I-III koht
I koht Hannabel Kruusmäe "Käsutäitja"
II koht Liis Rull "kirsikoola ehk pildikesi ühest kujuteldavast reede õhtust"
III koht Erik Ivar Haav "Puhka rahus, Aeschylus"
I koht
Hannabel Kruusmäe
"Käsutäitja"
Seisanud mootori, tõmbas närveeriv mees musta kootud suusamaski pähe, kohendas seda mõlema käega, et suu- ja silmaaugud õiges kohas oleks, ja astus valesti pargitud autost tänavale. Ringi vaatamatagi teadis ta, et keegi kolmas inimene segama tulemas ei ole. See oli väga väheasustatud paik. Ainult pandimaja müüja piilus läbi hooajaliselt kaunistatud vitriinakna õue.
"Lükka" õpetas silt uksel ning pandimaja külastaja tegi, mis kästud. Ukse kohal helises väike kelluke.
Asutus kandis pandimaja nimetust, kuid kaup ja välimus sarnanes osaliselt mõne taaskasutuskeskusega, pakkudes nii riideid, raamatuid, nõusid, kodumasinat kui ka mööblit igas hinnavalikus. Leti taga seisis juba viimased viis aastat ükssama mees ja kui teda ei olnud või oli ta haigestunud, ehtis pandimaja ust "Suletud" silt. Ta kandis tööl alati teksadesse surutud punast või tumesinist flanellsärki, mille rinnataskul nööpnõelaga kinnitatud kartong, peal käsitsi kirjutatud nimi. Kergelt niiske lapp käes, pühkis ta võõra mehe sisenedes letialuseid riiuleid parajasti tolmust puhtaks.
Reegel nr 1. Alati tervita klienti.
"Tere tulemast Liivaoru pandimajja. Olete tänane esimene klient ja seetõttu võitsite endale kümneprotsendilise soodustuse ühele vabalt valitud tootele," lausus müüja pähekulunud fraasi, mida peaaegu iga päev tarvitas. Ei reageerinud kliendi tavapäratule välimusele peaaegu üldse, kuid jättis viisakusest tolmuvõtmise pooleli.
Reegel nr 2. Kliendi maitse üle ei vaielda, lõpliku otsuse kauba osas teeb tema.
Müüja oli kindel, et seesama reegel keelab tal ka kliendi riietust kritiseerida. Suusamüts kuumal suvel, olgu pealegi, kliendi valik. Kuigi on ka teine reegel.
Reegel nr 3. Soovita kliendile alati parimat kaupa.
Pandimaja töötaja köhatas hääle puhtaks, et pakkuda külalisele esimese vahekäigu lõpus paiknevaid nokamütse, mille seas oli väga tunnustatud spordibrände ja mis praegusel hooajal päikese eest peakatteks paremini sobisid kui villane suusamüts. Aga enne kui ta sõbraliku soovitusega alustada jõudis, tõstis enesekindlalt leti juurde sammuv klient parema käe otse tema poole. Sirge jäse hoidis enda ees väikesemõõtmelist vanamoodsat revolvrit.
Mehed uurisid üksteise pilku. Mõnda aega valitses ootamatust käigust täielik vaikus. Siis küsis müüja rahulikul meelel: "Kas te soovite seda pantida või müüa?" Lootis, et võõras kavatseb seda müüa. Relv näis olevat vana daamirevolver, mis kollektsionääridele huvi võiks pakkuda. Ühtlasi sobis see kaunistama üht rodeoteemalist vaateakent, mis oli kauboist mannekeenide, sadulate ja köitega dekoreeritud.
"Sa tead väga hästi, mida ma tahan," vastas klient.
Ei teadnud. Tõsi – on külastajaid, kes käivadki ainult müümas, teised jälle kordamööda pandivad oma asju ja siis ostavad need tagasi. Need on püsikunded. Aga suusamaskiga mees ei tundunud sugugi tuttav. Näib tüüpilise läbisõitjana, kes teel olles lihtsalt kohalikku elu uurib. Tõenäoliselt ei tule ta pandimajja rohkem tagasi. Seepärast pakkus letitöötaja, et mees soovib revolvrit müüa.
"Kas sa irvitad mu üle? Otsi üks kott, tee kassaaparaat lahti ja lao kott täis!" nõudis külastaja ärritunud tooniga. Ta muutus üha närvilisemaks, nii et higipisarad tekkisid silmalaugudele, saamata aru, kas ja mis mängu müüja temaga mängida üritab.
Müüja keeras end leti taga ja osutas seina külge kinnitatud nimekirjale, kus käsitsi kaksteist punkti üksteise alla kirjutatud. "Vaata neljandat reeglit," juhendas ta.
Reegel nr 4. Kliendiga peab õiglast ja ausat asja ajama.
Klient turtsatas vihaselt. "Sa ei saa vist päris hästi aru. Mul on relv. Mind ei huvita mingid poereeglid."
"Need reeglid ei olegi teile mõeldud," lausus müüja ja naeratas.
