Viljandi Gümnaasiumi õpilane Kuressaare külast (Tarvastu v), 17-aastane

 

Elu[aeg]

 

Ma tunnen ühte meest…

 

Ta istub igal suvehommikul aida räästa all ning jälgib, kuidas pääsukesed aida uksest, ussike noka vahel, sisse ja siis jälle välja lendavad. Ta kuulab iga pääsupoja säutsumist erilise tähelepanuga, justkui püüaks üksikut häält kõigist teistest eristada.

 

Kui pääsukesed vaadatud, jookseb ta lapseliku kergusega heinamaale, valib sealt omale meelepärase heinapalli ning heidab sellele puhkama. Ta jälgib, kuidas valged ja vahused pilvetupsud üle taeva heljuvad. Pilvedest on saanud tema kauged saared, mille olemasolust ainult tema teadlik on. Et saarele jõuda, tuleb ületada lõputu helesinine ookean, milles ujuvad ringi ogalised draakonid ja viie jalaga koerad.

 

Kui päike punakas-roosa kerana puulatvasid suudleb, jalutab härra koos oma koeraga mööda kivist kruusateed. Teda ei häiri fakt, et ta jalad on paljad ega ka see, et kivid tema taldadele haiget teevad. Igal sellisel õhtul jalutab ta üksiku puuni keset karjamaad. Ta istub selle puu alla maha ja jälgib looduse vaatemängu- kuidas pilved on roosad nagu mannavaht ja kuidas udu vajub mõnusalt maapinnale järjest lähemale. Ta vaatab kuidas tema koera õõtsutavast suust tuleb sooja auru. Ta kuulab kuidas öökull hakkab huikama ning üksikud tähed hakkavad välja ilmuma, paljastades justkui teise dimensiooni- nii kaugel kuid ikkagi lähedal. Tähine taevakaas laulab talle unelaulu kui ta puunajal uinub.

 

Kui saabub sügis, joob ta igal hommikul auravat teed, mis on keedetud pärnapuu õites ning millesse on lisatud parajalt suur lusikatäis kuldset mett. Kui vihma sajab, jookseb ta väljale ning sirutab taevasse vaadates käed laiali, soovides justkui vihmapilve kallistada. Ta hüppab lombist lompi ja aitab konnadel ohutult üle tee jõuda. Ta jookseb koos oma koeraga mööda heinamaad, et hirmutada lendu haneparv, kes lõunapoole teel olles peatuse on teinud.

 

Kui lumi maha sajab, kütab ta sauna mõnusalt soojaks. Ta vihtleb ennast suvel valmistatud kasevihaga ning hüppab siis lumehange, keha auramas. Ta riputab aida räästa külge rasvapalle, et seejärel eemalt rasvatihaseid selle küljes rippumas jälgida ja omaette magusasti muheleda. Ta mängib koos neeberküla lastega lumesõda. Ta toob keldrist porgandi, et see ise ehitatud lumememmele ninaks panna. Ta toob kuurist oma uhiuued punased suusad ning teeb nendega ümber maja paar tiiru. Kui varbad külmetama hakkavad, istub ta kamina ette maha ning sirutab külmast kanged varbad tulele lähemale.

 

Kevade saabudes nopib ta lumikellukesi, mis sulavate lumelärtsakate alt välja piiluvad. Ta kuulab kuidas ilm kajab linnulaulust ning kuidas maa ärkab. Ta tõmbab oma sõõrmetesse mulla ja õitsevate pungade lõhna ja ta teab, et varsti lendavad haned lõunamaalt tagasi. Ta vaatab taevasse, naeratab ning lausub: Aega veel on.

 

Temale kuulubki see aeg.

