Luulepreemiad 2019
Eripreemiad luules
Luulepreemia
PÕLENGUD
sa rääkisid minuga pilkude keeles
su silmis leegitsev tuli
ei mul unune meelest
neid põlevaid pilke tõlkisin kehakeelde
kui ahnelt puutusin su ihu
ja leidsime viimaks me ühise keele
kuid su keel hoopis muutis mind keeletuks
ja tõmbasin hetkeks end eemale põlengust
ent ei kustund see iha nii meeletu
ON ÜKSAINUS ÖÖ ANTUD MEIL KAHEL
on üksainus öö antud meil kahel
ja sädemed praksuvad me kehade vahel
kui astun sul ligi, mu silmis põlemas iha
ja mässin hetkega käed ma ümber su piha
su alasti kehal siis mänglevad varjud
mu huuled vastu su kaela; sa paigale tardud
sa seisad mu ees oma hinges ja ilus
on me ümber müstilist sära mis peitub vaid sinus
ma aina suudlen ja suudlen su pehmeid huuli
kui tunnen mind haaramas tunnete tuuli
ja kui kukub kord kesköö viimane tund
siis hoian sind tasa ja soovin sul head und
PATUOINAS
on mu kohaks loodud põrgu
ja mind peaks heitma otse tulle
sest tahaks suudelda su õlgu
anda iga osa endast sulle
on mu teine nimi saatan
ja tunnistan - olen teinud pattu
kui salaja su keha vaatan
vaikselt armastuse alla mattun
on vanakuradile müüdud mu hing
ja ehk ongi mind püütud lõksu
mul ainsaks sooviks puudutada sind
vaid sinu nimel mu süda põksub
on nõiutud mu meeled
ma ei saa sind peast, ükskõik mis teha
süttin põlema kui kohtuvad me keeled
ja minu käed on sinu kehal
on mu ihad ainult kurjast
ja võib-olla vääringi karistust
teiste silmis pole ma enam kaugel surmast
mul pohhui - ma vajan sinu armastust
HINGEVÕLAD
ma täna öösel nägin unes
kuis põlesin ma põrgutules
kuis tuleleek mu keha noolis
mu üle Saatan kohut mõistis hoopis
ta viskas aina kulli-kirja
kas pääsen veel või on nüüd hilja
mu verega määritud münt siis kuulutas
ei Saatan täna mu ihu veel puuduta
kui sel ööl ma olekski pidanud surema
selle eest, mis südant jäänud aastaid mul purema
siis pigem käin igaviku mööda vanu nõiaringe
kui ohverduseks Saatanale pakun oma räpast hinge
SUITSUNURGAS
ses hämaras öös ühe suitsu ma läidan
„et kustutada isu," nii ma endale väidan
kuid on põhjus vaid lummuses mis haaranud mind
kui akna all seismas nägin särgita sind
on paista vaid sigarist hõõguvat kuma
ei ma saa sinult silmi; sisimas tean - olen rumal
ma tõmban siis vaikuses veel ühe mahvi
et ma püüaks su pilgu, tõmbaks kasvõi kogu paki
aiman su suitsuga segunend lõhnavee maiku
nurjatult naeratan - ja tundub, et ei läinud see raisku
kuid vist selliseid tüdrukuid juba piisavalt tead
sest vaid väsinult muigad ja õrnalt raputad pead
vastu tellistest seina surun suitsu siis kustu
viimaks püsti end ajad - on veel hetkeks mul usku
kuid on näha vaid õhus kergelt lendlevat tuhka
ja sa oledki läinud, ei sind enam ma kohta
VARJUDEMÄNG
ma olen ainult üks vari
ei sa näe minu sisse, seda elu mis mus tärkab
justkui kõnnid must läbi, m i n d sa eales ei märka
kuid nagu nähtamatu kett mind su poole vaid tarib
on tühjusel end tõestada vast liigagi raske
liigagi raske astuda enda varjudest välja
ja täita mu hinge kord röövinud nälga
ent ei paista ma silma kesk tuhandeid maske
ma olen väsinud tahtmast olla hetkekski parim
ja korraga haihtun, et päästa end se'st koledast
muutun tuuleks või tolmuks, lakkan hoopiski olemast
ja sellega kaob ka mu vari
Luulepreemia
1. Ma/Mina/Minu
Ainult mina.
Ainult mina suudan,
suudan ennast parandada.
Ma ei usu.
Ei usu teie sõnu,
teie sõnu minu kohta.
Mina söön.
