Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilane Abja-Paluojalt

 

Unelm

 

"maailma kõige õnnelikum inimene"

-harilikult maailma kõige õnnetum inimene, kes ekslikult peab ennast maailma kõige õnnelikumaks inimeseks

 

Ta suudles mind.

 

"Sa muudad mind praegu nii õnnelikuks, et võiksin tassi mustikatee peale kihla vedada, et olen maailma kõige õnnelikum inimene," kuulsin enda pehmet keelt arusaamatult ausat juttu kõnelemas. Miski oli minu üle võimust võtmas – mõtted ei püsinud enam merepõhjas, allasurutud mina oli vallutamas merepealse mina.

 

Ta suudles mind.

 

"Aitäh, et sa tulid," kuulsin uuesti enda uimast häält. Kas ma olin joobes õõtsutavatest lainetest või hoopis temast?

 

Ta suudles mind.

 

"See on mul esimene kord, kui ..." sain sel korral sõnasabast kinni.

 

Tema aga suudles mind.

 

Ja sel korral läksin ma kaasa, loobusin mõtetest, mis minu ümber keerisena ringi vuhasid, sulgesin silmad, ning olingi läinud.

 

Tulin tagasi alles hommikul, mäletamata möödunud ööst ähmast hingetõmmetki. Kõik, mis kaunist, pruunisilmset neiut meenutama jäi, oli sädelev, helkiv lohk merevee pinnal.

 

Me kohtusime veel. Peale mitut mõõtmatult pikka päeva kirjutas allasurutud mina valmis äärmiselt piinliku kirja (sisuga, kas ta sooviks veel kohtuda) ja sulges selle kõige kaunimasse ja vettpidavamasse pudelisse, mille leidis. Heitsin selle vette ning merepõhja-mina palvetas, et õige neiu kirja leiaks. Kahe-jalaga-merepinnal-mina aga lootis, et pudeliga juhtub midagi, kiri kaob ning keegi ei näe seda kunagi. Paistis, et palvetamine osutus paljast lootmisest tõhusamaks. Ühel päeval sain vastuseks veelgi vettpidavamas pudelis ohtlikult vastupandamatu kirjakese: "Jah."

 

Loomulikult olid ka merepõhjas elaval minul samad plaanid.

 

Seilasin kokkulepitud punkti keset ookeani, vastu imelisele pruunisilmsele neiule, kes pärines mitte merest, vaid taevast. Kuid esimese vaatepildina nägin midagi, mille peale mu merepõhja-mina olemast lakkas, uppus liiga soolase vee liiga vedelasse olekusse...

... ta suudles kedagi, kes ei olnud mina. Täiesti eksimatult oli seesama neiu, kellega mina kohtuma tulin: tema tumedaid juukseid ja kõige võluvamat kehahoiakut ei võinud olla mitte kellelgi teisel siin ilmas. Ning täiesti eksimatult polnud suudeldav neiu mina, sest mina seisin siin ning nägin kõike külgvaates, kuuvalguses, ega tundnud tema kõige pehmemaid ja õrnemaid huuli enda kohmetute huulte vastas.

 

Lõpeta ometi!

 

Lõpetaski. Märkas mind, ning tuli mu juurde nagu kõik oleks hästi. Nagu ta poleks just oma päikesekiirest pehmemaid huuli vale inimesega jaganud. Nagu oleksin seda vaid ette kujutanud. Ning peale kõige soojemat kallistust ning tema sametist pehmemate käte imelisi puudutusi uskusin, et kujutasingi kõike ette. Me joobusime merel mäslevast tormist ning taevast allasadavast vihmast, äikesest, mida veepind ikka ja jälle ligi meelitas ning mille laine läbis meid ootamatult kui oda. Ning sel korral läksime tema koju – taevasse.

 

Ma ei mäleta muud kui käsikäes mööda pimedaid hoovuseid hõljumist, aeg-ajalt pinnale tõusmist ning Linnutee poole tantsisklemist ja lõpuks üksinda keset ookeani ärkamist.

 

Kõigest hoolimata olin sel hommikul – üksi keset lõputut ookeani – maailma kõige õnnelikum inimene. Killuke taevatüdruku imelisest särast oli minu tumeda mere tagasihoidlikule kujule külge haakunud. See oli naljakas, pani pea ringi käima. Ma ei mäletanud, millega võrratu õhtu alanud oli.