 

 

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Siniallikult, 18-aastane

 

Saatana päevik

 

"Võmmid!", lõugas Raul katuselt. Joosep tõmbas oma number suuremad kilepüksid üles ja tõmbas kiiresti sõlme püksinööridele. Raul hüppas katuselt alla, hiilis vahetänavasse ning kadus nagu tina tuhka. Joosep nii kergelt  ei pääsenud. Ta kilepüksi sahinat oli kaugele kuulda ning seetõttu võmmid kergesti alla ei andnud. Ühtäkki kostub plastmassi kolks vastu asfaldit, "Kurat!". Joosep keeras end kohe ringi, otsis silmadega mahakukkunud telefoni, kuid ta ei leidnud seda, vaid maas oli esmapilgul raamat. Ta võttis pooleldi lombis ära vettinud raamatu enda kätte, lappas seda ning avastas, et tegu on hoopis päevikuga, kus kõik lehed, peale viimaste lehtede, olid ära rebitud. Kauguses juba välkusid politsei neoonrohelised vestid, kuid Joosep ei teinud sellest välja, ta lappas viimaseid lehti. "Kuule, poiss!" hüüdis üks korravalvur, "Ega sa kedagi siin jooksmas pole näinud?" päris ta. Joosep keeras pea võmmide poole, kangestus korraks ja siis keeras pea uuesti päevikusse: "Ei ole.". Politseinikud vaatasid Joosepit hetkeks imelikult, kuid siis jooksid sõnalausumata edasi. Joosep võttis sellepeale oma taskust kioskist varastatud suitsupaki ning haakis oma hambad ühele suitsule taha. Seejärel keeras oma silmad 16-se mutrivõtmega päevikusse ning hakkas sõnu sealt neelama.

 

"Tere päevik! Üheksas kuu võõrutusravil läheb. Tunne ei ole hea. Oma hambaid ma ka tagasi ei saa, peret ammugi mitte. Ainuke asi mis ma saanud olen on Jumal.  Ma olen saanud Jumalaga sõbraks, ma saan ta peale loota. Mu päev algab sõnade lausumisega taevaisa poole. Vahepeal mulle tundus, et kui ma tahan, et Jeesus mind aitaks, siis teda peab igapäev poputama nagu 4 aastast tatikat. Nüüd ma olen aru saanud, et Jeesus on nagu sõber, kellele peaks igapäev ütlema midagi head. Kurb on tõdeda, et normaalseid sõpru mul ei ole. Kui hakkan kellegagi avatult ja tihedalt suhtlema, avastan, et mul hakkab asju kottidest kaduma. See võõrutusravi on nagu põrgu. Aga kuidas Kristus siis siin on? Tegelikult hoidsin ma päeviku viimast lehte ainult üheks lauseks. Jeremija 29:11 Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.", Joosep kergitas kulme ning mõtles viimaste sõnade peale: "Mis mõttetus see nüüd oli?, pomises ta midagi vastu enda rinda, kuid siis ta märkas midagi markeriga soditut lehe teisel poolel. Joosep keeras kärmelt lehte ning luges kirjutatut.

 

"Inimene saab ise hakkama. Inimese tahe on võitmatu. Võõrutusravil olin ma tingimustes, kus ma ei saanudki juua ega suitsetada. Võimatud tingimused alkohoolia juurde tagasi naasmiseks. Religioon on nõrk, religioon levitab end inimestele, kes on juba maailmas kadunud. Ma lähen nüüd jooma, varastan kioskist suitsu ja lähen oma eluga edasi. Võita mul nagunii midagi peale Jeesuse pole!".

 

Joosep muigas ning tõstis pea raamatust, vaatas öömelu ning viskas päeviku tagasi lombiäärele. Toppis oma rattaketist õliseks saanud näpud kilepükste taskutesse ja kõndis mööda tänavalampide alleed, süütamata suits suus kodupoole.

 

 

Suure-Jaani Gümnaasiumi õpilane Suure-Jaanist, 16-aastane

 

Unedeemon

"Su valu on minu looming."

 

Nii mõtles Alec, kui ta baaripukil istus ja oma brändiklaasi sõrmede vahel keerutas. Baar oli inimtühi, nagu alati. Ta metall sõrmus krigises mööda klaaspinda, ta ohkas raskelt ja pani väikse kolgatusega klaasi lauale. Tume, ülelakitud puit, ilmselt viskist imbunud. Alec libistas oma nimetissõrmega üle oma paremas käes asuva sõrmuse ja keerutas siis seda oma sõrmede vahel. Selle oli kinkinud talle ta vanaisa, kes oli rääkinud, et see on unedeemoni valmistatud.

