Luulepreemiad 2019

3.06.19

Luulepreemiad

Triinu Orav

Emma Kruusmäe

 

Eripreemiad luules

Kristin Tamm

Grete Kaljusaar

 

 

Luulepreemia

Triinu Orav                                                                                                       

 

PÕLENGUD

 

sa rääkisid minuga pilkude keeles

su silmis leegitsev tuli

ei mul unune meelest

 

neid põlevaid pilke tõlkisin kehakeelde

kui ahnelt puutusin su ihu

ja leidsime viimaks me ühise keele

 

kuid su keel hoopis muutis mind keeletuks

ja tõmbasin hetkeks end eemale põlengust

ent ei kustund see iha nii meeletu

 

ON ÜKSAINUS ÖÖ ANTUD MEIL KAHEL

 

on üksainus öö antud meil kahel

ja sädemed praksuvad me kehade vahel

kui astun sul ligi, mu silmis põlemas iha

ja mässin hetkega käed ma ümber su piha

 

su alasti kehal siis mänglevad varjud

mu huuled vastu su kaela; sa paigale tardud

sa seisad mu ees oma hinges ja ilus

on me ümber müstilist sära mis peitub vaid sinus

 

ma aina suudlen ja suudlen su pehmeid huuli

kui tunnen mind haaramas tunnete tuuli

ja kui kukub kord kesköö viimane tund

siis hoian sind tasa ja soovin sul head und

 

 

PATUOINAS

 

on mu kohaks loodud põrgu

ja mind peaks heitma otse tulle

sest tahaks suudelda su õlgu

anda iga osa endast sulle

 

on mu teine nimi saatan

ja tunnistan - olen teinud pattu

kui salaja su keha vaatan

vaikselt armastuse alla mattun

 

on vanakuradile müüdud mu hing

ja ehk ongi mind püütud lõksu

mul ainsaks sooviks puudutada sind

vaid sinu nimel mu süda põksub

 

on nõiutud mu meeled

ma ei saa sind peast, ükskõik mis teha

süttin põlema kui kohtuvad me keeled

ja minu käed on sinu kehal

 

on mu ihad ainult kurjast

ja võib-olla vääringi karistust

teiste silmis pole ma enam kaugel surmast

mul pohhui - ma vajan sinu armastust

 

HINGEVÕLAD

 

ma täna öösel nägin unes

kuis põlesin ma põrgutules

kuis tuleleek mu keha noolis

mu üle Saatan kohut mõistis hoopis

 

ta viskas aina kulli-kirja

kas pääsen veel või on nüüd hilja

mu verega määritud münt siis kuulutas

ei Saatan täna mu ihu veel puuduta

 

kui sel ööl ma olekski pidanud surema

selle eest, mis südant jäänud aastaid mul purema

siis pigem käin igaviku mööda vanu nõiaringe

kui ohverduseks Saatanale pakun oma räpast hinge

 

SUITSUNURGAS

 

ses hämaras öös ühe suitsu ma läidan

„et kustutada isu," nii ma endale väidan

kuid on põhjus vaid lummuses mis haaranud mind

kui akna all seismas nägin särgita sind

 

on paista vaid sigarist hõõguvat kuma

ei ma saa sinult silmi; sisimas tean - olen rumal

ma tõmban siis vaikuses veel ühe mahvi

et ma püüaks su pilgu, tõmbaks kasvõi kogu paki

 

aiman su suitsuga segunend lõhnavee maiku

nurjatult naeratan - ja tundub, et ei läinud see raisku

kuid vist selliseid tüdrukuid juba piisavalt tead

sest vaid väsinult muigad ja õrnalt raputad pead

 

vastu tellistest seina surun suitsu siis kustu

viimaks püsti end ajad - on veel hetkeks mul usku

kuid on näha vaid õhus kergelt lendlevat tuhka

ja sa oledki läinud, ei sind enam ma kohta

 