 

See ajendas mind kirjutama uue kirja...

...millele vastust ei tulnudki.

 

Ma ei mõistnud.

 

Ma ei mõistnud, kuni ei üritanudki, kuni ei tahtnudki, kuni unustasingi.

 

***

 

Ta suudles mind.

 

"Mul tuli meelde," poetasin meie huulte vahele sõnad, mis tulid ei-tea-kust, kuskilt sügavamalt kui ookeanipõhi. Need ei sobinud siia, kuid pimeduse survel või soolase vee liigse soolasuse tõttu ei suutnud ma päris, merepõhja-mina mõtteid vaos hoida.

 

Ta suudles mind.

 

"Ma kuulun kellelegi teisele," jätkasin sõnaketti. Mulle tundus, et see oli vale ja õige ja vale ja õige. Ma ei mäletanud, et kuuluksin kellelegi teisele, kuid sügavamast sügavam sisetunne ütles just seda.

 

Ta suudles mind.

 

"Olen sulle midagi rääkimata..." sõnad katkesid.

 

Tema aga suudles mind.

 

Ja sel korral ma lõpetasin. Lõpetasin, sest korraga sain aru, kust tunnetelaine pärines. Korraga tuli mulle meelde ammu, vahest tuhandeid või miljoneid kuuloojanguid tagasi kohatud neiu. Neiu, kes ei pärinenud tumedast ookeanipõhjast, soolast ja veest nagu mina, vaid taevast, kus vaheldumisi särasid päike ja kuu. Lõpetasin, sest mõistsin, mille olid mälestused esile toonud. Ülevalt, kaugelt ülevalt, kumas meie külma ja kurba ookeanipõhjalinna ennenägematu valgus, helk, mida sain seosatada vaid ammuste mälestustega.

Jätsin ookeanipõhja-mina ning tema kauaaegse kaaslase ning tõusin kumale vastu, aina lähemale, kuni valgus mu pimestas...

...ning alles jäid vaid tunded...

...kõige pehmemad käed minu käte vastas...

...kõige täiuslikum keha mu ees...

...kõige pruunimate silmade pilk minul...

 

See oli saatuse poolt määratud taaskohtumine.

 

Me rääkisime.

 

Rääkisime.

 

Rääkisime.

 

Ega saanud aru, millest teine rääkis.

 

"Ma tahan sind iga kord suudelda nii, nagu oleks see esimene kord. Tahan sind armastada nii, nagu poleks seda varem teinud, ja ma tahan, et ka sina vastaksid samaga. Ma tahan, et me ei tüdineks iialgi üksteisest ära, ja vahel on selleks vaja rohkem kui mind ja sind. Ma tahan, et meil seisaks ees igavik, mitte kuu..."

 

Kuid minu mälestused olid sellega vastuolus. Ta oli võimaliku igaviku juba ammu hävitanud.

 

"Ma tahtsin ära minna, et võiksime uuesti kohtuda. Uuesti alustada."

 

Avasin silmad ega näinud enda ees enam kunagist sära.

 

"Ma armastan sind."

 

Mina ei tundnud enam midagi.

 

Kujutlesin, kuidas ta lõpetab selle kohutava, seosetu jutu suudlusega, kuid seda ei järgnenud. Ta vaid puuris oma lõputute silmadega minu ammu tuhmunud ning ootas. Mida ta ootas? Ma ei tahtnud tema silmadesse enam vaadata, need alles eredalt säranud silmad olid minu omad kustutanud. Ma tahtsin olemast lakata nagu lumehelves, kes oli maandunud talvel mu käele ning lihtsalt sulas, lakkas olemast. Ma tundsin, et enam ei jõua. Korraga haaras mind tervest ookeanist ja taevast suurem kurbus, mis mu pimeduses kokku kuivanud vana keha vallutas,

vallutas, nagu kõige hädisema kindluse, ilma suure vaevata. Allasurutud mina karjus, et ta ometi veel midagi ütleks, sest ta teadis, et kasvõi üks sõna, üks liigutus, üks heli oleks tapva kurbuse eemale peletanud. Ma oleks võinud mõista. Kuid allasurutud mina oli madalam kui merepind, ning tema ei kuulnud kümneid kordi aina sügavamale uppunud liiga vedelas ja liiga soolases merevees pesitseva mina karjeid. Hädakarjeid, mis kestsid, kestsid ja kestsid...