Söön endalt
hinge ära.
Proovin end.
Proovin end kaitsta,
tulutult kaitsta.
Kas paremaks?
Kas paremaks veel minna,
minna ei saa?
2. Jama kaelas
Terav keel lõikab sügavale.
Soola raputus kipitab haaval.
Vihmapiisad sulatavad suhkru.
Kadunud olen kui tina tuhka.
3. Kaal
Võitlus iseenda
Ja oma ilmega
Tasakaalutus vaimse
Ja füüsilise vahel
Võitlus tunnete
Ja painavate mõtetega
Pidev regress
Ja hetkeline progress
Taas otsast peale
Ja jälle lõpus tagasi
4. Valu
Ole vait ja ära tee välja,
peites naeratuse taha
kogu oma hinge.
Kogu oma valu.
Märkamatult pisar voolab.
Pisaraid on rohkemgi.
Jäädes lõputult tilkuma,
täites põhjatu ämbri.
5. Teadmatuse tähendus
Halvasti siin teadmatuses end tunnen.
Ma ei ole eksinud, kuid kardan.
Kardan tegudele viivaid sõnu.
Sõnu, mis suunatud on mulle.
Kardan nende mõtet ja tähendust.
Nende jõudu ja oma jõuetust.
Kahtlen, kas olla või mitte,
sinuga siin sel hetkel.
6. Hommiku võlu
Värvikas taevas kiremas
Jäätunud maa magamas
Kaugenev silmapiir selginemas
Lauge pilvepiir kadumas
Sillerdav järv auramas
Sünge mets judisemas
Puhanud päike tõusmas
Graatsilised linnud lendamas
Julge päev algamas
7. Parandus
Et oleksin enesekindlam,
mitte enesekesksem.
Et mul jaguks julgust,
mitte julmust.
Et mul oleks armastust,
mitte armutust.
Et oleks rohkem lootust,
mitte lootusetust.
Ma pole katki,
aga end parandada tahan.
Enda südant ja selle tunnistust.
Rohkem mind
ja vähem sind.
8. Endale andestamine
Ma kuulsin enda kiljumist
iseenda kõrvades.
Ma tundsin oma solvumist
iseenda südames.
Endas pettunud olen,
mida öelnud, mida teinud.
Vabandanud välja kahetsuse.
Mulle andeks on antud.
Kuid kas endale
suudan ma andestada?
9. Südant valimata
Kardan sinu lähedust.
Kadestan su käitumist.
Su ükskõiksus mind üllatab
ning taanduma käsutab.
Kokutab mu keel
ja komistab jalg.
Koputab mu süda,
sest soovib sind taas.
10. Mõtteringlus
Tunded peas tiirlevad.
Segamini koos ringlevad.
Lõimuvad teadmisteks.
Otsides teed väljendamiseks,
et luua tervikpilt.
Millele panna silt:
Olin kord ma siin,
kuid olla oli piin.
11. Paratamatuse viga
Käed ei kirjuta nii kiirelt,
kui mõte jõuab mõelda.
Jalad ei jookse nii kiiresti,
kui hing jõuab põgeneda.
Arm ei vasta nii kiiresti,
kui süda jõuab armastada.
Elu ei liigu nii kiiresti,
kui kaugus jõuab läheneda.
Lugu ei lõppe nii kiirelt,
kui jõud seda lõpetada.
12. Valust rahuni
Aitäh, et oled andestanud.
Tea, et olen kahetsenud.
Ei soovi sulle õnnetust,
vaid rohkelt õnnestumist.
Olen leidnud rahu.
Rahu rahutusest.
Kaotanud valu.
Valutades.
13. Tähendust mõistmata
Tuul puhub,
puu uhub.
See vaikimisi
lausutud keel,
on siiani mu meelel.
Kui kuulata,
seda ei kuule.
Ja tundetuna
seda ei tunne.
Hoida meeled lahti,
otsida selleks mahti.
14. Ma ei tea
Ei tea, mis toimub mu ümber.
Veel vähem, mis mu peas.
Asi läheb segasemaks.
Üks asi kuhjub teisele.
Kasvab pingelisus.
Jõustub kahepalgelisus.
Variseb sein.
Mõtted laabuvad.
Pisarad voolavad.
Mitte täis viha või valu,
vaid leevendust ja rahu.
15. Kadunud vari
Inimene, sinuga ma räägin.
Kas sa kuuled mind?
Kas mind kuulda tahad?
On sul vaja mu abi?
Minu tegusid või õnne.