 

"Sõrmus, see pidi hoidma sind halbade unenägude eest, aga see ei toimi siis, kui oled ise deemon," need olid Alec'i vanaisa surivoodi viimased laused, mis ta lapselapsele sosistas. Alec sulges silmad ja võttis klaasist lonksu oma prantsuse brändist, mida tal oli kombeks ainult pühapäeva õhtuti juua. Kuid täna? Täna oli ta sellega liiale läinud, ta oli lasknud mõjutada end emotsioonidest, mida ta ei suutnud kontrollida. Ja isegi alkohol ei vaigistanud neid tundeid, isegi siis kui ta arvas, et see aitab.

 

"Deemon. Sul pole isegi tiibu, et tõestada, et sa olid ingel." Alec lõi oma rusika vastu puitlauda ja lükkas oma klaasi maha. Taaskord oli see juhtumas. Ta mälestused võtsid temaga ühendust ja ta ei osanud neile kuidagi vastu astuda.

 

"Olge. Vait." ta urises ja surus siis oma alahuulde terve hambarea. See ei teinud isegi haiget. Kuid ta tajus veremaitset oma keeleotsal, seega tõmbas ta oma sõrmega kiirelt üle huulte ja laskus siis oma katki pekstud käed enda sülle. Mustad teksad, määrdunud, aga täiesti kantavad. Ta hõõrus oma küünarnukke, iga arm, iga nägu.

 

"Jäta oma unedeemon ja sa ei tunne enam." tema sisehääl kõneles ja Alec tegi selle peale ainult seda mida ta alati teha oli saanud. Ta karjus. Karjus nii kõvasti, et ta kõrvad läksid isegi lukku.

 

"Kõik. See on kõik." Ta ohkas ja tõmbas sõrmest oma sõrmuse. See voolas ta sõrme vahelt ilusti lauale, täpselt ta brändi kõrvale.

 

Mees saatis viimaks pilgu sõrmusele laual ja keeras siis selja ning lahkus.

 

"Minu deemonid on nüüd sinu kuulda"

 

 

~ˇ~

 

"Keegi teist ei lähe kuhugile, kui keegi teist liigutab end kasvõi natukene, murran ma oma kätega kõik teie luud," Mees tõmbas närviliselt oma sõrmedega üle juuksepahmaka. Süsimustad juuksesalgud, moekalt geeliga üles sätitud ja sätendavad.

 

Naisterahvas nutab nurgas, kisub end juustest ja kõigub enda jalgadel. "Palun aidake mind, palun aidake mind."

 

"Ole vait," Winter karjatab ja astub sammud naise poole, enne kui ta jõuab temani kisun ma teda käsivarrest ja tõmban enda kõrvale.

 

"Rahune maha ometi. Keegi neist ei pidanud viga saama," sõnan vihaselt ja vabastan ta siis oma haardest.

 

"Nad on deemonid, nad teevad meile viga ja nüüd sa kavatsed astuda lihtsalt sammu surmapoolele Autumn," Winter tõukab mind kaelapidi vihaselt vastu kiviseina, nii, et ma pean korraks õhku ahmima.

 

Tõmban ta käe oma kaelalt ja lükkan end seina vastust lahti. "Ka meie ei jää ellu, kui me üksteist kaitsta ei suuda."

 

"Ma olen teinud kõik, et teid kaitsta." Winter uriseb taaskord ja ma pean ta käest kinni haarama, et ta rünnakuplaanist vabaneda.

 

"Ilmselt on sellest vähe, kui sa meid ei kuula. Sa oled kõiki koodekseid rikkunud ja teinud nii, et ainult end päästa."

 

"Sest, Autumn, sina oled ainus kes ei suuda loobuda reeglitest, mille lõid meie esivanemad juba tuhandeid aastaid tagasi. Meist neljast oled sa ainus, kes seda vana jura veel meeles peab."

 

"Sest see on meie loomuses, me ei saa teha neid vigu uuesti. Sa oled isekas, külm ja südametu, aga sa ei suuda teha haiget meile kolmele. Tunnista seda ükskordki, sa oled nõrk kui asi puudutab meid."

 

Winter tõukab mind taaskord vastu seina ja paneb mu käe vihaselt kõrile, et mind vastu kiviseina üles lükata. Külm tellis kraabib mu selga ja ma ahmin õhku. Kui palju kordi ta mind surnuks kägistada üritab? Ma ei kavatse isegi vastu võidelda, ma tean, et ta ei suudaks mind tappa.