...ja lõpuks kustusid.

 

Ma tundsin end tõusmas, tõusmas heljumas mööda kohast, kus ennist ulpis sügavpruunide juustega täiuslikkuse kehastus. Kuid enam teda polnud. Alles polnud isegi mitte talle loomupärast sära. See oli ju kustunud.

 

Nüüd särasin hoopis mina. Särasin kui täht, võtsin uue vormi, olin kergem, kaunim ja eredam kui kunagi varem. Vaatasin alla ning nägin tasaselt merepinnalt oma värelevat peegeldust...

 

See oli taevatüdruk, minu suurim unelm. Nüüd oli minu kätte jõudnud kord olla kellegi teise suurim unelm.

 

Mind polnud olemas.

 

"maailma kõige õnnetum inimene"

-harilikult maailma kõige õnnelikum inimene, kes on oma õnne kaotanud

 

 

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Viljandi vallast

 

Huvitav

 

Hommikul teed rüübates, vaatasin aknast välja - päike silub maad ja annab lindudele uue põhjuse laulmiseks ning söögi otsimiseks. Mida ma jahun? Ei kuulnud ma mingit linnu häält. Ei näinud lindugi. Aga ilus on unistada.

 

Mõne hetke pärast nägin Marki minu juurde kiiresti sammumas, õlad tahtsid kõrvu katta, suits ees ning käed taskus. Ta unustas paar päeva tagasi oma kindad bussi, kui minu juurde sõitsime. Ilmselt oli kätel külm. Eile võtsime Markiga, laulsime ning nutsime. Nutsime oma pasa pärast, sita elu pärast ning üksteise pärast. Mark on tore sell, tal pole kusagil olla ja eesmärk elus puudub. Nagu minul. Olin ka väheke temasse armunud, aga mulle meeldivad siiski naised. Vist.

 

Järgmisel hetkel oli Mark mu ukse taga. Ootasin. Vahel on hea vaikida ja oodata, siis saad inimestest rohkem teada. Ta unustab, et ta koputab uksele, kus inimene elab, koputamisest areneb edasi eesmärk, eesmärk saada sisse või saada vastatud, nagu mingi Jehoova tunnistaja. Piiblis on kirjutatud "koputage ja teile avatakse". Persse kah! Ei ava kohe, ma tahan tema tõelist palet näha enne, kui lasen ta sisse.

"Vittu! jälle magab," torises Mark omaette.

Mul tuli naeratus suule ning hakkasin uksepoole minema. Komistasin korra, leidsin maast mingi vana krõpsutüki, pistsin suhu ja avasin ukse. Mark tuli sisse. Alguses ei öelnud ta eriti midagi. Istus maha, kuhu sai. Võttis tagataskust lapiku ja tüüris ühe lonksu kõrri, pakkus ka mulle ning ma võtsin ka ühe klõmmi.

"Noh, kuhu see öö kadusid?" küsisin, et oma tänulikkust näidata selle ühe lonksu eest. Markiga oli huvitav, sest igakord, kui me õhtuti jõime, laulsime ja nutsime, oli ta hommikuks kadunud.

"Käisin vanaema juures," vastas ta. "Jõle sitt lugu ikka… Kurat ta teab, et ma olen vastik joodik ja eesmärgitu parasiit, aga armastusest oma lapselapse vastu, võiks vähe rohkem raha anda, et ma vähemalt poolese kätte saaks," kurtis ta. Vaikis korra. Võttis lonksu. Ma lihtsalt ootasin, kunas ta uuesti mulle lonksu pakuks. Mark ütles ennastpõlastavalt: "Kurat, kui piinlik oli minna leti äärde ja lapikut küsida, kuradi mutike, kes ulatas joogi mulle, naeris sisimas." Oli tunda, kuidas viha temas kasvas. Viha enda vastu, viha vanaema vastu, viha selle mutikese vastu ja viha lapiku vastu. See oli imeline. Ükskord vihastas ta nii ilusti, et ta läks ühele väiksele poisile kallale, kes sõitis rattaga poriloikudest läbi ning see määris ta uhiuued tennised, mis ta oli endale 15euriga turupealt soetanud. Karistuseks istus ta 2 aastat noortevanglas ja 3 aastat Viru vanglas. Potased andis mulle. Kui vabaks sai, panime sellise peo maha, sell sai üle viie aasta jälle keppi ning see oli üks pööraseimaid õhtuid mu elus. Rattapoiss on nüüd halvatud. Vahel näen teda. Kahju.

