1. koht – Brenda Tarn                            

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Holstrest

 

 

tahaksin elada kahekümnendatel

vaadata elavaid pilte

suitsetada lokaalides

tantsida tšarlstoni

muuta kleite lühemaks

pidusid pikemaks

näha esimest eesti vabariiki

aga surra enne okupatsioone

ideaalne naine kuid mitte

ideaalne ema

surra trammi all

karin paasina

olles südames ikka vesiroos

 

mulle meeldib sind jälgida

vaadata sind üle ruumi

kuidas sa jood estragonilimonaadi

vestled elavalt sõpradega

heidad aegajalt pilgu mulle

käid väljas suitsetamas

ja istud tagasi raamaturiiuli alla

ma ei tea su nime

aga ma tean et sul on ilus nägu

sõbralik naer ja uuriv pilk

ilmselt ei tutvu me kunagi

kuid see hetk oli meeldiv

järgmisel päeval ostsin seda limonaadi

su huuled oleksid maitsenud sama moodi

see poleks mu roosilimonaadiga sobinud

hea et me ei suudelnud

 

kes viimasena naerab naerab paremini

aga kui enam ei olegi põhjust naerda

hambaravitoetuseta eestis tuleb see kiirelt

pangalaenu jätkub kauemaks kui naermiseks hambaid

 

kes kannatab see kaua elab kuid

kes üldse tahab nii kaua kannatada

toetame valkas läti majandust

joome end valgas noorelt surnuks

 

kes teisele auku kaevab see ise sisse kukub

hauakaevajatele siin riigis tööd jätkub

lõpuks peavad nad aga ise enda kaevatud hauda kukkuma

pole enam kedagi kes neid mataks

 

lõpp hea kõik hea

lõpuks ei pea enam viimasena naerma

lõpuks ei pea enam kannatama

lõpuks ei pea enam endale auku kaevama

lõpuks oleme kõik surnud

olgu muld meile kerge

 

kasutatud süstlad millega manustati armastust

lebavad murtud südamete alleel

amori nooled ei lenda siin juba ammu

on vaid füüsilised vajadused segatud naiivsete lootustega

äkki tema on mu prints valgel hobusel

tegelikult see oss musta bemmiga

kasutab sind ühekordselt nagu seda durexi kondoomi

üheöösuhte valusad rõõmud

annad kätte aga su kätt ta ei taha

tema tuleb ja läheb

sina jääd

üksi aga õnneks mitte rasedaks

 

kui luunja kasvuhooned valgustavad taevast

ei saa ma õigel ajal magama jäädud

kõnnin kui kuutõbine emajõe ääres

sooviga ujuda kaasa jäätükkidega

olla sama külm kui nemad

sama mööduv ja tähtsusetu

valada kogu oma veri lumele

muutuda valge maaga üheks

näha viimase asjana tähistaevast

 

kuradi luunja kurgid

ajavad mu hauda

ja ma isegi ei näe tähti

 

õnn tuleb vihmas tantsides

tuleb annelinna majade vahel

ootamatult ja ebasobival ajal

kuid mis saab siis kui enam ei saja

annelinn on lammutatud ja kõik

ajad on oodatud ja sobivad

 

õnn tuleb magades

tuleb paitab su pead jätab

ukse lahti uuele õnnele

kes tuleb siis kui ehitatud

uues annelinnas sajab

ebasobival ajal

 

ma ootasin sind kell kolm öösel maantee ääres

tuul keerutas juukseid näkku

seisin seal tuulepealsel maal

aga sind ei tulnud

kuradi külm oli

ja kurb ka

aasta hiljem seisan seal samas

ootan endiselt

ju vist oli vale puu

kuid mis sul sellest

sa pole ju godot

ma ei tule homme uuesti

ega järgmisel aastal

aga hinges ootan sind ikka

ükskõik millise puu juures

igal öösel

elu lõpuni

 

ole mu berliin

ole mu turvaline paik

lõputud ööd ja kollased rongid

fotoautomaadid ja nurgapoed

teletorn ja brandenburgi väravad

ole mu õnnelik aeg

vii mind eemale muredest

igapäeva hallist elust

friedrichshaini alleedele

suurlinna melu keskele

kuni terrorirünnak meid lahutab

 

Avan silmad

Vaatan lage

Panen silmad kinni

Avan need ja vaatan jälle lage ja ma tean

Täna on jälle see päev kui ma

Ei saa välja voodist

Ei jõua pesta hambaid

Teha omale süüa

Koristada tuba

Sõpradega suhelda

 

Täna olen ma laip

Kelle üle valitseb must vari

Kes aegajalt peidab end kusagil kaugel

Kuid järgmisel hetkel niidab mu maha

See ei pea tingimata olema hommik

Vaimuhaiglasse sattusin ma ju õhtul

 

Talle meeldib alkohol

Sellega on teda lihtsaim külla kutsuda

Ja oi kuidas ta siis laamendama hakkab

Otsib üles kõik suhted

Purustab need ja mööbli ka

Armistab mu keha

Nagu näha siis nelja aastaga

On ta seda päris palju teinud

Kui need armid on hirmsad siis

Ma ei hakkagi rääkima hingest

Armkude on seal rohkem kui midagi muud

 

Ma püsin vaevu koos

Aga miskipärast seisan ma veel siin

Ma olen nõrk

Nii nõrk

Annan alla

Järgin varju soovitusi

Hävitan end kuid

Ma vist olen tugevam kui tema

Kindlasti olen

Tema ei saa ilma minuta

Mina aga küll

Mitte täna ega ka homme

Aga kunagi kindlasti

Ma pole depressioonis

Tema on minus

Mul on depressioon

Ma olen temast üle

 

Ühel päeval kui ma temast vabanen

Saan öelda selge ja kõlava häälega

Tere ma olen ikka veel siin ja ma olen ellujääja

 

 

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Raasiku vallast, Harjumaalt

 

 

Tagasilangus

 

Vedelen taas rinnahoidja väel põrandal,

pidžaamapluus hambusse surutud,

et teisel pool seina

toakaaslased ei kuuleks,

et ma ka inimene olen.

 

 

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Viljandi vallast

 

 

Vestlus iseendaga

 

Kui sind viidaks metsa ja palutaks,

pekstaks nägu nii, et valutaks,

palutaks, et kaeva,

haud omal kaeva,

säh… näe vaeva.

Kas järele mõtleksid?

Ütlemata sõnu ütleksid?

Hindaksid seda mis olnud, on ja pole tulnud veel?

Et käia üleüldse oled saanud eluteel?

Kas alles siis kui meilt on võetud kõik,

kostub lõpuks mõistmise käre hõik,

et,

kui palju ütlemata on jäänud,

kui palju tegemata on jäänud,

kui palju nägemata on jäänud,

kui palju elamata on jäänud?

Näe olemasolevat, olnut hinda,

enda ümber vaata ja vajadusel tao rinda,

et jõuaks kohale kõik, mis näed ja kuuled, sisse hingad.

Kui tahad, tee, ära oota,

ei ole mõtet ainult loota.