 

"Sa võid jätta kõik, tappa kõik. Ole külm, aga mind sa murda ei saa Winter," piiksatan valust ja peksan jalgadega. Läheb vaid sekund kui mu silmadesse tekivad pisarad ja ma surun vihast oma hambad kokku, et mitte nutma hakata.

 

Mu keha on jõuetu, mu kopsud lämbuvad otsides paaniliselt ühte sõõmu õhku ja siis vajun ma hetkega vastu maad. Ma köhin ja köhin, püüdes kõike õhku sisse hoomata ja siis taastada oma hingamistee.

 

"Sa oled koletis, Winter. Sa oled koletis ja jääd ka selleks, sa tapaksid oma vere, et pääseda oma deemonitest. Kuid tead, isegi siis kui me kõik oleksime surnud, ei kaoks su deemonid kunagi. Sest sa ise oledki deemon, Winter. Külm, jõhkard, südametu tapja, samasugune nagu nemad." Ma ajan teda meelega marru, ma tean, et ta murdub varsti.

 

"Jää juba vait Autumn. Ma hoiatan sind viimast korda," ta kisab nii kõvasti, et isegi naine kes enne terve aja nutnud oli jääb nüüd vait ja väriseb.

 

"Sest sa kardad tõde, sa kardad seda kõike, mida ma suudan teha sõnadega, see uputab sind ja isegi su jää ei suuda seda ära külmetada." sõnan vihaselt ja vaatan talle otsa. Ta keerab pilgu ära ja kükitab siis mu ette.

 

"Autumn, sa ei tea mida ma tunnen. Kas sa tead mis tunne on see, kui sul on ühel hetkel nii palju ja samal ajal midagi? Kas sa tead seda, et ma ei suuda sulle otsa vaadata? Mitte, et ma ei tahaks sind kuulata, vaid sellepärast, et ma olen liiga ametis oma deemonite kuulamisega."

 

Ma raputan pead. "Ma armastan sind nii väga, et ma suren peale kolme kuud, ainult selleks, et lasta sul hingata. Ära eitagi, et Spring on sulle sama oluline, sest sa tunned tema vastu täpselt sama."

 

Winter surub vihaselt oma hambad alahuulde ja tõuseb siis jalule. Ta kõnnib ühe mehe juurde ja tõmbab ta käed vihaselt käeraudadest lahti. Sikutab ta enda rinna vastu ja asetab oma käe ta kõrile.  Mees hingeldab ja uriseb raevukalt, püüdes vastu võidelda. Ma jälgin neid pikalt, mees on ametis võitlemisega, aga ta on üsna abitu. Ma ei suuda eemale vaadata, ma tean, et siin on midagi valesti. See mees ei paista üldse nagu deemon, ma tungin oma haistmisega mööda tuba ringi ja tunnen kuidas kange viski hais mu pea valutama paneb. Nüüd olen kindel, milles on asi, see mees ei ole deemon.  Või ma vähemalt arvan nii. Deemonid ei suudaks juua, see põletaks neid seesmiselt.

 

"Lase ta heaga lahti," karjatan ja tõusen jalule. Olen hetkega kahe keha ees ja püüan Winteri raevuka pilgu, mis mu südant külmetab. Tema jää pole muu kui minu vihma külmem versioon.

 

"Ütle mulle veel ükskord Autumn, ütle kui halb ja külm ma olen. Ütle seda."

 

"Sa oled halb, sa oled külm. Ja ma ei karda sind. Lase see deemon lahti, ma keelan sul ta tappa."

 

"Vaata vaid sina keelad, see on huvitav," ta naerab ja võtab siis oma taskust hõbenoa, mis tapaks deemoni sekundiga. Ta asetab selle mehe kõrile ja vaatab siis mind, "Ma loodan, et sa takistad mind."

 

Surun oma käed rusikasse ja tõukan vihaselt ja kiiresti mehe käest noa. See kukub kolksatusega kivipõrandale ja deemon tema käes lükkab selle jalaga kaugustesse. Ma löön Winterit vastu põlve, mis ta kõikuma lööb ja deemon rapsib end mehe haardest lahti. Peale seda lükkab ta Winteri pikali ja surub oma käed ta kõri vastu.

 

"Deemon, anna ta mulle ja astu oma kohale tagasi." karjatan ja tõmban mõlemad mehed vihaselt püsti. Tõmban Winteri käed ette ja panen need kiiruga raudu.

