Proosapreemiad 2019
I koht Triinu Orav „R A H U T U S"
II koht Hannabel Kruusmäe novell „Süüdlane"
I koht
"R A H U T U S"
Keset mahajäetud liivakarjääri kõlab lask.
Ta sulgeb silmad. Relv tema käes väriseb pisut, iga lihas tema kehas on pingul. Iga sekundiga jääb õhku kopsudes aina vähemaks, tema süda peksab meeletult vastu tema rinnakorvi.
Ta tahab siit ära saada. Võimalikult kaugele, võimalikult kauaks. Ta tahab põgeneda. Et mitte rohkem kuulda. Et mitte rohkem näha.
Mis siis, kui saaksime kord keerata kella taha, panna päike käima teistpidi, muuta ilmakorda? Võtta tagasi öeldud sõnu, tehtud tegusid. Vaadata, mis meid putsi on keeranud. Vaadata, kust kõik valesti läks.
Ta kõnnib.
Jalad ei taha enam kanda, ta tahaks hoopis oma sisikonna välja oksendada. Paanika voolab tema veenides. Ta ei taha enam joosta. Ta ei taha enam rabeleda.
Tema hinges valitseb rahutus, mis teda aina rohkem nurka surub.
Ta vajab väljapääsu.
Kuid rahakott on veel rohkem miinustes kui kunagi varem. Ja võlad nõuavad maksmist. Tähtajad kukuvad. Inimesed tulevad sinu juurde alles siis, kui neil endal midagi vaja läheb! Pere on läinud, kõik on läinud!
Ja juba järgmisel hetkel on teda saatmas napis riietuses daamid, kes end mõlemale poole meest on sättinud. Ent ei saa röövida kelleltki, kellelt pole enam midagi võtta. Stanislaus on tõmmatud maapealse põrgu keskele. Raha. Alkohol. Võrgutavad naised. Masinad nõuavad münte ja võimalikud võidusummad paitavad meeli... Taskus kõliseb sente, rahakott on saadud rahast pungil.
Kasiinod on tema teiseks koduks.
Kuid mõnikord on parem otsida kodutunnet kuskilt mujalt.
„Lihtsalt võta oma raha ja mine." Naine ukseavas vaatab Stanislausile otse silma, käed risti rinnal, hommikumantli hõlmad koomale tõmmatud, ja näib nagu tungiks tema terav pilk otse mehe hinge.
„Ei lähe," kostab mees napilt.
„Mida sa siis nüüd tahad? Veel laenu? Las ma pakun – jälle rahaga ei lähe?"
„Seda on meile piisavalt, Katja, meil on kõik, mida vajame," kostab Stats meelitavalt ja haarab naise oma käte vahele.
„Kas ikka? Kas sinu meelest ei ole me viimasel ajal aina vähem koos?" Katja toetab oma pea mehe õlale.
„Ma luban sulle – kõik saab korda."
Tol päeval tõusis päike läänest. Ja aeg, aeg kõndis mööda vastupidist rada. Õhtust hommikusse. Olevikust minevikku.
Aga päike tõuseb idast.
„Ma luban sulle – kõik saab korda."
Katja toetab oma pea mehe õlale. „Kas ikka? Kas sinu meelest ei ole me viimasel ajal aina vähem koos?"
„Seda on meile piisavalt, Katja, meil on kõik, mida vajame," kostab Stanislaus meelitavalt ja haarab naise oma käte vahele.
„Mida sa siis nüüd tahad? Veel laenu? Las ma pakun – jälle rahaga ei lähe?"
„Ei lähe," kostab mees napilt.
Naine ukseavas vaatab Stanislausile otse silma, käed risti rinnal, hommikumantli hõlmad koomale tõmmatud, ja näib nagu tungiks tema terav pilk otse mehe hinge. „Lihtsalt võta oma raha ja mine."
Kuid mõnikord on parem otsida kodutunnet kuskilt mujalt.
Kasiinod on tema teiseks koduks.
Taskus kõliseb sente, rahakott on saadud rahast pungil. Masinad nõuavad münte ja võimalikud võidusummad paitavad meeli... Võrgutavad naised. Alkohol. Raha. Stanislaus on tõmmatud maapealse põrgu keskele. Ent ei saa röövida kelleltki, kellelt pole enam midagi võtta. Ja juba järgmisel hetkel on teda saatmas napis riietuses daamid, kes end mõlemale poole meest on sättinud.