"Seda lihtsam. Tee nüüd kiiresti! Kassa lahti ja raha siia!" Poekülastajal näis mütsiga kohutavalt palav olevat, ta tahtis võimalikult ruttu poest minema minna, suusamüts peast võtta ja autos kliimaseade sisse lülitada. Ta niheles jalalt jalale tammudes ja pühkis ennastunustavalt kordamööda nii vaba kui ka relva hoidva käega silmadele ja huultele valguvat higi.
"Paraku pean mina neid järgima," lausus müüja nõutult õlgu kehitades. "Ma ei saa raha lihtsalt teile anda. Te peate midagi vastu andma. Võin teile raha näiteks revolvri eest anda."
"No hüva, saimegi kokkuleppele," pomises ta, haaras lähedalasuvalt riiulilt Wilsoni tennisekoti ja viskas suure kaarega letile. "Pane raha sinna." Võõra käsi väsis relva hoidmisest tasapisi, sihtis üha hooletumalt. Tõestus ka seljataga olnud küllaltki pikast autosõidust. Ta istus eemale tugitoolile, suunas lähedal seisnud põrandaventilaatori enda poole ja lülitas täiskiirusele. Viimaks hakkas õhk pandimajas ringi käima.
Müüja avas kassa ja võttis sealt välja kaks rahatähte. Kolmkümmend eurot. "Kas piisab?" küsis ta.
Klient pomises mütsi sisse midagi roppu. Seejärel virutas ärritunult rusikaga vastu tugitooli käetuge. "Mis sa mängid idiooti? Ma tahan kõike! Kõike, mis sul seal kassaaparaadis on! Kas sa ei saa aru, et mul on relv peos, ah? Anna kõik, mis anda saad, muidu ma näitan, mida selle relvaga teha saab!"
Reegel nr 5. Paku kliendile toote eest mõistlikku hinda.
"Ma ei saa selle relva eest rohkem anda. Kui ma selle eest üle maksan, ei saa seda iial maha müüa. Anna andeks, aga minu silmis pole see rohkem väärt kui kolmkümmend eurot. See on väike ja vana aparaat, ei tundu ka kuigi haruldane, ma olen sellist ennegi kohanud. Pealegi ei saa ma selle töökindlust usaldada," rääkis müüja.
"Oh Jeesus," ohkas klient, "ma ei arvanud, et pandimaja nii raske röövida on. Kuula nüüd mind. Ma olen pätt, suli, varas, röövel - kuidas iganes nimetada soovid - ja ma tahan lihtsalt su poodi rahast tühjaks teha, iga viimse kui penni kaasa viia. Ja tead, poiss, vargus ei käi nii, nagu sina ette kujutad. Kas sa kunagi filme pole näinud? Varas ei anna sulle midagi vastu, vargad ainult võtavad. Ja kui sa vargale ei anna, siis varas võib sulle palju haiget teha. See on meie töö. Kas on selge?" Ta rõhutas igat sõna hoolega, ei võimalikult arusaadavalt kõlada. Hääles peitus märgatav põlgus aeglase taibuga inimeste vastu.
Müüja kõhkles. Vaatas taas selja taha reeglistiku poole, kuigi teadis sõna-sõnalt ja täpses järjekorras igat selle punkti.
"Noh, mis reegel sul selleks puhuks olemas on?" uuris klient tüdinult.
Reegel nr 6. Kohtle kõiki kliente võrdsetena.
"Reegel number kuus: kohtle kõiki kliente võrdsetena," luges müüja näpuga õigele reale osutades ja end müügisolevale toolile mugavalt sisse seadnud poekülastaja poole vaadates.
Klient vangutas pead. "Mis on saanud sellest, et "klient on kuningas"? Kas seda kuldreeglit su piiblis pole?"
Müüja näitas sõrmega taas seina külge kinnitatud paberile. "On. Reegel number seitse."
"Valetad!" pahvatas nõutu klient.
"Ei, see on tõesti olemas," vaidles müüja, selge kõlav hääl väljendamas uhkust põhjaliku reeglistiku üle.
Võõras tõukas end tugitoolilt üles ja lähenes letile, et reeglistikku paremini uurida. Ta veendus müüja sõnades. Klassikaline kauplemisreegel oli tõepoolest olemas.
Reegel nr 7. Klient on kuningas.
Seitsmendana nagu müüja maininudki. Hämmeldunult luges mees ka kõik ülejäänud korraldused üle, saades veelgi enam kinnitust sellele, et müüja tõepoolest väga tähelepanelikult reegleid tunneb ja järgib. Suu imestusest lahti vajunud, istus ta tagasi tugitoolile, kuhu ventilaator värskendavat õhku peale suunas. "Hüva, tee siis nii, nagu seitsmes reegel ütleb. Kohtle mind nagu kuningat. Täida minu soov ja anna mulle raha. Ma käsin sind," lausus ta pidulikult, kindel, et on leidnud reeglistikus nõrga koha, mis vargale sobis.