 

"Sa pead mulle tänulik olema, et ma su päästsin deemon. Sa tuled minuga kaasa ja kui sa kavatsed kuidagi mu reegleid rikkuda leiad sa end sama kiiresti hõbedast vaia otsas. Selge?"

 

"Sa ei käsuta mind." deemon vastab ja astub minu kõrvale.

 

Muigan. "Väga hea, ma teadsin, et sa meeldid mulle."

 

Lükkan Winterit seljatagant ja käsin tal minu ees uksest välja astuda, deemon järgneb mulle kiirelt ja ootab kui ma Winteri oma tuppa viin. Avan mehe toa ukse ja juhatan ta oma voodile istuma, ta üleni valge ja helesinine tuba on nagu alati külm. Ta ei saada mulle ühtegi pilku, kui ma ta käed vabastan ja siis midagi ütlemata lahkun. Sulgen enda järel ukse ja kuulen siis alles ta lõpmatut karjumist. Surun jalad vastu maad, et mitte tagasi minna ja keeran enda pilgu siis minu ees seisvale deemonile.

 

"Mis su nimi on tiivutu?" küsin.

 

"Alec Lightwood." ta vastab ja alles nüüd märkan ma ta helepruune silmasid.

 

Lükkan ta raevukalt vastu maad. Mees lööb mind vastu kõhtu ja hetkega olen ma tema asemel maas, punasel vaibal. Ta lohistab mind kõripidi mööda vaipa edasi ja ma siplen jalgadega nii kõvasti, et surun oma kontsad vaipa kinni ja tõstan end jalgadelt üles. Ma ei tea, kas meestel on komme mind kägistada, on see mingit haiget moodi armastusavaldus?

 

 Annan talle hoobi vastu õlga ja ta lööb mind vastu, ainult mitu korda tugevamini. Ta tõmbab mu jalast, nii, et ma kaotan taas tasakaalu ja kukun maha. Karjatav valust ja olen valmis talle juba uuesti kallale kargama, aga minu üllatuseks sirutab ta käe minu ette. Vaatan teda hetke vihaselt ja võtan siis sellest kinni, ta tõmbab mind hetkega püsti ja ma silun pahuralt oma pluusi.

 

"Mis asi sa oled?" ma urisen vihast. "Sa ei ole ainult deemon."

 

"Kõik omal ajal." ta naerab ja laseb mu siis vabaks.

 

Vaatan ta käsi. "Kus su sõrmus on?"

 

"Ma kaotasin selle."

 

Panen käed oma rinnale ja jälgin teda minuti. Ta juuksed on peaaegu, et mustad ja samamoodi kõik tema riided, must nahktagi, särk ja teksad, mis on üsna kulunud. "Selge, sa ei lahku enne, kui me selle leiame. Sa ööbid minu käsul külalistetoas."

 

Ta muigab kergelt. "Kas see mitte pole keelatud?"

 

"Ei. Sest sa ei ole deemon, sind kinni nabides tegid jälitajad vea, su silmad ei tohiks olla nagu inimesel. Seega tahan ma teada saada, kes sa oled."

 

Ta surub oma käed taskusse ja raputab midagi ütlevalt pead. "Ma ei ole kohustatud sulle midagi rääkima."

 

Ma astun ta ette. "Oh, sa ei peagi, sest ma sunnin sind rääkima."

 

 

~ˇˇ~

 

Seisan oma toas peegli ees, mis ulatub laest kuni põrandapinnani ja katab ühe mu neljast seinast. Tõstan oma käed ette, mu vasakus käes särab sõrmus ja ma lükkan oma käed vastu klaaspinda. Naeratan, kui mu kätele valgub veejuga ja mu sõrmed muutuvad märjaks. See on külm, aga siiski värskendav ja jahutav. Liigutan paar korda oma sõrmi ja loon kiirema vee voolu, kuulen iga piisa langemist õrnalt vastu maapinda. Astun kolm sammu ettepoole ja olen üleni veejoa all, kogu mu keha muutub hetkega märjaks, mu riided tõmbuvad vastu mu keha, juuksed lähevad lokki ja muutuvad vee all peaaegu, et mustaks. Keerutan end paarkorda veejoa all ja tõstan üles oma kaela, et tunda vihmapiisku langemas mu ripsmetele, nad voolavad mööda mu põski ja nina mu suule ja kõditavad õrnalt siis mu kaela. Mu nahk on piiskadega kattunud ja mu riided on ebameeldivalt tihedad.