Pere on läinud, kõik on läinud! Inimesed tulevad sinu juurde alles siis, kui neil endal midagi vaja läheb! Tähtajad kukuvad. Ja võlad nõuavad maksmist. Kuid rahakott on veel rohkem miinustes kui kunagi varem.
Ta vajab väljapääsu.
Tema hinges valitseb rahutus, mis teda aina rohkem nurka surub. Ta ei taha enam rabeleda. Ta ei taha enam joosta. Paanika voolab tema veenides. Jalad ei taha enam kanda, ta tahaks hoopis oma sisikonna välja oksendada.
Ta kõnnib.
Et mitte rohkem näha
Et mitte rohkem kuulda.
Ta tahab põgeneda. Võimalikult kaugele, võimalikult kauaks. Ta tahab siit ära saada. Iga sekundiga jääb õhku kopsudes aina vähemaks, tema süda peksab meeletult vastu tema rinnakorvi. Relv tema käes väriseb pisut, iga lihas tema kehas on pingul.
Ta sulgeb silmad.
Keset mahajäetud liivakarjääri kõlab lask.
II koht
"Süüdlane"
Kirjutatagu igale viiesajaeurosele teade: „Ratief von Notier on üks enesearmastajast eesel," ja ma luban, et hangin ka kõige vaesemale ühe rahatähe lihtsalt selleks, et ka nemad teaksid, milline mees see Ratief von Notier on.
Lisaks sellele, et ta ise paras tropp on, on tal ka sama hull nimi. Hästi, vaarisa võis ju saksa kindral olla, aga see ei tee Ratiefist saksa aadlikku! Nimi olekski okei, kui poleks seda „von'i" seal perenime ees. Koos sellega on see nimi täiesti hääldamatu. Võiksin iga sõna lõpust viimase tähe ära võtta – ikka hääldatakse samamoodi. Aga mina õppisin selle hääldamatu nime ära, et saaksin eksimatult kõigile Ratief von Notier' ajupuudusest kuulutada.
Aga üks huvitav kuju on leedi Grey. Nii, juba ongi meil üks müsteerium: mida kuradit tähendab see hüüdnimi „leedi Grey"? Hüva, tiitlist saan aru. Ta võib tõesti mõnd inglise aadlikku meenutada. Aga Grey? Tõlkes hall. Kas tõesti pandi seesugune hüüdnimi vaid halli värvi maja pärast? Sest mina suudaks talle ainult leedi Must või leedi Black nimeks panna.
Ta on ise ka kohutav müsteerium. Linna legend. Keegi ei tea temast suurt midagi ja ma kipun arvama, et ei tahagi teada. Ma ka ju ei tahtnud, aga mul ei jäänud teist valikut.
Ma ei teagi, kuidas leedi Grey'd kirjeldada. Ta näeb väga väärikas ja peen välja, aga minu meelest on ta maailmasse sada aastat liiga hilja tulnud. Tänapäeval ei köida ühtki meest nii pikk kleidisaba ja alati silmi katvad päikeseprillid. Kuigi, ma pean olema aus, nende võrksukkadega paneb naine küll täppi. Igaühe jalas need ei toimi, aga leedi Greyle lisavad need mingi kütkestava noodi. Tal on ebaharilik stiil: kas kleidisaba või kleidi peal oleva mantli selg on alati maani või pikemgi. Ma ei väida, et see inetu on, aga kas just kogu aeg nii pidulikult käia tuleb? Ja alati mustas?
Kõige suurem ja hirmsam müsteerium on see, kuidas inimesed leedi Grey ümber hukkuvad. Needus, ütlevad kõik. Nojah, kui kõik ütlevad, siis kõik usuvad. See on paratamatult nii. Seepärast on kõik linnas toimuvad õnnetusjuhtumid tembeldatud leedi Grey kaela. Kui poiss laevalt alla kukub, meenub ikka emale, et tema poeg rääkis kunagi leedi Greyga. Nii saab jälle kedagi süüdistada. Ja noh, inimesed vajavad kedagi, kelle peale süü veeretada. Isegi kõige absurdsem.