VARJUDEMÄNG

 

ma olen ainult üks vari

ei sa näe minu sisse, seda elu mis mus tärkab

justkui kõnnid must läbi, m i n d sa eales ei märka

kuid nagu nähtamatu kett mind su poole vaid tarib

 

on tühjusel end tõestada vast liigagi raske

liigagi raske astuda enda varjudest välja

ja täita mu hinge kord röövinud nälga

ent ei paista ma silma kesk tuhandeid maske

 

ma olen väsinud tahtmast olla hetkekski parim

ja korraga haihtun, et päästa end se'st koledast

muutun tuuleks või tolmuks, lakkan hoopiski olemast

 

ja sellega kaob ka mu vari


tagasi algusesse...

 

 

Luulepreemia

Emma Kruusmäe                                                     

 

1. Ma/Mina/Minu

Ainult mina.

Ainult mina suudan,

suudan ennast parandada.

 

Ma ei usu.

Ei usu teie sõnu,

teie sõnu minu kohta.

 

Mina söön.

Söön endalt

hinge ära.

 

Proovin end.

Proovin end kaitsta,

tulutult kaitsta.

 

Kas paremaks?

Kas paremaks veel minna,

minna ei saa?

 

 

2. Jama kaelas

 

Terav keel lõikab sügavale.

 

Soola raputus kipitab haaval.

 

Vihmapiisad sulatavad suhkru.

 

Kadunud olen kui tina tuhka.

 

 

3. Kaal

 

Võitlus iseenda

Ja oma ilmega

 

Tasakaalutus vaimse

Ja füüsilise vahel

 

Võitlus tunnete

Ja painavate mõtetega

 

Pidev regress

Ja hetkeline progress

 

Taas otsast peale

Ja jälle lõpus tagasi


 

4. Valu

 

Ole vait ja ära tee välja,

peites naeratuse taha

 

kogu oma hinge.

Kogu oma valu.

 

Märkamatult pisar voolab.

Pisaraid on rohkemgi.

Jäädes lõputult tilkuma,

täites põhjatu ämbri.

 

 

5. Teadmatuse tähendus

 

Halvasti siin teadmatuses end tunnen.

 

Ma ei ole eksinud, kuid kardan.

Kardan tegudele viivaid sõnu.

Sõnu, mis suunatud on mulle.

 

Kardan nende mõtet ja tähendust.

Nende jõudu ja oma jõuetust.

 

Kahtlen, kas olla või mitte,

 

sinuga siin sel hetkel.

 

 

6. Hommiku võlu

 

Värvikas taevas kiremas

Jäätunud maa magamas

Kaugenev silmapiir selginemas

Lauge pilvepiir kadumas

Sillerdav järv auramas

Sünge mets judisemas

Puhanud päike tõusmas

Graatsilised linnud lendamas

Julge päev algamas

 

 

7. Parandus

 

Et oleksin enesekindlam,

mitte enesekesksem.

Et mul jaguks julgust,

mitte julmust.

Et mul oleks armastust,

mitte armutust.

Et oleks rohkem lootust,

mitte lootusetust.

Ma pole katki,

aga end parandada tahan.

Enda südant ja selle tunnistust.

Rohkem mind

ja vähem sind.

 

 

8. Endale andestamine

 

Ma kuulsin enda kiljumist

iseenda kõrvades.

Ma tundsin oma solvumist

iseenda südames.

Endas pettunud olen,

mida öelnud, mida teinud.

Vabandanud välja kahetsuse.

Mulle andeks on antud.

Kuid kas endale

suudan ma andestada?

 

 

9. Südant valimata

 

Kardan sinu lähedust.

Kadestan su käitumist.

Su ükskõiksus mind üllatab

ning taanduma käsutab.

 

Kokutab mu keel

ja komistab jalg.

Koputab mu süda,

sest soovib sind taas.

 

 

10. Mõtteringlus

 

Tunded peas tiirlevad.