 

Ennegi kui jõuan vee alt välja astuda kõlavad mu uksele kolm kiiret koputust. Keeran end ukse poole ja astun välja, tõstan taaskord oma käed üles ja sulgen silmad, vesi mu all muutub mu keskendumise saatel taas sätendavaks peegelpinnaks.

 

Tirin endale kiiruga sahtlist rätiku ja võtan seljast kõik oma riided, pehme rätik on mu märja keha vastas soe ja ma hoian seda oma kätega kinni.

 

"Kes on?" hüüan ja jalutan ukse juurde.

 

Kõlab kerge köhatus. "Alec Lightwood."

 

Seda kuuldes turtsatan vihaselt ja jalutan oma kummuti juurde, et end riidesse panna. "Ma ütlesin sulle, et sa läheksid tuppa ja ei tuleks sealt välja enne, kui ma tulen ise sinu juurde."

 

"Olgu, ma arvasin, et sa eelistad vastust sellele, kes ma olen."

 

Jätan tuhnimise sahtlis ja kihutan ukse juurde, tõmban selle kerge käeliigutusega lahti ja mu pilgu püüavad kohe need helepruunid silmad, mis kergelt läigivad.

 

"Oh, kas sa pakud mulle vastuste saamiseks intiimteenust, sest see on seksikas. Ainult, et kas minu või sinu pool? Mu voodi on üsna näru, kui aus olla."

 

Kortsutan kulmu ja löön vihaga ukse kinni, see kõik on koodeksite vastane. Ainuke kellega ma võin lähema kontakti luua on Winter või Summer, meie kaitsjad, ei tohi kunagi kokku puutuda alamast klassist inimestega ja ma tean, et ma olen niigi juba tema osas riski võtnud. See, et ta mu üle nalja teeb, paneb mind mõtlema, kas tema päästmine oli seda väärt.

 

"Nii, et siis minu pool. Kanna palun musta ka." Otsustan mitte temast välja teha ja panen end riidesse. Saadan viimaks pilgu oma peeglile ja kammin harjaga läbi oma pool niisked juuksed.

 

Avan ukse. "Astu edasi, Alec Lightwood."

 

Meesterahvas avab ukse ja astub oma tanksaabastega üle mu ukseläve.

 

Ta saadab kiire pilgu minuni, käib oma silmadega üle mu keha ja vaatab siis mu toas ringi. "Olgu, ma ootasin, et su toas kasvab puu, mille lehtedest oled sa ehitanud endale voodi."

 

"Sa ilmselt ei tea, kes ma olen."

 

"Ma tean, et sina oled põhjuseks, miks sadu algab ja lõppeb. Sa lood äikese ja tuule, tood lehed me maale ja viid need ära," ta kõnnib mu peeglini ja lohistab oma nimetissõrme seda mööda edasi. Ühel hetkel ta peatub ja keerab end taas minuni. "Winter ei muutu kunagi, kas pole? Aga ma pean tunnistama, et sa võid olla ainus, kes ta peatada suudab."

 

"Sa ei tea minust ega minu perekonnast midagi, Alec Lightwood."

 

"Sa nimetad neid oma perekonnaks?" ta naerab ja see ajab mind vihale.

 

Surun oma käed rinnale risti. "Võibolla ei tea sa väärtustest ja koodeksitest midagi, aga iga inimene tunnistab endale seda, et perekond on see, kelle eest sa võitled. Mul pole kedagi peale nende kolme ja see peabki nii olema."

 

Ta astub mu peeglist eemale ja kõnnib siis minu poole, mees peatub täpselt kolme sammu kaugusel minust. "Sinu pilgus on midagi, mis ütleb mulle, et sa valetad igapäev endale ja sama teed sa minuga."

 

Surun oma käed närviliselt tagataskusse ja kraabin küüntega oma teksaäärt. "Sa tunned mind paar tundi ja juba sa arvad, et sa näed mu hingeelu, muljetavaldav."

 

"Aga sa ei eitanud seda," ta surub näole pool vildaka mulje, mis on tegelikult õõvastav.