Mõni peab teda libahundiks. Teda olla nähtud, näljane irve näos, surnuaedades luusimas. Teised leidsid ta lossi tornide vahel ulgumas. Siis hakkas muidugi nägija fantaasia tööle, kui ta olevat leedi Greyl midagi peos näinud. Aga mõni kergeusklik uskuski, et leedi Grey käel oli veel tukslev süda, verst tilkuv ja soojusest aurav.
Eks iga pere püüa luua oma löövat lugu, mida sõbrannadele rääkida. Leedi Grey tänava elanikud loomulikult kõige elavamalt. Nende meelest on leedi Grey hoopis nõid. Magamistuppa tehtud altaril needumine, majatrepil lilledega sosistamine, et need kodukaitsjatest lihasööjataimedeks muutuksid, ning saatana kummardamine olevat leedi Grey igapäevakavas. Naabrid kardavad naise hoovi vaadata, arvates, et leedi paneb neile needuse.
Selle needusepanekuga ongi selline lugu, et mis iganes rahvas räägib, on selles osas kõik ühel meelel: leedi Grey neab inimesi. See tundus ainus (mõistlik?) selgitus nendele surmadele ja õnnetustele. Aga edasi lähevad jutud jälle lahku. Enamik arvas, et ta neab inimesi, kes temaga räägivad. Julged ellujäänud aga kitsendasid arvamust: neetud saavad inimesed, kes sunnivad leedi Greyd ütlema rohkem kui kolm lauset. See on levima jäänud uskumus, kuid kuulsin ka mammisid oma lastelastele rääkimas, et kui leedi Grey oma päikeseprillid eest võtab, pangu lapsed jooksu. Silmad tapvat hetkega. Siinkohal on jälle eriarvamused: mõni teadvat, et ta silmad on mustad kui öö, mõni et need on veripunaseks värvunud hingedest, kelle ta röövinud on.
Tal on sama suur mõju, kui mürkmaol keskballisaali. Ja eks reaktsioongi ole sarnane. Tema teelt astutake eest, emad peidavad oma lapsed enda selja taha, kohvikus on tema ümber alati toolid-lauad tühjad. Naljakas on vaadata, kuidas inimesed end vastu majaseina suruvad, kui leedi Grey kõnniteel sammub. Noored on andnud tiitli Tänavate Kuninganna just sellel põhjusel. Aeg-ajalt püüab mõni gangster loomulikult julgust näidata ja trooni üle võtta, kuid lõpetab alati, piinliku täpsusega leedi lauseid lugedes, enne neljandat lauset.
Eks me kõik pelga teda, aga mind üllatas ennastki, et ma suutsin teda iga päev nähes rahulikuks jääda. Hüva, inimesed muutuvadki asjades kindlamaks, kui seda tihti teha. Aga et minusugune aravereline vennike leedi Greyd enam ei kartnud, pani mind muretsema. Liigne julgus paneb arvama, et oled eksimatu, ja siis hakkad vigu tegema nagu sokki kuduv puusepp. Ma ei saa öelda, et minu viga tuli liigsest julgusest, aga see kuradi viga keeras mu pea täiesti segi.
Hüva, oli jälle üks kuiv pühapäevahommik. Lorenzo avas kohviku See On Kõik Mida Sa Hommikuks Vajad – kuradi loll kohvikunimi, ma ütlen – nagu ikka, kell pool kaheksa. Esimesed tööleminejad ootasid juba väljas laudade ääres. Kes tööle ei kiirustanud, see võttiski alati istet. Võtsin nende tellimused nagu mu tööülesanne ette näeb.
See On Kõik Mida Sa Hommikuks Vajad kõrval on alati olnud fotopood. Billy peab seal oma väikest äri. Ta oleks tore mees, kui ta nii kohutav pugeja poleks. Lorenzo, kohviku, mille nime ma lihtsalt mitte kunagi enam nimetada ei viitsi, omanik ja minu ülemus püüab mind Billyga vahel lepitada ja ütleb, et ta on lihtsalt pealetükkiv. Ei, kõndida tänaval, kaamera kaelas, ja teha inimeste välimuse kohta komplimente lihtsalt selleks, et neid oma fotopoodi meelitada, lbades suureoärast kvaliteeti, on mitte ainult labane pugemine, vaid ka ahistamine. Ja ta ei räägi ainult fotopoest. Küll ja küll olen ma kuulnud, kuidas teised inimesed talle leedi Greyst lugusid jutustavad.