Lõpuks Mark rahunes, lapikust polnud eriti midagi alles. Sain paar lonksu ning olin rahul. "Kuule, mis täna plaanis siis?" Küsis Mark madalal toonil, ilmselt viin oli veel kurgus.

"Ma tahaks mingi võõra tüdrukuga välja minna ja lihtsalt muusikat kuulata, võib-olla väike jook ja lihtsalt rääkimine."

Mark oli kuidagi solvunud või ehmunud, et mul järksu selline plaan oli. Äkki ta sai aru mu häälest, et ma ei taha täna õhtul temaga juua?

"Olgu siis peale."

"Aga sa võid siia jääda," lohutasin ma teda.

"Ah, ma leian mingi koha, ära muretse minu pärast," ütles Mark nüüd vähe peenema häälega. Ilmselt neelas ka allesjäänud viina, mis kurgus oli kinni jäänud, alla.

Leidsin endale mingid normaalsemad riided. Igaksjuhuks tõmbasin ninaga üle, et mingit haisu küljes poleks. Üritasin siiski väljaspool kodu viisakamalt riietuda. Mäletan, et paar aastat tagasi, kui alkoholiga ma tutvunud veel ei olnud, mängis riietus mu elus suurt rolli. Alati triigitud t-särk, mustad või sinised teksad. Kingad. Igapäev värskelt pestud sokid ja aluspesu. Olid ajad.

Tõmbasin oma isa vana sulejope peale, mille ma talt varastasin, ja hakkasin kooli poole sammuma. Jätsin Marki oma korterisse üksi ja kõndides läks ta nagunii meelest ära. Ma käin täiskasvanute koolis, tunnid hakkavad vähe hiljem, aga tavaks on mul ikkagi hiljaks jääda. Kooli kõndides mõtlen ma alati selle peale, mis täna toimuma hakkab. Panin suitsu ette. Varem Markiga vesteldes seadsin endale eesmärgi mingi huvitava võõra tüdrukuga välja minna. Ma andsin endale lubaduse aasta tagasi, et kui ma kedagi huvitavat näen, lähen temaga kohe rääkima või vähemalt annan talle märku, et ma olemas olen.

Koolis oli õnneks vähe tunde. Viimane oli matemaatika. Vahel mul on selline tunne, et matemaatika vihkab mind, mitte õpetaja, vaid need arvud, mida ma arvutama pean. Tavaliselt ma olen rahulik tüüp, aga ükskord ma läksin nii närvi, et ma hakkasin nende arvudega rääkima. Kirjutasin neile. "Fuck you, homod!.. ARVATE, ET MA EI OSKA TEID LAHENDADA?" Ja kohe suurelt kirjutasin. Jätsin selle sinna paika, sest ei julgenud lubadusi anda. Ei tea, kes selle sõneluse võitis.

Matemaatika tunni ajal ma lihtsalt istusin ja vaatasin ringi, tegin ülesandeid, mida ma olin juba eelmises tunnis teinud. Avastasin, et aeg läheb vähe kiiremini, kui sa lahendad ülesandeid, isegi siis, kui need on juba lahendatud. Neli korda. Käisin korraks kusel. Vaatasin peeglisse. Ära ajamata habe, konksus nina ja rohelised silmad vaatasid otsa. Hakkasin nina nokkima. Nokkisin korralikult. Hakkasin tagasi klassi poole liikuma ja nägin riiulite peal väikest õpetlikku raamatut "Hepatiit". "Kuradi tuttav nimi," mõtlesin endamisi. Tuttav nimi, aga ei mäleta, mis tähendab. Jalutasin edasi: "Persse kah, ma ei saa! pean välja uurima mis see ikka on." Läksin tagasi, tegin raamatu lahti ja lugesin: "Hepatiit on maksapõletik, mida võivad põhjustada viirused, alkohol, narkootikumid, ravimid ja mitmed tegurid. Hepatiiti võib põhjustada ka mitu tegurit korraga. Selles voldikus räägime viiruste põhjustatud hepatiitidest ehk viirushepatiitidest." Alkohol. Narkootikumid. Ei viitsi ennast hirmutada. Viskasin voldiku tagasi riiulile ja läksin tundi. Persse, kui igav see tund on.