 

"Jah, ma sain eile kiiruse ületamise eest trahvi ja mul pole raha, et seda maksta. Ilmselt pean ma kellegi rikka ärimehe rahakoti ära varastama," surun oma näo tõsiseks ja ootan ta reaktsiooni.

 

Ta huultelt kostub kerge naer. "Muljetavaldav."

 

"Minu sõnade kopeerimine nõuab tõesti eraldi tiitlit." Ma ohkan, kuna tean, et ta ei kavatse mulle mingeid vastuseid anda. Ta on siin põhjusega, ilmselt proovib ta ise midagi välja uurida ja kavatseb esimesel võimalusel siit lahkuda.

 

"Üsna romantiline, kas me ostame endale maja linna või eelistad sa pigem mingit maakohta? Palun ära laste juures mind kägistama tule, ma ei taha, et nad oma ema sellisena näevad."

 

Ma pilgutan üllatunult silmi ja lihtsalt seisan, keegi pole varem mind täiesti sõnatuks võtnud, aga mul on tunne, et mu aju kustus hetkeks. Ilmselt on mees öelduga väga rahulolev, sest tema totakas pool vildakas muie ei kao näolt hetkekski. Surun kulmu kortsu ja keeran talle selja, enne kui kuulen ta samme mulle järgnevas sulgen enda järel oma toaukse ja keeran selle kiiruga lukku. Kuulen mehe vihaseid lööke vastu ust ja karjeid, mis kostavad koridori lõppu. Ma tean, et ta varjab minu eest midagi ja sellepärast olen kindel, et see uks ei pea teda.

 

Kõnnin enda kõrval asuva ukse juurde ja avan selle vaikselt. Winter istub oma voodis ja hõõrub oma käsi, ilmselt tekitasid käerauad sinna punased jutid ja ta hõõrub neid nüüd välja.

 

"Winter, mul on su abi vaja," sõnan vaikselt ja seisan temast kaugel, ma tean, et ta on siiani mu peale vihane ja seega ei julge ma lähemale minna, kartes tema reageeringut.

 

Ta tõstab oma pilgu minuni, helesinised silmad on täis tühjust, ta nägu on valge ja kogu ta nahk on nii hele ja kahvatu, et ta näeb välja nagu surnu. Mu kõht teeb valust kokkutõmbeid teda sellisena nähes.

 

"Autumn, mul on nii kahju. Palun anna mulle andeks," ta tõuseb püsti ja jookseb minu juurde, et oma tugevad käed ümber minu suruda.

 

"Tasa, rahune..." korrutan talle ja kallistan teda nii tugevalt kui ma suudan.

 

"Ma tegin sulle haiget, Autumn. Mu deemonid, nad ainult korrutasid mulle, et ma pean sulle haiget tegema," Winter surub kogu oma keha tugevalt minu vastu, "Ma kardan nii väga, ma ei suuda neid kontrollida, te kõik ülejäänud tulete sellega nii hästi toime. Kõik see halb mida ma olen teinud, nad ütlevad, et see on hea. Aga kui ma tõstan oma silmad sinuni, siis ma näen neid naeratamas, sest neile meeldib sind näha, kuna nad teavad, et sina kaitsed mind."

 

"Sa pead sellest valitsejale rääkima, Winter. Võibolla oskavad nad sind aidata, on võimalus, et sa suudad neid oma meeltega kontrollida."

 

Winter muigab ja eemaldub minust. "Autumn, mu deemonid ongi mu meeled. Kogu mu keha on koletisi täis, nad sätendavad päeva valguses ja naeratavad mulle pimedas."

 

"Aga sa hoolid meist, oma perest," sõnan, "ja nüüd on mul tõesti sinu abi vaja."

 

Winter noogutab kergelt ja ma juhatan ta enda toa ukse juurde, palun tal see kinni jäetada, nii, et Alec Lightwood ei saaks sealt kuidagi välja. Winter tõstab oma käe üles ja surub selle vastu ust, puit raksatab külmast ning sinise ja valge moodustis jookseb üle mu ukse. Lumehelbed tantslevad mööda mu uksepinda ja tõmbavad end üksteise vastu, senikaua, kui kogu mu uks on üleni külmaga kaetud.

 

"Mida sa kavatsed temaga teha? Kas sa räägid valitsejatele ka sellest?" Winter küsib.

