selle, mida ma kõige enam otsinud olen.

 

tagasi algusesse...

 

Ergo-Steven Pruuli                                  

 

„Luuletus Eestile"

 

,,Tule taevas appi!" sõnas Ansip,

kui nägi sadat kukkumas.

Vahetus number 99

keerutas kohale end 199.

Heh, läks see number liiga suureks,

tegelikkus räägib sajasest.

Ei mitte Koidulast,

vaid Eesti sajasest vanusest.

 

Ajalugu on meil olnud värviline,

nii heas kui halvas

oleme me kokku hoidnud.

Valk meile kasulik, kui teada, et

,,Ükskord me võidame nii kui nii!".

Rahvaga me võitsime,

iseseisvuse me võtsime.

 

Muhu Iff olla laulnud:

,,Kikilips teeb mehe shikiks!".

Ja Ärma talu Tom läkski presidentiks,

kikilipsud ees.

Võttis Eesti, võttis E

Ja tegi meist E-riigi.

Maailmas meil on kuulsust,

nii rallis kui ka Belgias.

Oh mis seal ikka,

Ida-Viru tuleb edendada.

 

Ongi nii, et

Eesti saab 100.

Eks tuleb elada ka teine sada!

Võtkem rukkililled,

kütkem saunad,

ja ahjusoojaks praadigem verivorstid!

Hip-hip hurra Eesti võttis vastu 100.

 

tagasi algusesse...