Aga Pugeja-Billy oskab ka muud moodi välja pressida. Lorenzo näiteks lubab tal kolm korda nädalas oma kohviku lillekastmisvoolikut kasutada. Niisiis tõmbas Billy ka sel pühapäeval kell kaheksa, kui kliendid juba väljas kohvi jõid, vooliku kohvikupõrandale laiali ja kastis Lorenzo veega oma fotopoe rõdukastis olevaid petuuniaid. See muidugi häiris mind alati. Miks, ütle Billy, miks sa kasvatad neid petuuniaid, kui su fotopoel isegi töötavat kraani pole? Tegelikult olen ma kindel, et tal on kraan, aga Billy on lihtsalt meeletu kooner. Lorenzo on ka temaga liiga leebe. Oleks mina siin kunn, oleks Billy juba ammu oma petuuniatega vehkat teinud.
Tegelikult on mul Lorenzost siiralt kahju. Ta on liiga hea inimene ja laseb endal pähe istuda. Noh, ta oleks hea, kui ta rohkem palka maksaks... Aga siiski ei taha ta kellelegi ei öelda ja inimesed kasutavad seda ära. Billy on vaid üks paljudest. Hüva, Lorenzo naaber Emily võib tõesti voodihaige olla, aga miks kuradi pärast peab Lorenzo talle iga nädala alguses süüa tooma, kui Emilyl on endal kaks tütart ja kolm poega? Või miks peab Lorenzo, kah juba viiekümnendates, jalutama sama vana mehe krantsiga? Hüva, ma ei saa üdini Lorenzole tema heatahtlikkust ette heita. Kord aitas just tema mul jalad alla saada, võttes mind praktiliselt tänavalt kohvikusse tööle. Aga mul on tunne, et see šaakal lõikab endiselt mu töölevõtust kasumit, sest palk on kibedalt väike. Ta vast arvab, et olen talle võlgu, aga kurat kolme aastaga peaks iga teene tasutud olema. Aga ma kardan peale ka käia.
Selsamal pühapäeval tuli ka leedi Grey kohvikusse. Ta tuleb igal hommikul veidi pärast kaheksat. Nii ma teda iga päev näengi. Alguses see hirmutas mind, aga Lorenzo jagas õpetusi leedi Grey teenindamiseks ja siis, kolme aastaga, olin juba ise leedi Grey asjatundja.
Sel päeval oli tal maani ulatuv must kleit nagu alati. Kleidisaba oli veidi pikem ja lohises teel, kui ta üle tee tuli. Imetlen teda alatasa. Ükski naine, kellega olen kokku puutunud, ei kõndinud nii ideaalselt kõrgetel kontsadel kui tema. Aga leedi Greyl oli lisaks ideaalsele kõnnakule alati sirge selg, mis isegi minu vahel enda selga kontrollima pani, ja mustad läikivad juuksed, mis tuules näisid liikumatud.
Ta istus alati kindlale kohale, milleks oli viiest väljasolevast lauast keskmine. Istudes tegi ta kleidikandjale omase liigutuse, tõmmates kätega üle tagumiku allapoole.
Mäletan, kui ma oma mutilt küsisin, miks ta nii kätega tagumikku silub. Ta ütles vaid, et mina kui mees ei hakka sellest kunagi aru saama. Eksisid, ema, ma saan nüüd aru küll. See on lihtsalt üks naiste instinktiivne liigutus. Eksole?
Teadsin täpselt iga tema järgnevat liigutust. Ta istub, kohendab põlvedel kleiti, asetab musta ridiküli lauale endast paremale poole. Siis võtab ta laualt raske menüü ja loeb igat selle rida hoolega. Annan talle lugemiseks aega, kuigi ei saa üldse aru, miks ta seda iga päev lugema peab, kui tellib ikka sama asja.
„Apelsinimahl ja šokolaadicroissant," lausus ta oma üle kolme aasta kasutatud väljendit endiselt nii, nagu oleks sarvesaia alles sel hetkel menüüst avastanud. Tal oli kõlav ja selge hääl.