 

"Ma ootan vastuseid ja ei lase tal enne lahkuda, kui ma saan teada, kes on Alec Lightwood."

 

 

 

Äramärgitud essee

 

Abja Gümnaasiumi õpilane Abja-Paluojalt, 17-aastane

 

Muusika

Kui vaikusest ei piisa, tulevad appi sõnad. Kui sõnadest ei piisa, tuleb appi muusika.

 

Vaikus on ilus. Praeguse aja inimesed ei ole vaikusega harjunud. See võib vahel isegi hirmutav, võõras olla. Mõni kardab seda. Lõhub selle juba eos, siis kui vaikus alles tekkima hakkab. Lausub mõne kohmaka sõna, mis terava kirvena vaikuse pooleks raiub.

 

Mulle meeldib vaikus. See on kui puhkus mu kõrvadele ja hingele. Kogu mu keha puhkab kuuldes vaikuse hella heli.

 

Vaikusel ei ole heli, ütlevad nad? On. Vaikuse heli on raske, kuid habras. Vali, kuid õrn. Vahest tundub, et ta matab mind üleni endasse, laskub mu peale sooja tekina ja puhub õrna tuult näkku. On see mäng? Kas vaikus mängib minuga? Ma ei tea. Kuid olen kindel, et vaikus on võimsam, kui arvatakse. Pealtnäha nii süütu ja ohutu, nähtamatu. Aga tal peab põue all peidus olema salajasi relvi. Öeldakse, et ta on võimeline inimhinge hullukski ajama.

 

Kuid vahel pole vaikus siiski piisav. Pole piisav väljendamaks emotsioone, tundeid, kurbust, viha või armastust. Oleme jõudnud kohta, kus tulevad appi sõnad. Sõnadel on vägi, millest vaikus isegi unistada ei oskaks. Sõnad võivad võtta elu ja muuta maailma. Kui nendega ringi käia ei oska, võib asi kurvalt lõppeda.

 

Sõnu mõistavad kõik. Nad on kõige mugavamaks vahendiks suhtlusel, eneseväljendusel. Pisut õppides ja neisse süvenedes võib lausetesse sättida tohutult sõnu ja nende abil edasi anda tohutuid tundeid. Sõnadel on võim panna hingi nutma või naerma. Ja nad on sellest võimust vägagi teadlikud. Kord kuuldavale tulnud, jäävad nad kõrvu kumisema igaveseks. Neid ei saa tagasi võtta, kahetsus ei aita. Kuid vahel võib juhtuda, et isegi vägevad sõnad ei suuda kõike.

 

Kui sõnadest on puudu – kui neid on liiga vähe, et liigutada maju, murda südameid, panna armastama ja vihkama, ühendada rahvaid, astub uksest sisse muusika.

 

Ta tuleb vaikselt. Laseb ennast alati oodata. Muusika on vanakoolimees, ülimalt viisakas ja vaoshoitud. Mitte kunagi ei asu ta jutustama enne, kui sõnad on vakka jäänud. Ta ootab viisakalt, et need ruumist väljuksid ja teeb kerge kummarduse, kui nad temast mööduvad. Siis – alles siis – võib ta alustada rääkimist enda keeles.

 

Muusika on võimsam kui vaikus ja võimsam kui sõnad. Tema lüüriline hääl võib korda saata imesid. Ja kui ta kord kõnelema on hakanud, paneb see kuulatama imiku, täiskasvanuikka jõudmas nooruki ja surmale silma vaatava hinge. Oh, kui ta kõlama hakkab tahavad kõik tema läheduses olla. Meeleheitlikult ühte hingetõmmet veel kuulda. Tulevad kõik. Inimesed saarelt ja mandrilt, põhjast ja lõunast, idast ja läänest – unustavad erimeelsused, tülid ja mineviku. Viha üksteise vastu ja kurbuse, mis neid pikalt närinud. Muusika lõõritab lava keskel ja selle ümber on teda kuulamas kõik elavad hinged, külg külje vastas, naeratus näol ja armastus südames. See on see, mida võib kutsuda uskumatuks. See on see, mida võib kutsuda maagiaks.

 

Kui muusika on liiast, jäävad alles vaid sõnad. Kui sõnad on liiast, jääb alles vaid vaikus.