Segamini koos ringlevad.

Lõimuvad teadmisteks.

Otsides teed väljendamiseks,

et luua tervikpilt.

Millele panna silt:

Olin kord ma siin,

kuid olla oli piin.

 

 

11. Paratamatuse viga

 

Käed ei kirjuta nii kiirelt,

kui mõte jõuab mõelda.

 

Jalad ei jookse nii kiiresti,

kui hing jõuab põgeneda.

 

Arm ei vasta nii kiiresti,

kui süda jõuab armastada.

 

Elu ei liigu nii kiiresti,

kui kaugus jõuab läheneda.

Lugu ei lõppe nii kiirelt,

kui jõud seda lõpetada.

 

 

12. Valust rahuni

 

Aitäh, et oled andestanud.

Tea, et olen kahetsenud.

 

Ei soovi sulle õnnetust,

vaid rohkelt õnnestumist.

Olen leidnud rahu.

Rahu rahutusest.

Kaotanud valu.

Valutades.

 

 

13. Tähendust mõistmata

 

Tuul puhub,

puu uhub.

See vaikimisi

lausutud keel,

on siiani mu meelel.

Kui kuulata,

seda ei kuule.

Ja tundetuna

seda ei tunne.

Hoida meeled lahti,

otsida selleks mahti.

 

 

14. Ma ei tea

 

Ei tea, mis toimub mu ümber.

Veel vähem, mis mu peas.

 

Asi läheb segasemaks.

Üks asi kuhjub teisele.

 

Kasvab pingelisus.

Jõustub kahepalgelisus.

 

Variseb sein.

 

Mõtted laabuvad.

Pisarad voolavad.

 

Mitte täis viha või valu,

vaid leevendust ja rahu.

 

 

15. Kadunud vari

 

Inimene, sinuga ma räägin.

Kas sa kuuled mind?

Kas mind kuulda tahad?

 

On sul vaja mu abi?

Minu tegusid või õnne.

Kuid kui abivajajaks ma.

 

Kaod sa taas.

 

 

16. Õnne saladus

 

Kas õnn on tõesti

käega katsutav,

silmaga nähtav.

 

Kas uskuda, et

 

seda leida võib,

õnne leida võib?

 

Kas otsidagi

õnne, kus seda pole.

Või luua midagi uut.

Midagi, mis veel tundmatu.

 

 

17. Õnne tõde

 

Õnn ei ole naer, mis korraga kohal.

 

Õnn ei ole vaid vahete vahel.

 

Õnn on mõtteis su sees.

 

Leides õnne ning õppides.

 

Õppides seda hinges tundma.

 

Õnne oma südames hoidma.

 

 

18. Koormata

 

Kahetsemata eilset

 

ja kartmata homset.

 

Tuleb edasi elada.

 

Andes endast parima,

 

sama tasu saamata.

 

 

19. Enda tegu

 

Igal lool oma lugu jutustada.

Igal pildil oma hetk ilmutada.

Igal astmel oma kõrgus täita.

Igal inimesel oma elu elada.

 

 

20. Ilu pale

 

Meil kõigil omad kiired,

kõigil omad palged.

Me ei taha piinelda,

vaid soov on särada.

Ent ka mõningad

näevad meie halvimat.

Aga päris kauged

on just päris kaugel.

Tegelikult keegi meist

ei tunne teineteist.

 

 

21. Tahe

 

Pilk vajumas maha

Tulevikku pole näha

Kaob ära tahe

Lainena jõudnud pähe

Tahaks jätta paha

Kartusega kaugele maha

 

 

22. Tõe soov

 

Midagi otsesemat,

midagi selgemat.

 

Loodan tunda endas.

 

Teadmatust ei taha,

hoolimatust ei vaja.

 

Loodan tunda armu.

 

Et inimeste ilu,

mis neil silmades,

mul säraks südames.

 

 

23. Oleku muundumine

 

Ma kartsin avaneda,

sest kartsin reaktsiooni

ning soovi sulguda.