"See läheks vastuollu neljanda reegliga, mis käsib mul kliendiga õiglasi ja ausaid asju ajada," vastas müüja. "Klient-on-kuningas-reegel peab silmas seda, et ostlejal on õigus olla nõudlik, isegi kui ma kõiki soove täita ei või, ja mina ei tohi klienti mingilgi moel alandada ega solvata või ennast temast paremaks pidada."
Poekülastajal oli uus argument varnast võtta. "Aga sul oli seal veel üks punkt kirjas, vist reegel number üheksa: pandimaja mainet ei tohi rikkuda. Oli nii?"
Reegel nr 9. Lõunapausi ei peeta sel ajal, kui klient poes on.
"Ei, see oli reegel number kaheksa," parandas müüja.
Reegel nr 8. Pandimaja mainet peab kaitsma.
"Hüva, kui kaheksas reegel siis kaheksas reegel," andis klient järele ja tõstis alistunult käed. "Mina aga tunnen end vägagi solvatuna, kui ma pean siit poest lahkuma, saamata seda, mille pärast siia tulnud olin. Ja ma lähen räägin kõigile, millise pettumuse see pood mulle valmistas. Mul on väga mõjukaid sõpru, kas tead? Siin käib niigi väga vähe inimesi, kas sa võid ikka riskida sellega, et neid vähesedki kunded poes pettuvad ja enam tagasi ei tule?" Ta naeratas võidukalt.
"Ma kahtlustan, et see oleks pandimajale veelgi hukutavam, kui kogu kassa rahast tühjaks teha. Mis pandimaja see on, millel pole panti toodud kauba eest raha anda," arutles müüja.
Klient oli taaskord nõutu. Ta vaatas, pea viltu, meest, kelle erakordne argumenteerimisja vaidlemisoskus oli teda juba pikka aega tegevuses hoidnud. Arutles, kas müüja on tõesti lihtsalt loll või hoopis nii kuradi kaval, et nägi läbi, et klient on tegelikult rahumeelne ega kavatse oma relva millekski muuks kasutada kui ähvardamiseks. "Kust selle poe omanik küll sinusuguse haruldase töötaja leidis? Pani uksele sildi "Tule meile tööle!" ja sina pidasid seda sulle suunatud reegliks ja kohe tulidki?" naljatles mees.
Reegel nr 10. Ära jää kliendiga eraelust lobisema.
Müüja meenutas kümnendat reeglit ning neelatas kõhklevalt. Vaikis.
Klient näis aru saavat ja vangutas uskumatult pead. Ta lõi tüdinult käega, tõusis püsti, rebis suusamütsi peast ja hakkas otsustanult lahkuma. Seekord jääb ta oma päevapalgast ilma, nentis ta ning tunnistas endale esimest korda, et müüja oli selle auga välja teeninud. Niisugust vestlust ei ole vist kunagi elus peetud.
Reegel nr 11. Alati jäta kliendiga hüvasti.
"Nägemist! Külastage meid jälle!" lausus müüja lahkujale järele. Ta oli seega täitnud peaaegu kõik reeglid, mis talle esimesel tööletuleku päeval anti, erandiks vaid viimane, kaheteistkümnes reegel.
Lahkuja pomises midagi enda ette, tõstis lehvituseks käe ja pööras ukse avamiseks selja. Lootusetu juhtum.
Äkitselt kõlas kohutav kurdistav karje, mis kliendi ehmunult kükitama ja rünnakut oodates pead katma sundis. See oli nagu metslase lühike sõjahüüd, ent vastupidiselt ootustele ei näinud klient kedagi tema poole jooksmas. Ei pandimajas ega läbi klaasukse õue vaadates paistnud ühtki võõrast hingelist, kes karjunud oleks. Ei politseid, turvamehi, poemanikku ega juhuslikke pealtnägijaid. Müüja seisis endiselt leti taga paigal, tolmulapp käes, süütu viisakas naeratus suul, nähes välja, nagu tema poleks karjatust kuulnudki.
"Sina lõugasid?" küsis klient aeglaselt püsti tõustes.
Müüja noogutas.
"Miks?" oli võõras mees segaduses.
"See oli su seljal kirjas," vastas müüja.
Klient uuris oma dressipluusi kõhtu ja püüdis nähtud tunnuste põhjal meenutada, millise pluusi ta täna kapist võtnud ja selga pannud oli. See sai kiirelt selgeks. Too musta värvi dressipluus kandis seljal kollast ingliskeelset kirja: Keep calm and scream loud. "Sa karjusid nii seepärast, et sa nägid mu seljal seda kirja?" Ta keeras end, nii et müüja veelkord sõnumit näha sai.
Viimane karjatas uuesti. Läbilõikav hirmus röögatus.
Klient ehmus taas ja tõmbas õlad krampi. Ta karjus ärritunult: "Mis kurat sul viga on?"