Kummardasin peaga ja liigutasin märkmikul pastakat, nagu kirjutaksin tellimust üles. Tegelikult ei ole ma juba enam kui kaks aastat leedi Grey apelsinimahla ja šokolaadicroissanti tellimust üles kirjutanud. Mõelda vaid, kui palju pastakameetreid ma kokku olen hoidnud! See on minule nagu mäng. Leedi Grey teeb, nagu einestaks kohvikus esimest korda, ja mina teenindan teda nagu igat teist klienti.
Kirjutasin eemallauas oleva härrasmehe Iiri kohvi tellimuse ja sisenesin kohvikusse. Lorenzo naeratas laialt, kui juba valmis pandud croissanti ja mahla mulle ulatas. Otsustasin kohvi järgmise ringiga viia. Võtsin vasakusse saiakese ja paremasse klaasi. Läksin leedi Greyle tellimust viima.
Ma vannun, et nägin Billy veetud kollast voolikut. Kurat, see oli nii, see oli seal väljas laudade koridoris ja ma teadsin, et see seal oli. Aga osav kobakäpp, nagu ma olen, astusin sellele peale, mis polekski iseenesest hull olnud, kui mul poleks seda neetud ettekandjarefleksi tekkinud. Nimelt on jäänud külge hirm, et kui midagi kahtlast jala alla jääb, on see kohe kliendi varvas. Ja ma astusin veel kannaga sellele voolikule! Nägin voolikut, astusin kogemata peale ja pauh! unustatud oligi maas lebav veetoru ja kohe pidasin seda selja taga olevas lauas istuva kliendi jalaks. Mõni armastab oma koibi välja sirutada, tead? Refleks sundis mind hüppama ja varvast päästma. Siis polnud enam Billy süüdi – mäletate, ma rääkisin inimese vajadusest teisi süüdistada – vaid Lorenzo. Ta topib iga kord need klaasid ääreni täis. Mu käed kleepuvad pidevalt üle loksunud mahlast. Aga seekord... Seekord see mitte ei loksunud, oh olnuks vaid nii, seekord see lausa lendas välja. Tegi vist ideaalse parabooli ja lartsatas leedi Grey sülle. Järjekordne refleks pani mind õlalt käterätti haarama ja ma kummardusin leedi Grey kleiti tupsutama. Vabandasin ja kirusin end kõigest väest.
Leedi Grey tõstis käe enne kui midagi eriti tehagi jõudsin. Tänu taevale, et ma käežestist taganemiskäsu välja lugesin. Ajasin selja sirgu ja jäin vaikides ootama.
Kuigi ta silmi katsid veidi kaardus, kuid ülitumedad päikeseprillid ja nägu ei liikunud karvavõrdki, pean möönma, et ta ehmatas mu ikka korralikult ära. Mõtlesin, et elust olen ma nüüd igatahes ilma. Ta nägu oli täiesti paigal, ta ei kallutanud kordagi pead, et sülle vaadata või mind põrnitseda, kuid ma tundsin ta viha. Läbi prillide ma ei saanudki aru, kas ta vaatas kaugusesse või lauale.
Leedi Grey tõusis, kui oli asja veidi seedinud, haaras oma ridiküli ja croissanti, mille lauale olin pannud, ning kõndis minema. Ta lahkus sama kiirelt ja kaunilt kontsadel tippides, kui oli siia kõndinud.
Seisin vist terve minuti leedi Greyd pilguga saates, kui kuulsin fotopoe suunast tulnud ühtainust kärisevat naeruturtsatust. Ma tõesti mõtlesin maast vooliku võtta ja selle ümber Billy kaela pingule tõmmata. Huvitav, kas tal leidub veel mõni pugejast fotograafiahuviline sugulane. Siis poleks kägistamisest vist erilist kasu...
„Rahu, poiss. Tee tööd edasi," lausus Lorenzo mulle õlale patsutades.
Kuidas ma saan rahuneda? Ütle, kuidas kurat ma saan rahulik olla, kui mu üks ajupool arvutab, kaua mul veel elada on? Tavaliselt panevat leedi Grey needusi õhtuti, seega peaks ma veel tänase päeva elama. Kuid mine sa tea, võib-olla läkski praegu koju needust panema. Kurat, Lorenzo, kuidas sa tahad, et ma veel töötan, kui see võib olla mu viimane elupäev?