Kuid kui abivajajaks ma.
Kaod sa taas.
16. Õnne saladus
Kas õnn on tõesti
käega katsutav,
silmaga nähtav.
Kas uskuda, et
seda leida võib,
õnne leida võib?
Kas otsidagi
õnne, kus seda pole.
Või luua midagi uut.
Midagi, mis veel tundmatu.
17. Õnne tõde
Õnn ei ole naer, mis korraga kohal.
Õnn ei ole vaid vahete vahel.
Õnn on mõtteis su sees.
Leides õnne ning õppides.
Õppides seda hinges tundma.
Õnne oma südames hoidma.
18. Koormata
Kahetsemata eilset
ja kartmata homset.
Tuleb edasi elada.
Andes endast parima,
sama tasu saamata.
19. Enda tegu
Igal lool oma lugu jutustada.
Igal pildil oma hetk ilmutada.
Igal astmel oma kõrgus täita.
Igal inimesel oma elu elada.
20. Ilu pale
Meil kõigil omad kiired,
kõigil omad palged.
Me ei taha piinelda,
vaid soov on särada.
Ent ka mõningad
näevad meie halvimat.
Aga päris kauged
on just päris kaugel.
Tegelikult keegi meist
ei tunne teineteist.
21. Tahe
Pilk vajumas maha
Tulevikku pole näha
Kaob ära tahe
Lainena jõudnud pähe
Tahaks jätta paha
Kartusega kaugele maha
22. Tõe soov
Midagi otsesemat,
midagi selgemat.
Loodan tunda endas.
Teadmatust ei taha,
hoolimatust ei vaja.
Loodan tunda armu.
Et inimeste ilu,
mis neil silmades,
mul säraks südames.
23. Oleku muundumine
Ma kartsin avaneda,
sest kartsin reaktsiooni
ning soovi sulguda.
Sulguda oma mõtteisse,
kus mõtteid enam pole
ning elu tundub mõttetu.
24. Sinuta parem
Aeg jookseb nii kiiresti,
kuid valu ei kao kunagi.
Tagasitulekuga ilmuvad armid
tagasi, kuhu tekkinud olid.
Parem jää sa maha,
kuhugi pilvepiiri taha.
Kaovad halvad mälestused,
mis lootusega asenduvad.
25. Selguse kergus
Tunne on läinud kergemaks
ning meel helgemaks.
Kaasas ei kanna koormaid,
neist sinagi vabaks nüüd said.
Ma olen õnnelik vabana,
õnneks koos sinuga.
Sest suurim oli
hirm sind kaotada.
26. Järk-järgult
Pilk pilgu haaval vahetub.
Mõte mõtte haaval seguneb.
Pilt pildi haaval selgineb.
Elu järk-järgu haaval paraneb.
27. Tuleviku edu
Tuttav olla endaga.
Teada enda nime,
tunda oma tegu.
Leida oma elu,
enda tuleviku edu.
28. Mõttemõõtmed
Valusse uputatud
Mõte
Valuks saanud
Mõte
Surma mõistev
Mõte
Minu mõte
29. Lume lubadus
Mu pisarate vool
lume on sulatanud
ning lootusetus
külmutanud südame.
Kuid päikesepaiste
mu alateadvuses
laseb lumel veel laskuda.
Kuni enam sedagi
ta teha ei jaksa.
30. Huvitav
Ootad
Kardad
Loodad
Ootad midagi enamat,
kardad seda sama,
kuid loodad siiski.
31. Loogika
Seis viigis.
Tõenäosus
Suur või väike?
Tahe suur,
kuid väike
on su
motivatsoon.
Luule eripreemia
19
Appi!
Suur 19 läheneb!
Hale!
Pronksmedal esimese aasta üleelamise eest.
Kas olen nüüd tõsisemalt võetavam?
Olen nüüd aktsepteeritav elusolend?
Täiskasvanu või vaid tühipaljas täisealine?
Ebamäärasus ei lisa mulle väärtust, ei tekita kübetki eneseväärikust.
Proua Elu kihv ei küsi vanust,
härra Vastutus võtab kõik.
ABC
Siin lamades soojal ööl,
mõtted seiklevad su kleidivööl.
Su armastus on luksus,
mida lubada ma ei saa.
Suu püsib sul lukus,
nende kolme sõna ees.
Isegi poleks see sina,
oma kurja keelega…
Tean, et olen siiski armastatud.
Meie, mu kullake,
oleme miskit armastamise ja kuritarvitamise vahel.