"Vabandust, ma ei suuda end kontrollida, kui asi puudutab selliseid reegleid," tunnistas
müüja häbelikult maha vaadates.
"Kui sa nii hoolega neid seinale kinnitatud käske ja mingeid särgile trükitud sõnumeid täidad, siis miks minu kõnelused sulle midagi ei loe? Need on sama head kui reeglid," küsis pandimaja külaline, hääles selge nõudlus vastuste järele.
Müüja kehitas õlgu ja selgitas: "Lihtsalt öeldud sõnadel pole niisugust mõju. Need pole tavaliselt isegi läbimõeldud. Seevastu ei leia ma ühtki põhjust, miks ma ei peaks kirja pandud ülesandeid täitma, kui keegi neid nii vajalikuks peab, et selle lausa igaveseks valgele paberile salvestab."
"Sa oma pead üldse ei kasuta?" torkas klient.
"Kasutan, terve mõistusega ma kõike seda teengi. Keegi on viitsinud reeglid koostada ja kirja panna, keegi on mulle andnud ülesande, järelikult on parim see, kui ma ülesannet täidan. Ma eeldan, et inimesed panevad kirja vaid hädavajalikke ja läbimõeldud asju."
Müüjal oli raskusi oma tunnete selgitamisega, kuid klient arvas asjale peaaegu pihta saavat: kuigi too tegelikult vastupidist väitis, polnud pandimaja müüja mõistus päris korras. Pole võimalik, et keegi tõesti valimatult igat käsku täidab. Sellegipoolest näis parim lahend müüja proovile panna - üksnes uudishimust, sest kunagi varem pole klient selliseid inimesi kohanud. Ta võttis letilt märkmepaberi ja pastaka ning kirjutas sinna kolmesõnalise käsu, lõppu lisas rõhutamiseks hüüumärgi. Paberi andis müüjale lugeda.
Viimane raputas pärast lugemist pead. Keeras siis end leti taga jälle ümber ja näitas taas reeglistikule.
Reegel nr 12. Enne sulgemisaega pandimajast lahkuda pole lubatud.
"Ma ei või enne kella seitset kuhugile minna," lausus müüja, olles seega kõik kaksteist reeglit ühe päeva jooksul ära kasutanud. Pandimaja omanik oli teinud väga head tööd nende koostamisel. Kohe näha, et suurepäraselt läbimõeldud. Ta on uhke oma peremehe üle.
Kliendi näole ilmus kaval naeratus, kui ta lootusetusest ja uskumatusest pead vangutas. Ta laadis oma revolvri, tõstis selle peakõrgusele ja tulistas järjest mitu lasku seina sisse, kuni auguliseks läinud reeglite nimekiri seinalt maha kukkus. Siis vaatas küsivalt müüja poole, kes kõrvad kätega katnud oli. "Võime minna?"
Müüja vaatas auke seina sees. Nägi ühes isegi pisikest metallkuuli. Reaalsusega oli raske leppida, kuid see näis olevat tõsi: mitte ükski reegel ei hoia teda enam selles pandimajas kinni. Ta võis oma aju mälukaardilt korraga kustutada kaksteist käsku, mida oli järjekindlalt juba aastaid teeninud. "Jah," pomises ta vaikselt, uskumata talle ootamatult osaks langenud vabadust, "võime minna."
Võõras mees võttis mitmevärviliste märkmepaberite paki ja kirjutas järgmisele lehekesele uue reegli. Ta andis ka selle müüjale. "Paistab, et nüüd on sul siin elus uus roll," lausus mees täpsustuseks.
Müüja luges trükitähtedes kirjutatud sõnumit uuelt paberilt. Käekiri oli konarlik, suur ja paremale kaldu, selle ilustamisega polnud vaeva nähtud. Kuid tähendus ja ülesanne oli eksimatult mõistetav. "Ma olen nüüd sinu käsutäitja?" sõnastas ta toimuva ümber.
"Täpselt nii," irvitas klient. "Ja esimese ülesande oled sa juba kätte saanud." Ta osutas märkmepaberile, mille oli esimesena müüjale andnud.
Too vaatas nõutult peos asuvat paberit. Sellelgi kirjas selge ülesanne.
MINE JUVEELIPOODI RÖÖVIMA!
"Ära muretse, ma võin sind õpetada," lohutas müüja, endiselt muhelev naeratus näol. "Kas oled valmis minema?"
Müüja ei vajanud palju aega mõistmiseks, et enam ei pea ta arvestama ühegi varemnähtud reegliga peale nende kahe, mille oli saanud pandimajja tulnud mehelt. See oli justkui uus ja värske algus, kuigi selle tulevik ei näinud eriti helge. Aga midagi polnud parata. Kirjutatud reeglid on täitmiseks. Ta pidi kaasa minema. Ta pidi poodi röövima. "Jah," ohkas müüja alistunult, vastusena küsimusele, kas ta on valmis.