Istusin koolis vähe. Lugesin raamatut ning nägin ühte huvitavat tüdrukut. Tal olid huvitavad prillid. Huvitav naeratus. Huvitav atmosfäär. Huvitav energia. Huvitavad riided. Huvitav kõnnak. "Persse," ütlesin iseendale, "tema ongi see täna õhtune huvitav tüdruk!". Ma ei suutnud kohe peale lennata, äkki mu imelik olek ja väike alkoholi lõhn hirmutab ta ära. Aga ma olin nii valmis!

"Ah savi, mis ikka juhtuda võib?" korrutasin iseendale, ning järgmisel hetkel olin tema juures. "Tere, ma olen Steven," üritasin naeratada, aga tema huvitav pilk keelas mind.

"Minu nimi on Marii - kahe "i"-ga," vastas ta mulle.

"Ma nägin sind möödumas ja sa panid mu raamatust pilku tõstma, mida ma parasjagu lugesin, seda juhtub harva," üritasin mingit odavat juttu talle ajada.

"Seda juhtub tihti, ära muretse," ütles ta enesekindlalt.

Ma olin ehmunud. Tavaliselt nii ei öelda. Mu huvi kasvas tema vastu sekunditega.

"Kas sul täna õhtul on vaba? Ühes hubases pubis on täna live-kontsert. Täiesti tasuta. Joogi ostan mina."

"Vaba ma olen, aga anna mulle hea põhjus, miks ma peaksin sinusuguse haisuga täna pubisse live-muusikat kuulama minema?", küsis ta naeratades

Ma olin tardunud. Mitte ükski tüdruk polnud mind ealeski nii huvitavalt tundma pannud

"Sest… Sa saad tasuta joogi?" ütlesin kiirelt.

"See on tõesti hea põhjus," ütles ta rahulolevalt.

"Kohtume kell 8 kolme plangu pargis? sobib?" küsisin ma.

"Sobib, kas ma pean huuleläiget ka panema?" küsis ta väga enesekindlalt.

"Persse," mõtlesin ma " kas ta juba üle piiri ei lähe v? mu persepragu pole ealeski nii palju higistanud," ma olin nagu keskaja kurjategija, kes ootab oma giljotiini lõiget läbi kaela.

"ise tead!" ütlesin naeratades, kuna ei osanud lihtsalt midagi muud öelda

"Näeme õhtul!"

"Näeme."

"Persse see oli alles piinarikas, loodame, et kasu ka on," Mõtlesin endamisi.

Läksin koju. Mark oli minema läinud. Lapik oli jäetud köögilauale. Istusin ja mõtlesin endamisi. Kus Mark olla võiks. Äkki läks vanema juurde? Äkki läks bussijaama kindaid otsima? Tegelt oli mul suhteliselt suva tast tol hetkel. Ma mõtlesin ikka Marii kahe "i"-ga peale. Leidsin kuskilt nurgast sooja õlu ja sundisin selle endale kurgust alla. Vaatasin aknast välja. Panin raadio käima. Läksin diivani peale ja uinusin.

Ärgates oli järjekordne tasuta peavalu. Mark tegi kunagi nalja, et kui sul veab saad alkoholi juues tasuta peavalu pealekauba. Tollel hetkel oli naljakas, võib-olla teguriks oli alkohol ja teised ained, mida Mark mulle sisse söötis. Aga meeles on ta nali mul siiski.

Vaatasin kella kell oli 19:32. Raadio oli kuidagi ise seisma jäänud ja mängimise asemel kella hakanud näitama. "Peaks liikuma," arvasin ma. Vahetasin sokid ära. Ei tea kas puhtamate vastu aga tunne oli, et peaks vahetama. Ja juba olin väljas. Jõudsin kella kaheksast plangu pargi juurde. Aga teda polnud seal.