Sulguda oma mõtteisse,

kus mõtteid enam pole

ning elu tundub mõttetu.

 

 

24. Sinuta parem

 

Aeg jookseb nii kiiresti,

kuid valu ei kao kunagi.

 

Tagasitulekuga ilmuvad armid

tagasi, kuhu tekkinud olid.

 

Parem jää sa maha,

kuhugi pilvepiiri taha.

 

Kaovad halvad mälestused,

mis lootusega asenduvad.

 

 

25. Selguse kergus

 

Tunne on läinud kergemaks

ning meel helgemaks.

Kaasas ei kanna koormaid,

neist sinagi vabaks nüüd said.

 

Ma olen õnnelik vabana,

õnneks koos sinuga.

 

Sest suurim oli

hirm sind kaotada.

 

 

26. Järk-järgult

 

Pilk pilgu haaval vahetub.

 

Mõte mõtte haaval seguneb.

 

Pilt pildi haaval selgineb.

 

Elu järk-järgu haaval paraneb.

 

 

27. Tuleviku edu

 

Tuttav olla endaga.

Teada enda nime,

tunda oma tegu.

Leida oma elu,

enda tuleviku edu.

 

 

28. Mõttemõõtmed

 

Valusse uputatud

Mõte

Valuks saanud

Mõte

Surma mõistev

Mõte

Minu mõte

 

 

29. Lume lubadus

 

Mu pisarate vool

lume on sulatanud

ning lootusetus

külmutanud südame.

Kuid päikesepaiste

mu alateadvuses

laseb lumel veel laskuda.

Kuni enam sedagi

ta teha ei jaksa.

 

 

30. Huvitav

 

Ootad

Kardad

Loodad

Ootad midagi enamat,

kardad seda sama,

kuid loodad siiski.

 

 

31. Loogika

Seis viigis.

Tõenäosus

Suur või väike?

Tahe suur,

kuid väike

on su

motivatsoon.

 

tagasi algusesse...

 

 

 

Luule eripreemia

Kristin Tamm                                                  

 

 

19

 

Appi!

Suur 19 läheneb!

Hale!

Pronksmedal esimese aasta üleelamise eest.

Kas olen nüüd tõsisemalt võetavam?

Olen nüüd aktsepteeritav elusolend?

Täiskasvanu või vaid tühipaljas täisealine?

Ebamäärasus ei lisa mulle väärtust, ei tekita kübetki eneseväärikust.

Proua Elu kihv ei küsi vanust,

härra Vastutus võtab kõik.

 

 

 

ABC

 

Siin lamades soojal ööl,

mõtted seiklevad su kleidivööl.

 

Su armastus on luksus,

mida lubada ma ei saa.

Suu püsib sul lukus,

nende kolme sõna ees.

 

Isegi poleks see sina,

oma kurja keelega…

Tean, et olen siiski armastatud.

 

Meie, mu kullake,

oleme miskit armastamise ja kuritarvitamise vahel.

 

See pole mõni diipikaste,

armastuse ABC-d ei jaga ma üldse.

Selle saladused arvatvasti segaseks,

jäävadki mulle.

 

 

 

Närbuv hetk

 

Asi polnud temas, vaid hetkes

Soovisin iga pehme puute järel uut.

Ei tea, mida rohkemat tahtagi, kui su õrnu sõrmi leidmas oma teed mu õlgadest puusani.

Üle pikkade nädalate sain lõpuks end tunda,

kui keegi, kes on kõige armsam ja kaitstuim.

Ehk oli see magus alkohol,

ehk sätendav päike su paljal nahal…

Kuid närbuski ka see hetk,

kui õrna suudlusega jätsid hüvasti.

Nüüd pole teisel pool voodit miskit kui tühi...külm...maa,

mille jätsid mul kingiks.

Nüüd närbun ma üksi, linade vahel.

Jah närbun selles hetkes.