See pole mõni diipikaste,
armastuse ABC-d ei jaga ma üldse.
Selle saladused arvatvasti segaseks,
jäävadki mulle.
Närbuv hetk
Asi polnud temas, vaid hetkes
Soovisin iga pehme puute järel uut.
Ei tea, mida rohkemat tahtagi, kui su õrnu sõrmi leidmas oma teed mu õlgadest puusani.
Üle pikkade nädalate sain lõpuks end tunda,
kui keegi, kes on kõige armsam ja kaitstuim.
Ehk oli see magus alkohol,
ehk sätendav päike su paljal nahal…
Kuid närbuski ka see hetk,
kui õrna suudlusega jätsid hüvasti.
Nüüd pole teisel pool voodit miskit kui tühi...külm...maa,
mille jätsid mul kingiks.
Nüüd närbun ma üksi, linade vahel.
Jah närbun selles hetkes.
Öine kui
Mida ma jälle küll teen?
Miks kõnnin uuesti sel teel?
Kell 12 läbi sel ööl,
mõte mul jälle on tööl.
Miks vaevan end veel,
nende agade ja kuidega?
Kui oleksin öelnud seda?
Kui oleksin teinud toda?
Minust nii tobe on see.
Piinata end öösel hilja,
huultega,
millest ilma jäin taaskord ilma.
Kätega, mis ei lükka nüüd kunagi roosat juuksesalku kõrva taha,
ainult selleks,
et naeratusega öelda:,,Sa oled nii tobe."
Viis,
mil olen armund…
täiesti hullumeelne see.
Ebaratsionaalselt,
kõike enda alla haaravalt,
armunud.
Miks pead mu kaitse murdma?
Miks soovid mu südamele surma?
Kui ma poleks vaid öelnud:,,Tere?"
Kas siis rahu saaksin tunda?
Hullumeelsuse piir
Iga kord, kui tahad mulle head,
su lükkan ära,
ja sind nean.
Sa annad armastust,
mina vaid vastan puhtast valust.
Ei talu ma,
kui mind hoiad ja silitad.
Tahan vaid, et mind sõimad ja hävitad.
Mind maatasa tee,
kuni isa probleemid päevavalguse taas avastavad.
Kritiseeri mu joomist,
siis ütle, et ma ei vääri isegi poomist.
Kaunilt kõlavad sõnad on kasutud,
nendega ei tea,
kas mind vaid kasutad.
Ole aus,
ole julmalt aus.
Kuni mu üksikud jalutuskäigud on pikemad,
kui su egotrip.
Piim
Mulle meenus miski,
piima maha ajasin siiski.
Nii väsind olin hoidmast klaasi,
mis rõhus mu mõtteid,
mu südant..
Rätik võib kuivatada piima,
kuid mitte tegu.
Ma soovin,
et poleks piima võtnud!
Ma polekski,
kui oleksin teadnud,
mida see sinuga teeb.
Palun anna andeks…
Miks ma kirjutan?
Raske on olla,
korraga nii siin,
korraga nii mujal.
Et tuua end Maale,
et selgeks saaks kõik,
pean paberile laduma selle kõik.
Selle kõik, mis mõtetes kumiseb.
Selle kõik, mis öösiti painab.
Lausetesse seadma pean ma
oma sisemise paanika.
Paber on mu kilp.
Tint on mu relv.
Nendeta oleks see maailmake,
kurvemgi veel.
Kui kätte jõuab päev,
mil maailm meist enam ei hooli…
Mil ei hoolita enam meist eksinuist hingedest,
siis kätte jõuab ka päev,
mil sureb osa inimlikkusest.
Luule eripreemia
vägi
volt ja samm kindel
marsin
seljas on pinged
uhkelt ja sirgelt
elektrikilbiga
sammun ma rindel
raha
raha ei pidanud kasvama
puu otsas
aga kuidas siis muidu see mets
mind rikkaks teeb
ood eestile
keksib koduteel üks laps
vaba hing
ja muretu meel
vaba on ta maa
ja lausa velgib
kodu poole
uksel seisatab
"oh kallis kodu sa"
ta tuppa astub
"mu kullapai"
tervitab tal vanaema
see laps on eesti
ja nii meenub tal keel
mis isalt ta kandis
ja rahvale
edasi andis
laiskus
Laiskus kedagi pole tapnud
Liigne aktiivsus
Kätte on maksnud
Seepärast oleks maailmas ainult
Rahu
Kui keegi saaks laiskusest
Aru