Klient ei olnud kuulduga rahul ja viibutas manitsevalt nimetissõrme. Siis osutas sellesama sõrmega teisele märkmepaberile, mille oli teisena müüjale andnud.
EDASPIDI KUTSU MIND OMA ISANDAKS!
Müüja ohkas nukralt ja parandas enda vastust. "Jah, mu isand, ma olen valmis," lausus ta nüüd alistunult.
Kliendina poodi tulnud mees lahkus pandimajast isandana, näol võidukas rahulolu, samm pikk ja uhke. Ja isanda järel lonkis õnnetu käsutäitja.
II koht
Liis Rull
"kirsikoola ehk pildikesi ühest kujuteldavast reede õhtust"
Istun üksinda ühe kulunud laua taga ja liigutan joogikõrt kirsikoola klaasis. Pigistan seda natuke aega kahe sõrme vahel. Teen mõttes endale märkuse, et tumepunane küünelakk vajaks hädasti uuenduskuuri ja võtan siis lonksu, mis maitseb nagu tuim mõistmine, et oleksin võinud sama hästi lihtsalt tavalist koolat võtta. Nojah, mis seal ikka.
Reede? Reede. Järjekordne (l)ootus, et just sel reedel võtan end kokku ja lähen välja - olen väljas - nagu kõik teised, aga nagu näha, istun ma ikka oma joogiga, mis ei sisalda isegi tilkagi alkoholi, selle laua taga, kuniks kõik teised tantsivad, ootamatult vanade tuttavatega kokku saavad ja lihtsalt lõbutsevad.
Pean tõdema, et viga pole seekord siiski ilmselt süsteemis, vaid minus. Või on siis vähemalt minu süsteem vigane ja ei taha kuidagi töötada, samas kui teiste oma jookseb laitmatult. Mine tea, mõni ütleks, et ehk oli mu viimatine suhtehoroskoop eriti nigel või midagi taolist.
Teate seda, kuidas üks joon peopesas määrab osa inimeste arvates inimelu pikkuse? Kui need sälgud minu ees oleval mustal lakitud laual samuti midagi näitaksid, siis ilmselt seda, kui kauaks mul tänase väljamineku idee järel lõbus on olnud. Üks hetk, teine veel, ja juba ongi pidu minus eneses sähvatusena läbi - veel enne, kui õhtu üldiste arusaamade järgi üldse alata on saanud. Enam-vähem ainus, mida ma teha saan, on vähemalt paari sälgu katmine joogiklaasiga. Lõbu on ju samuti kõigest ajutine illusioon, kas pole?
„Võin ma selle tooli võtta?"
Kellegi küsiv hääl äratab mu koolamaitselisest enesehaletsusest. Vaatan üles ja näen tumedapealist poissi kätt mu vastas oleva tooli seljatoele asetamas.
„Jep, lase käia."
Ta naeratab ja viib tooli paari laua kaugusele, kus istub ilmselt ta sõpruskond, joogiklaasid ees, ja vestleb elavalt.
Kuhu ma nüüd jäingi?
*
„Kurat," sosistan endamisi ja hakkan taskuid veel kord pahupidi pöörama.
„Soovid tuld?" Seljatagune hääl on tuttav. Pööran ümber ja näen tooli laenanud kutti.
Kehitan nõrgalt õlgu. „Ära ei ütleks."
Ta muigab, endal juba sigaret suunurgas, ja tõmbab taskust välja tulemasina. Nagu tõelisele härrasmehele kohane, süütab ta kõigepealt enda sigareti ja ma tunnen mõneks hetkeks õhus hõljuvat vanillilõhna, kui juba on ka minu oma läidetud. „Tänud," ütlen ja vaatan siis temast ajutiselt kõrvale, et alustuseks vähemalt veidraid silmavaateid vältida.
„Kuhu kena tütarlaps siis oma tule unustanud on?" küsib ta endise muigega.
„Tavaliselt küsitakse, kust kena tütarlaps sellise halva kombe üldse külge on saanud," vastan kerge vaniljepahvaku järel.
Poiss naeratab. „Ah, see pole minu asi öelda. Pealegi leian ma, et sellest saab päris korralikku flirti arendada. Come on baby, light my fire, tead ju küll?"
Naeran. „Ilus katse, Morrison."
„Tänan. Kena tüdruku suust tähendab see palju."
„Meelitad?"
„Kuidas ise arvad," lausub ta koni otsast tuhka maha raputades, kui tulekübemed ta jalge ees olevasse loigukesse upuvad. Tänavatitanicu tulevärk.
„Nii et võõraste tüdrukute võlumine on su reedeõhtune trikk?" Jään teda kergelt altkulmu vaatama.
„Ma ei juhtu kahjuks vist kübarat valge jänesega kaasas kandma, jah," nendib ta, tehes pehmelt vooderdatud teksajaki taskuid läbi katsudes kerge demonstratsiooni. Mu fantaasia uitab hetkeks mõttel, kuidas ta tõmbab nüüdsamas kõigist neist eri värvi tulemasinad välja, aga surun turtsatuse alla, kuna reaalsus on siiski midagi muud. Mõnikord peab sedagi iseendale kinnitama.