"Persse kui huvitav tüdruk, ei tule isegi õigeks ajaks kohale," ma olin nii elevil.

Ta jäi 17 minutid hiljaks. Esimese asjana mida ta mulle ütles oli:

"Kurat, sa oled ikka korralik. Ma vist meeldin sulle väga ."

"KES ÜTLEB NII? Kurat küll! ta on mingi rokistaar v?" käis pidev karjumine mu peas. Ma olin nii löödud. Heas mõttes. Ma avastasin, et mulle meeldivadki sellised julged, paikapanijad tüdrukud.

"Vist jah," vastasin arglikult. Sest mu aju oli ikka veel külmunud.

"Aga lähme siis!" ütles ta sihikindlalt

Ta ei küsinud "kas lähme siis?" Vaid "lähme siis!". Persse kui huvitav. Ta meeldib mulle aina rohkem.

Rääkisime ilmast ja maast. Perest. Unistustest. Tulevikuplaanidest. Kuidas me sellisesse kooli sattusime ning veidi muusikast. Läksime siiski kontserdile.

See oli tore. Mingid folgitüübid tulid oma pasunatega kohale ja viskasid paar nooti ülesse. Mina ei suutnud oma silmi võtta Marii kahe "i"-ga pealt ära. Ma olin löödud. Ma ei taha öelda, et armunud aga ma olin löödud. Ma ei tea kas ma tahtsin temaga magada või lihtsalt rääkida. Ma ei teadnud, mida talle öelda. Ma ei teadnud, kas ta meeldib mulle. Ma ei teadnud, kas ma armastan teda. Ma ei teadnud, kas ta on ilus. Igakord kui ta suu avas, ma tardusin korraks, sest ma kartsin. Kartsin, et nüüd ta paneb mu täiesti vait. Õnneks suutsin midagi igakord vastu öelda. Ma ei tea, mida ta minus nägi. Ma olen lihtsalt üks haisev allaandija, kes müüb reedeti paar ema asja maha, et mu kõri ei unustaks nädalavahetusel alkoholi maitset ära. Pole eriti tark. Isegi väiksemehega pole uhkustada midagi. Aga huvitav. Mida ta siiski minus näeb?

"Miks sa otsustasid minuga välja tulla?" Küsisin uudishimulikult. Sest selle üle ma siiski arutasin terve õhtu.

"Ma nägin, et sa lugesid raamatut, sa näed kena välja, kui sa raamatut loed," lausus ta esimest korda häbelikult. Ma muutsin ta häbelikuks korraks. Ma olin uhke sekundiks.

"Ma ei oska midagi öelda."

"Sa ei peagi, kõik tänase õhtu jutud on vist ära räägitud," vastas ta kiiresti, aga hääles oli siiski ebakindlus. Pikka aega oli vaikus. Jõudsime ta maja juurde

"Ma elan siin," ütles ta.

"Kas sulle meeldib õhtust ööd vaadata?" küsisin ma kiirelt, kuna ei tahtnud, et ta veel läheks.

"Jaa," vastas ta unistavalt

"Siin linnas on vähe raske tähti näha, teil on tänavalambid tähtede asemel. Ükskord ma viin sind ühte maakohta mille ma avastasin paar aastat tagasi. Seal on tõsiselt ilus," üritasin olla vähe võluv.

Marii kahe "i"-ga naeratas korraks ja ütles

"Tänavalambid… armas. Aga ma loodan tõesti, et sa viid mind."

Ma vaatasin ta silmi. Siis vaatasin taevast. Vaatasin ta silmi. Ma ei osanud olla. Tavaliselt oli mul mingi kindel plaan ja reeglid mida ma järgisin, et tüdrukut voodisse saada või lõpetada vähemalt õhtu ühe suudlusega. Tollel hetkel, mul polnud millegi peale toetuda. Ta hävitas kõik.