Mul meenus kui mu ema surema hakkas. Ta istus terve päeva peenra ääres ja rohis taimi, et mõtteid eemale saada. Pärast surma polnud peenras ristikulehtegi. See oli vist ühtlasi viimane kord, kui ta lilled vett said.
Kas seda sa tahadki, Lorenzo? Et ma töötades mõtted surmast eemale viiks?
Käisin pärast tööd oma koera Fayga pargis ära. Ta on ilus bokser. Kasukas on pooleldi must, rind on valge, nina on kokku surutud ja saba on vaid paar sentimeetrit pikk.
Lorenzo oli see, kes soovitas mul koer võtta. Ühtlasi oli tema see, kes käskis mul talle nimeks Fay panna. Kahjuks sain liiga hilja aru, et ta tegi seda lihtsalt selleks, et saaks hiljem Ray-jalutab-Fayga või Fay-jalutab-Rayga nalju teha. Lorenzo arvas, et koer aitaks mul toibuda oma elu madalseisudest, mil mul praktiliselt mitte midagi polnud. Arvas, et see paneb mind elu väärtustama. Ma tõesti ei hinnanud oma elu. Aga pärast Lorenzo ja Fay ilmumist on kõik jälle ülesmäge läinud.
Otsustasin jalutuskäigu ajal, et võtan oma elu päästmiseks midagi ette. Lorenzo nägi vaeva, et mind jalgadele aidata, ja nüüd oleks minust ebaviisakas liiga kergelt surra. Koera pärast ka. Viisin Fay koju ja asin taksol end politseijaoskonda sõidutada. Siis tuligi see kõkutis mängu. Hääldamatu nimega võmm.
„Niiet sina vajad meil kaitset?" küsis Ratief von Notier pilgates. Ta ei suhtunud oma töösse kuigi hästi. Palju aastaid politseis on ta maailma suhtes ükskõikseks muutnud. Või idioodiks.
Selgitasin talle veelkord, et olen ohus ja et teised õnnetud on juba leedi Grey viha pärast hukka saanud. Oleksin tahtnud temaga kihla vedada, et lähiajal ma suren, aga kuidas kurat ma siis oma teenitud tasu saan?
Ratief tõusis, kõkutades endiselt naerda, ja läks kapi juurde. Ta võttis sealt paksu paki kaustu. „See on ainus kogum toimikuid ja aruandeid, mida ma oma kabinetis hoian," mainis ta. „Siin on kõik, mis vähemal või rohkemal määral leedi Greyd puudutab."
„Nii?"
„Kas sa saad aru, et teie linnaosas on pea igaüks leedi Grey eest kaitset palunud?" Ta puhkes naerma. Ma ei saa aru, mis värk selle irvitamisega on. Kuule, sa oled võmm! Sa ei tohi oma kliendi üle naerda.
„Ja te pole toime tulnud?" nähvasin vastu.
Taas kostus järjestikuseid naeruturtsatusi. Ma ei saa temast aru. Hüva, oled tähtis kutt, ma näen. Aga kurat, see muutub juba imelikuks.
„Aitate mind või ei aita?" pärisin ta itsitamisele vahele segades. Mul polnud poolt päeva aega tema lõusta vahtida.
Ratief laulis nagu maki pealt mulle, miks minu kaitsmine mõttetu on. Hüva, minu elu ei pruugi teile palju tähendada, türann Ratief, aga kes teab, keda leedi Grey needus järgmisena tabab? Äkki jääb mõni ametniku otsus leedi Greyle ette ja varsti leitakse peaminister uppununa Liffey jõest. Rääkisin sellest talle ka. Ratief ei tundunud eriline peaministri fänn: kehitas vaid õlgu.
Hüva, kulutasin kümme eurot taksule, et teada saada, milline pohhuist on Ratief von Notier. Kui see teadmine mind ka aitaks! Ja leedi Grey kohta ma ka midagi teada ei saanud.