„Noh, esialgu piisab tulestki. Mu reede oligi muidu vist liiga jahe."
Ta hingab sügavalt magusat vaniljetubakat sisse. „Tundusid veidi üksik küll, kui aus olla. Tantsimine pole sinu teema?"
Suitsust saavad tema ees suitsurõngad. „Miks küsid?"
Nüüd on tema kord õlgu kehitada. „Tasub teada, juhuks kui ma peaks kunagi tahtma sind näiteks tantsule kutsuda."
Hammustan huulde. Kõrvaltänavalt kostab kellegi hõikeid ja sammukaja, millest saab kõla järgi kontsakingadel keksumäng uduste lompide rägastikus.
„Asi pole niivõrd tantsimises, kui …milleski muus. Ma ei tea, sorri, aga mulle tundub natuke veider järsku rääkida rohkem kui kogu õhtu jooksul siiani kokku, kui ma isegi su nime ei tea. Ei midagi isiklikku. Või noh, on küll, aga-„
Ta naeratab. „Ei, see on igati arusaadav, ausalt. Usu, ma peaksin seda pigem ohumärgiks, kui sa ühele ettejuhtuvale võõrale kohe südant puistama hakkaks, isegi kui selleks võõraks on võluv noormees."
„Vaata aga Casanovat." Ta punaste ketside ninad on õrnas lainevõnkes veeloiku kastetud.
„Sul on hüüdnimede peale annet."
„Igaühele oma, või kuidas?"
Ta puhub suitsu jahenevasse ööõhku, keset valgust heitvaid tänavalaternaid. „Kahtlemata."
Seejärel kustutab ta sigareti ja viskab selle prügikasti poole, aga see lendab kõvasti mööda. „Oih, sorri. Ma sihin kohutavalt."
"Pole hullu. Ega kaardimänguski ei laota kohe kõiki trumpe lauale."
"Tõsi ta on," kuulen teda ütlemas, ja kuigi on hämar, olen päris kindel, et ta muheleb hetkeks omaette.
Hetkeks võtab maad vaikus, kui baari sisemusest õrnalt meieni võnkuv Joy Division välja arvata. Saadan ühel hetkel ka oma sigareti prügikasti poole teele - isegi taban - ning köhatan hääle puhtaks, aga ei ütle midagi. Oranž valguskiir väreleb kõhklikult mu jalge ees ning kogu mu sisemus paistab sama tegevat. Võib-olla loodan, et valgus räägiks sõnadeta, nagu eriti hästi kujundatud lavastuses. Kui ma vaid isegi teaks.
Endiselt nimetu tüüp mu kõrval trummeldab korraks sõrmedega vastu reit ning astub trepist üles baari ukse poole. Jõuan juba hetkeks mõelda, et nii ta lähebki ja jätab mu endisesse masendusse hulpima ning irooniakirsina lootustordil jõuab Ian Curtis juba mitmendat korda hägusalt laulda "don't walk away in silence, don't walk away", kuid ust avades pöödub ta aga minu poole tagasi ja küsib: „Kas kaunis neiu juhtumisi õlut joob?"
„Võib kah," vastab neiu ja järgneb talle külmast sügiskarva valgusega pikitud õhust baari alkoholivines hämarusse.
*
Baari astumine tundub esialgu nagu samm teise dimensiooni. Ma pole kunagi eriti kiire kohaneja olnud ja kui mind nüüd vanillisuitsusest poolpimedast intiimsusest keset häälekat ja vilkuvat džunglit kistakse, soovin esimese hooga pigem uuesti õues olla. Selle asemel aga juhib mu kaaslane mind nendesamade sõprade juurde, kellega ma teda varem silmasin, ainult et nüüd on nad piljardilauale üsna eeskujuliku õllepongi mängu seadnud. Tsirkust ja leiba – või siis kõhklevaid lähenemisi võõrastele ja odavapoolset õlut.
„Oo, hei, mees! Me juba arvasime, et sa ei tulegi tagasi."
„Ah, käisin lihtsalt korraks värsket õhku hingamas."
Ta pöördub minu poole, kuid ei jõua veel minu või oma sõprade tutvustamiseks suudki lahti teha, kui üks heledapäine kutt end ise tutvustab. Või noh, põhimõtteliselt tutvustab.
„Küll on tore, et nikotiinipausilt nüüdsest seltskonda värsket verd tuuakse! Mina olen Kristofer, muide. Õllepongis jalustrabavalt hea ja lisaks palju nägusam kui Art." Ta naeratab oma säravate hammaste vahelt ja suudleb mu kätt. See kõik toimub nii kiiresti, et ma ei jõua kohe õieti reageeridagi, kuid salvestan nüüd taustal mängiva ununenud pealkirjaga Bluri loo taustal vähemalt kõige olulisema info – mu kena vaniljesigaretidoonori nime.