Järsku ta kallutas oma pead minu poole ja ma teadsin mida ma järgmisena tegema pean. Korraga tulid mu käed taskust välja ja paitasid ta kõrvu. Ma tundsin kuidas ta ülemine huul mind esimesena paitas, ning alumine järgi tuli. Ma tundsin, kuidas ta külm nina tutvus minu omaga. Tundsin ta keelt paitamas minu oma. Kuulsin, kuidas ta viimane õhk kopsudes lahkub läbi ta nina. Ma ei tahtnud, et see läbi saaks. See oli liiga hea minusuguse jaoks. See oli liigagi hea. Ma võtsin sellest kõik mida võtta sai.

Läbi.

Mitte sõnagi lausumata läks Ta koju. Mina jäin taevast vaatama. Õhk oli külmaks läinud. Kõndisin kodu poole ja ei suutnud olla kurb ega rõõmus.

Jõudsin koju. Mark oli tee minu juurde leidnud. Jätsin enne minemist igaks juhuks ukse lahti. Äkki see hulkuv koer ei leia äsja seisma pandud autoalust ööbimiseks. Teretasime ja istusime oma nurkadesse. Järsku kostis tema nurgast küsimus

"Noh kuidas õhtu oli?"

Ma vaikisin. Kuna mõtted olid Marii kahe "i"-ga peale nii sügavaks läinud. Paar minutid läks mööda. Ja ma hakkasin tundma, kuidas rõõm võtab minu üle võimu. Ma naersin korraks. Kõvasti.

"Mis sul siin nalja teeb?" küsis agressiivselt Mark, kellele ei jäänud märkamata minu kõva naeratus.

Naeratasin. Vaatasin talle otsa. Mõtlesin. Nägin, et ta oli kuskilt uue lapiku leidnud.

"Midagi," ütlesin talle naerdes vastu.

"Lihtsalt huvitav," Lisasin.

"Mis asi on sul huvitav?" küsis ta kiirelt.

Äkitselt mulle tuli meelde see hommik, Kuidas ma istusin köögis ja vaatasin aknast välja kujutasin ette endale linnulaulu ning kuulasin kuidas Mark, läks uksetaga vaikselt närvi. Tuli meelde see tahtmine minna välja võõra huvitava tüdrukuga. Kuidas ma läksin matemaatika tunniajal vetsu nina nokkima ning teepeal tagasi tulles avastasin mis see tuttav sõna "hepatiit" tähendas. Tuli meelde kuidas üks huvitav tüdruk, keda ma välja kutsusin ajas mul persevao higistama ning pani mind tundma huvitavalt. Kuidas ma läksin koju korraks magama. Kuidas ma sain Marii kahe "i"-ga kokku. Kuidas me käisime kontserdil. Kuidas me rääkisime maast ja ilmast. Perest. Ja igasugusest pasast. Kuidas me suudlesime. Kuidas ma tundsin nii palju asju korraga. Kuidas ta jättis mind sõnagi lausumata üksi. Kuidas ma leidsin Marki oma kodust ja kuidas ta küsis mult "Mis asi on sul huvitav?".

"Ah, ei midagi," ütlesin sosistades ning langesin oma nurka tagasi.

Ma hakkasin edasi mõtlema. Kuidas Marii kahe "i"-ga naerab õhuti kahekesi olles küünlavalguses. Kas ta üldse naeraks. Kuidas ta näpud tõmbaksid üle minu keha, kui ta suudleb mind. Mis tunne on olla temaga koos alasti. Mis tunne on siis, kui ta suudleb mind kaelast. Mis tunne oleks teda terve öö hoida. Mis tunne on, kui ta pea puhkab minu rinna peal. Mis tunne on teda nutmas näha. Kas ta üldse nutab. Mis tunne on teda tunda. Mis tunne on talle luuletusi kirjutada. Kuidas ta õlut joob. Kas ta üldse joob. Ta on hetkel mu ebausk. Tema suudlus oli religioon, kas siis tema tervikuna on taevas? Ta on ainuke eesmärk hetkel. Ma kardan homset päeva. Kardan, et murran ta südame. Kardan, et ta murrab mu südame. Ma kardan. Aga. Ma olen elevil.

"Kuuled ka üldse?" Karjus Mark oma nurgast.

"Mida?" küsisin naeratades.

"Mis asi sul huvitav on?"

Mõtlesin kas räägin. Olgu ma räägin.

"See, et…," Ma ei suutnud.

Naersin "Lapik on sul huvitav."