Mõistsin, et keegi teine mind ei päästa, kui ma ise. Ostsin poest suure likööriga šokolaadi ja suundusin sellega leedi Grey ukse taha. Mul kulus enne kena viis minutit enese julgustamiseks, et ma leedi Grey väravat avada julgeks. Möödaminejad pidasid mind kindlasti juba debiilikuks. Aga ma astusin väravast sisse ja koputasin väriseva käega leedi Grey hallile uksele. Terve ta maja oli väljastpoolt hall. Ja see nägi üsna kummituslik välja oma niitmata muru, üksikute puuduvate aiapilbaste ja troopiliste taimedega trepil. Need taimed ajasid mul judinad peale. Mulle meenusid naabrite jutud, kuidas Grey oma taimi lihasööjataimedeks neab. Seisin, jalad koos, kahe taime vahel, juhuks kui mõni oma väädid välja sirutab.
Ma ei kuulnud samme ja maja oli pime. Sisimas ma vist lootsingi, et teda kodus pole. Aga uks avati ja leedi Grey seisis nii kaugel, kui käsi ulatas. Tal olid ka nüüd päikeseprillid peas. Tuba oli pime ja ma nägin vaid teda. Tardusin jahmunult paigale. Andsin talle aega minu ära tundmiseks.
„Kes sa oled?" küsis ta. Ma ei saanud aru, kas ta üldse vaatas mind. Päikeseprillid püsisid liikumatud.
„Ma olen Ray," vastasin, „ma töötan kohviku See On Kõik Mida Sa Hommikuks Vajad ettekandjana. Tahtsin hommikuse vahejuhtumi pärast vabandada." Tõstsin šokolaadi nähtavale kohale ja sirutasin ette. Jälle ma ei saanud aru, kas ta šokolaadi märkas. Ta võis nende prillide taga vaadata mida iganes. „See on teile. Vabanduseks," sirutasin šokolaadi veel rohkem ette. Ta sulges ukse.
Hüva, sa oled solvunud, aga ma ju palusin andeks!
Niisiis, leedi Grey külastamine ei toonud mulle soovitud rahutunnet. Tegelikult tegi see sisetunde isegi hullemaks. Nüüd oli mul tunne, et leedi Grey oli mu juba ära neednud. Mul oli hirm. Kurat, kui ma vaid selline jänespüks poleks!
Ma pole elus palju hirmu tundnud, kuid ma teadsin, et hirm teeb mu paranoiliseks. Ma arvan, et viimati tundsin hirmu vaesena tänaval ööbides. Mul oli alati tunne, et keegi vahib mind, põlastavalt ja vihkavalt. Kuid see polnud selline hirm nagu praegu. See oli hirm, et keegi mu ära tunneb. Aga nüüd oli mul surmahirm.
Ruttasin pooljoostes koju oma odavasse üürikorterisse. Keerasin uksele kaks ringi peale ja tõin Fay teki, mis muidu köögis laua all olnud, enda diivani juurde, et ta minu juures magaks. Aga tema arvas, et kui magamiskoha osas juba järeleandmisi tehakse, siis ikka korralikult: ta magas mu niigi kitsal diivanil minu jalgade juures.
Hommikul ärkasin selle peale, et tundsin Fay küüsi oma kintsus. Kirusin end, et olin alles hiljuti ta küüsi lõiganud. Need olid veel kandilised ja teravad. Aga teda see ei härinud.
Tegin igahommikused tegemised tavapärase ajastusega, mis meenutas, et olen ikka veel elus. Fay tundus pargis elavam kui tavaliselt. Lohutasin end, et ta oli diivanil laiutades lihtsalt hästi puhanud, kuigi tundus, nagu tahaks koer lihtsalt mu viimast päeva kergemaks teha. Lorenzo rääkis kord loomade võimest halba ette näha. Fay rõõm, mis parata, ajas mul südame pahaks.
Ma ei lootnud sel päeval leedi Greyd kohvikus näha. Kuid ometi ta tuli. Märkasin, et tal oli eilsest erinev kleit. Kena kleit. Taas maani, saba veidi pikem, kuid see oli kena pitsilise mustriga. Käised liibusid käte vastu.
Kuigi ma ei lootnud leedi Greyd näha, ta tuli ja tegi kõik oma traditsioonilised liigutused: tõmbas kätega üle tagumiku, istus, korrastas põlvedel kleiti, pani koti lauale, uuris menüüd ja tellis. Ülima ettevaatlikkusega tõin talle tavapärase apelsinimahla ja šokolaadicroissanti.