„Eee… hei, Kristofer. Mina olen Rona. Tänan suudluse eest, kuigi ma ei teagi, kas peaksin värske vere kommentaari valguses arvama, et sa oled vampiir või mitte."
Kristofer pilgutab mulle vaid vandeseltslaslikult silma ning kaob hetkeks silmist, kui mind ümbritsevad juba uued inimesed Arti seltskonnast. Jõuan vaid hetkeks mõelda, et keegi oleks pidanud uksele karussellide kohta hoiatussildi riputama.
*
"Seega arvad sa, et klubikultuur on paras hunnik täielikku jama?" Ta piidleb mind kergelt lõbustatud näoga, pea küljele kallutatud.
"Mitte tingimata, aga ma leian, et see… otsib mooduseid, kuidas tekitada võltse emotsioone. Ja siinne kirsikoola maitseb täpselt nagu tavaline koka."
Ta ristab sõrmed ja toetab lõua pöialdele, õrnalt kulmu kortsutades. "Nii et selle teooria kohaselt on sul praegu minu seltskonnas täiesti kohutav olla, kuigi sa kinnitasid mõnda aega tagasi, et õhtu on kõik su ootused ületanud?"
"Noh, esiteks ei tea sa, kui kõrgel mu ootuste latt enne siiatulekut oli, ja päris nii see ka ei tööta. Ma pidasin rohkem silmas seda, et inimesed kipuvad sageli oma õhtu tundmuste hägus tagantjärgi arvama, et neil oli kogu klubis veedetud aja vältel lõbus, kuna teistel nende ümber ju ometi oli - vähemalt näiliselt - ning see sunnib neid muudkui head nägu tegema ja endale sisestama midagi… mingit tunnet, mida tegelikult pole olnudki."
Art asetab pooliku klaaspudeli enda ette madalale kohvilauale, ajab rõhutatult põsed pungile ning hingab siis kogu õhu kopsusoppidest baari atmosfäärivinede sulatusahju. Paus.
"…Või nii. Tuleta mulle palun meelde, et ma sulle hiljem oma numbri annaksin, et sind kunagi endaga mõnele peole kaasa võtta. Või esined sa pidudel meeleolu loojana ainult raha eest?"
Mõtteline baarirüselus minus eneses. Ristan rinnal käed.
"Näe, sa ei võta mind üldse tõsiselt, vaid tahad praegu triivida sellesama kergelt õhku paisatud positiivsuse lainel, kus su sõbradki, sest te kõik olete siia tulnud mõttega, et reede õhtul peaks baaris… või klubis ju ometi lõbutsema."
"Olgu kuidas on, aga ma arvan, et sa ületasid igatahes selle lati, mille all sa enne trepil taskutest kadunud tulukest otsisid. Või kuidas?"
Muigan. Loobumisvõit. "Okei, jah, punkt sinu kasuks."
Kuulen end hetkeks naerma pahvatamas, enne kui ütlen: "Kõigi nende miinuspunktide korvamiseks, mis sa õllepongis kogusid."
*
Läbi mõnevõrra häguste silmade, laiali läinud lauvärvi ning seekord tundmatu nullindate aastate eriti raadiosõbraliku poploo kajas tantsisklevad meie nägudel sinipunased tulukesed.
Lõhun hetkeks suudluse, et sosistada: „Hästi sihitud."
III koht
Erik Ivar Haav
"Puhka rahus, Aeschylus"
Valdysos ärkas. Ta silmad avanesid raskelt - eelmine öö oli pikale veninud.
"Kõigepealt esimene jalg, siis teine," mõtles ta sängist mingi tüübi kõrvalt tõustes. Tüübil olid laubal paksud mustad lokid, juuksuri poolt mesilasvaha kasutades hoolega rõngasse sätitud, pealagi seevastu hakkas aga vaikselt juba kiilaks minema.
Valdysose onni luitunudkollasel liivakivist põrandal olid tühjad amforad, mis olid veel eelmisel õhtul veini täis olnud.
Valdysos keeras pead vasakule, siis paremale, asetas käe sängi äärele, ohkas sügavalt ja ajas end ägisedes püsti.
"See oli viga," mõtles ta kohkunult. Pohmakas magas nii sügavalt, et ei tõusnud koos Valdysosega. Ärkas alles hiljem ja oi, kui palju jama Valdysosel sellest oli. Terve maailm hakkas keerlema, pea hakkas lõhkuma. Valgus, mis oleks otsekui Apolloni enda vibunoolest sigitatud, tungis ta silmadesse ning tegi olukorra vaid hullemaks.
Valdysos ärkas taas, pohmakas oli veidi maha rahunenud, ei rabanud jalust ega tassinud unemaailma. Õnneks oli ka Päike taevas kõrgemale tõusnud ega paistnud otse talle silma. Ta proovis end uuesti ägisedes ja ohkides püsti ajada.
"Ma sain hakkama!" mõtles noormees võidukalt.