 

 

 

Öine kui

 

Mida ma jälle küll teen?

Miks kõnnin uuesti sel teel?

Kell 12 läbi sel ööl,

mõte mul jälle on tööl.

 

Miks vaevan end veel,

nende agade ja kuidega?

 

Kui oleksin öelnud seda?

Kui oleksin teinud toda?

 

Minust nii tobe on see.

 

Piinata end öösel hilja,

huultega,

millest ilma jäin taaskord ilma.

Kätega, mis ei lükka nüüd kunagi roosat juuksesalku kõrva taha,

ainult selleks,

et naeratusega öelda:,,Sa oled nii tobe."

 

Viis,

mil olen armund…

täiesti hullumeelne see.

Ebaratsionaalselt,

kõike enda alla haaravalt,

armunud.

 

Miks pead mu kaitse murdma?

Miks soovid mu südamele surma?

Kui ma poleks vaid öelnud:,,Tere?"

Kas siis rahu saaksin tunda?

 

 

 

Hullumeelsuse piir

 

Iga kord, kui tahad mulle head,

su lükkan ära,

ja sind nean.

Sa annad armastust,

mina vaid vastan puhtast valust.

 

Ei talu ma,

kui mind hoiad ja silitad.

Tahan vaid, et mind sõimad ja hävitad.

Mind maatasa tee,

kuni isa probleemid päevavalguse taas avastavad.

 

Kritiseeri mu joomist,

siis ütle, et ma ei vääri isegi poomist.

Kaunilt kõlavad sõnad on kasutud,

nendega ei tea,

kas mind vaid kasutad.

 

Ole aus,

ole julmalt aus.

Kuni mu üksikud jalutuskäigud on pikemad,

kui su egotrip.

 

 

 

Piim

 

Mulle meenus miski,

piima maha ajasin siiski.

Nii väsind olin hoidmast klaasi,

mis rõhus mu mõtteid,

mu südant..

Rätik võib kuivatada piima,

kuid mitte tegu.

Ma soovin,

et poleks piima võtnud!

Ma polekski,

kui oleksin teadnud,

mida see sinuga teeb.

Palun anna andeks…

 

 

 

Miks ma kirjutan?

 

Raske on olla,

korraga nii siin,

korraga nii mujal.

 

Et tuua end Maale,

et selgeks saaks kõik,

pean paberile laduma selle kõik.

 

Selle kõik, mis mõtetes kumiseb.

Selle kõik, mis öösiti painab.

Lausetesse seadma pean ma

oma sisemise paanika.

 

Paber on mu kilp.

Tint on mu relv.

Nendeta oleks see maailmake,

kurvemgi veel.

 

Kui kätte jõuab päev,

mil maailm meist enam ei hooli…

Mil ei hoolita enam meist eksinuist hingedest,

siis kätte jõuab ka päev,

mil sureb osa inimlikkusest.

 

 

tagasi algusesse...

 

 

Luule eripreemia

Grete Kaljusaar                                                             

 

vägi

volt ja samm kindel

marsin

seljas on pinged

uhkelt ja sirgelt

elektrikilbiga

sammun ma rindel

 

 

raha

raha ei pidanud kasvama

puu otsas

aga kuidas siis muidu see mets

mind rikkaks teeb

 

 

ood eestile

keksib koduteel üks laps

vaba hing

ja muretu meel

vaba on ta maa

 

ja lausa velgib

kodu poole

uksel seisatab

"oh kallis kodu sa"

 

ta tuppa astub

"mu kullapai"

tervitab tal vanaema

 

see laps on eesti

ja nii meenub tal keel

mis isalt ta kandis

ja rahvale

edasi andis

 

 

laiskus

Laiskus kedagi pole tapnud

Liigne aktiivsus

Kätte on maksnud

Seepärast oleks maailmas ainult

Rahu

Kui keegi saaks laiskusest

Aru

 

tagasi algusesse...