 

 

Viljandi Gümnaasiumi õpilane Viljandi vallast

 

Jack ja kivivars

 

Elas kord üks noor pothead Jack. Ta elas koos oma emaga vaesuses pisikeses onnis. Nende ainsad rikkused oli üks eesel, kellega Jack käis linnas kanepit ostmas.

Ühel päeval saatis ema Jacki linna eeslit müüma 50 schmekeli eest ja ütles, et Jack ei teeks midagi rumalat ja tuleks tagasi 50 schmekeliga või ärgu tulgu üldse.

Jack võttis eesli, tegi ühe hiti bongist ja asus teele. Tee peal sõi ta ema kasvatatud võililli. Poolele teele jõudes hakkas ta üle silla minema. Silla alt aga tuli välja pisikese võlurimütsi, puidust kalosside ja säravate siniste silmadega härjapõlvlane. Ta küsis Jackilt: "Mida sa selle eesliga teed?"

Jack vastas mornilt: "Ema saatis mu eeslit 50 schmekeli eest müüma."

Härjapõlvlane ütles: "50 schmekelit mul pole, aga ma võin sulle anda 3 võluseemet, usu mind, need on head."

Jack mõtles hetke, mõtles kaks, süütas joindi ja nõustus härjapõlvlase tehinguga ning hakkas reipalt kodu poole sammuma. Tee peal sõi ta kaks seemet ära.

Koju jõudes andis ema talle kõrvakiilu ja karjus: "No mida paganat sa selle seemnega pihta hakkad?" ning heitis selle raevukalt onni aknast välja. Jack hakkas nutma, süütas piibu ja läks magama.

Hommikul oli Jack ikka kurb ja tema põsk valutas ema antud kõrvakiilust. Ta ringutas ja vaatas aknast välja ja oh imestust - väljas oli kasvanud hiiglaslik vars. Hetk hiljem tabas teda lõhn. Jack hõiskas ja karjus nii, et naaberküla kuulis: "SEE ON JU KANEP!"

Ta jooksis välja ja nuusutas taime. Lõhn oli meeliülendav, ta silmad läksid puhtalt selle hõngust punaseks. Üles vaadates nägi ta, et vars ulatub üles pilvedesse. Jack mõtles, et tühja kah, ronib üles. Ronimine võttis tal kaua aega ja oli väsitav, aga see võis ka lõhnast olla. Keskpäevaks oli ta pilvedes.

Jacki imestuseks oli seal üleval terve kuningriik. Lossist oli kuulda: "Fee! Fi! Fo! Blunt! Mu nägu on pehme," ning itsitamist. Jack hakkas lossi poole astuma, sest ta nägi sealt tõusvat tossupilve.

Lossihoovis oli üks kana. Jack läks lähemale ja nägi - ohoo, kana muneb kuldseid käbisid. Järsku kuulis Jack raskeid samme. Hiiglane tuli ja karjatas: "Kuradi kanepivaras!"

Jack haaras paanikahoos kana ja jooksis kivivarre poole. Ta hakkas mööda seda alla ronima kiiremini, kui kunagi varem. Ta lausa libises mööda seda alla ja karjus samal ajal: "Hiiglane! Libin-libin!" Ta jõudis alla, haaras oma grinderi ja hakkas kivivart pooleks grindima. Hiiglane oli alles poolel teel alla. Jack grindis nagu ta polnud kunagi varem, kiefi lendas nagu saepuru. Viimaks jõudis Jack lõppu ja vars raksatas ning langes, hiiglasega koos. Kõlas suur mürtsatus ja kõik oli õietolmu täis. Seda langes nagu lund.

Hiiglane oli surnud, terve küla oli pilves ja ema võililled muutusid kanepitaimedeks võlutolmu tõttu.

Jack asetas kana oma voodis jalutsisse sooja. Kana munes veel ühe suure kuldse käbi. Jack asetas selle bongi ja tõmbas sealt suure mahvi. Kivi oli nii võimas, et Jack hakkas köhima ja välja tulnud suits oli kuldset värvi. Jack'i silmad muutusid sügavaks punaseks, nagu roosiõied ja tema kõht oli nii tühi nagu ta poleks 420 aastat söönud. Jack teadis, et selle kanaga saab ta väga õnnelikuks, seega Jack sõi munchiedega kana ära.