Pidu oli olnud hullem, kui ta mäletas. Lisaks tühjadele veinivaasidele vedelesid põrandal ka mõned tema sõbrad.
"Ou, Assholeus, aja kaarik ette, poodi pohmakaravi ostma!" käratas Valdysos maas magavale jorsile. "Zeusi nimel, pea lõhub nii, nagu peksaks seda kümme Hadest!"
"Viimast korda, Valdysos, mu nimi on Aeschylus, ‘Aesch', ‘aes' heli, on see tõesti nii raske?" vastas äsjaärganud põrandakodanik tõredalt.
"Tra, mida iganes, lohh, aja kaarik ette, noh!" vastas nüüd juba vihane Valdysos.
Aeschylus ajas ennast vaevaliselt püsti, haaras maast veinivaasi, kallas viimsed tilgad kurgust alla ja vaarus ukse poole.
Valdysos haaras samal ajal pükstest savitahvli ja kraapis sellele küüntega kibekärmesti kunstiteose poolpaljast magavast tüübist. Olles oma tehtud tööga rahul, läks ta välja. Poeplaan polnud tal meelest läinud. Kohe, kui Valdysos välja jõudis, karjus ta: "Ou, Aeschylus, aja koor üles, kaarik peab ikka kõva tümmi tegema!"
Aeschylus parandas oma nime tõesti viimast korda. Küll jumalad asjad korda ajavad, nagu peab. Ei hakanud ta ka vastu punnima Valdysose käskudele, peksab järsku veel surnuks. Nii ta läkski samuti pohmas koori üles peksma.
Valdysos hakkas kärsituks muutuma. Juba pea pool hommikut oli läinud kaariku valmispanekuks. Viimaks said kõik hobused kaariku ette seotud, koor kaarikusse ja mis kõige tähtsam - tühjad veinivaasid kaasa võetud.
Istunud kaariku esiistmele, ütles Valdysos: "Davaj, koor, olge nüüd nii vali kui suudate, me lähme linna!" Valdysos haaras ohjadest, andis hobustele piitsa ja nõnda hakkasid nad neljateistkümnekesi linna poole põrutama. Koor lõugas nii kõvasti, et paar Peloponnesose poole teel olnud kajakat silmad punni ajasid ja õhus munele hakkasid.
Pärast pikka ja väsitavat rännakut linna poole olid nad lõpuks vaid ühe staadioni kaugusel Korintosest. Koor karjus ikka veel täiest kõrist. Mõned trampisid jalgu, et lisada bassi. Linnavärava ees tolknes kaks valvurit. Mõlemad kandsid rauast rinnaplaate, kiivreid ning käes mitmemeetriseid odasid.
Valdysos sõitis rahulikult edasi värava poole, silmad pohmakast kissis ja kõrvad koori mürast umbes. Ta ei näinud, kui valvurid näitasid kätega, et ta seisma jääks ega kuulnud ka seda, kuidas nad karjusid. Maa peale tagasi tõi ta see, kui odad tema ees risti löödi. Hobused seiskusid ehmunult ja üks tõusis isegi tagakapjadele.
Koorgi jäi järsust peatumisest vait. Üks valvur manitses neid karmilt: "Nii vali koor pole linnas lubatud, hoidke volüüm maas!"
Kurnatud Valdysos lihtsalt näitas neile keskmist sõrme, andis hobustele piitsa ja sõitis linna. Valvurid olid sellisest käitumisest jahmunud ega osanud kuidagi reageerida.
Linn polnud väga suur. Tänavad olid tühjad ja auklikud. Kivist laotud majade najale toetusid üksikud hulgused, hoorad või mooniseemnemüüjad. Valdysos ei saanud aru, miks nad seal olid. Korintos ei tundunud talle väga sõbraliku linnana. Kuid siis hakkas tema näol siiski läikima kollane, hambutu naeratus. Veinipood oli kohe nurga taga.
"Vaid viimane pööre, siis saab pohmakast lahti, ongi par-"
Ta ei jõudnud lauset lõpetada, sest ta keel jäi väga tugevalt hammaste vahele.
"Persse!" susises Valdysos huulte vahelt verd pritsides. Kaarikuratas oli auku kinni jäänud, kaarik ise oli umbes kümme sõrme vajunud. Võib-olla isegi rohkem, aga vähemalt olid nad veinipoe ees. Kõik neliteist jorssi jalutasid sisse, igaühel veinivaas kaenlas ja drahmid tugevasti pihku surutud. Ükshaaval nagu jumalad tassisid nad veini täis vaasid välja ja sammusid reipalt kodu poole, sest nad lihtsalt ei viitsinud kaariku väljatõmbamisega jändama hakata.
Aeschyluse mälestuseks, kes suri kaheksakümnenda olümpiaadi kolmandal aastal
nii, et kotkas kukutas tema pähe kilpkonna, sest pidas tema kiilast pead kiviks ja
lootis nõnda looma kilpi purustada. Puhka rahus.
Valdysos