Instinktiivselt vaatasin Billy fotopoe poole. Billy seisis, käed rinnal risti, seinale toetudes ja muigas põgusalt. Nüüd oleme küll vaenujalal, Billy. Hüva, sa kastsid eile lilli ja see, mis juhtus, see juhtus. Aga et sa veel uhke ka oled, on küll natuke isekas. Üllatuseks nägin ka leedi Greyd oma pead selja taha Billy poole pööramas. Billy langetas pilgu ja astus oma poodi sisse. Leedi Grey jätkas söömist. Ta sööv väga eriskummaliselt. Ühe käega hoiab ta saia kinni ja teisega rebib sellest tükke. Ometi ei saa ta käed šokolaadikreemiga kokku. Ja Lorenzo ei koonerda kreemiga. Ta süstib rahumeeli sarvesaiakestesse terve pritsitäie täidist.
Leedi Greyl oli veel üks kummaline komme raha tasumisel: kunagi ei oodanud ta, et ma rahale järgi tulen. Muidu on komme klaarida rahaasjad pärast kliendi söömist, kuid leedi Grey ei jää kunagi mind ootama. Ta paneb kaheeurose saiataldrikule ja lahkub. Seepärast pean kiire olema ja taldriku enne ära viima, kui uus klient lauda istub.
Nägin, et ühes lauas kohviku sisemises einestusalas oli keegi suured niisked kohvitassisõõrid lauale jätnud. See oli veidi logisev laud. Ilmselt oli tegu olnud mõne uue kliendiga. Püsikunded väldivad teadlikult seda lauda.
Vahel tundub mulle, et olen rohkem varustatud kui sõdur. Mu tööriietus hõlmab kõhu peal olevat peent rahataskut, pastakat ja märkmikku rinnataskus, kaardimakseterminali spetsiaalses vöötaskus, rätikut õlal või käel ja kõige selle all veel minunimelise tikandiga põlle. Aga elu on selline, kui Lorenzo alluvuses on vaid kolm töötajat ja neist kaks on köögis.
Võtsin õlalt rätiku ja kuivatasin laualt sõõrid minema. Lorenzo andis leti tagant märja lapi ja ma sain laua ka puhtaks pesta. Pärast avastasin, et olin seda kõike teinud vales järjekorras ja mu rätik oli kohvist liiga määrdunud, et sellega edasi kõndida. Suundusin taharuumi ja haarasin laualt kokkukägardatud rätiku. See võis ka kasutatud olla, aga mulle oli vaid oluline, et rätik ei määriks, ja Lorenzo väärtustas kokkuhoidu. Mis oleks parem kokkuhoid, kui pesta rätikuid vaid kolm korda nädalas! Lorenzo oligi unustanud mind selle eest tänada.
Aga keda pidin mina tänama, et rätik klaasikilde täis oli ja et see nii hooletult laual lebas? Ma tõttasin viivitamatult köögiuksele ja hakkasin naistega pahandama, kuid üksmeelselt sõimasid nad mind vastu. Selge, nemad ei teinud. Lorenzo tuli mind otsima, aga ma lõin araks ja süüdistasin teda vaid mõttes. Kuid ka Lorenzo näis süütu. Temagi hakkas verist kätt nähes naistega parandama. Samuti sai sõimata. Kaks kädistavat kana ühe mehe vastu pole mingi lahing.
Lorenzo saatis mu koju haavu lakkuma. Fay ei suutnud oma silmi uskuda, kui haukudes ja lõrisedes ukse juurde tormates mind sisse astumas nägi. Ta langetas alandlikult pea, tundes häbi minu peale haukumise pärast. „Pole midagi, Fay," laususin talle.
Korjasin tükk aega pintsettidega oma paremast peost kilde välja. Kurat, ma olen masendavalt koba! Olin veel rätikust tugevalt kinni haaranud, vihane oma valesti koristamise järjekorra peale. Igaüks ju teab, et enne tuleb pesta ja siis kuivatada. Ma poleks pidanudki uut rätikut võtma, kui oleks nii toiminud.
Aga et inimloomusel on vaja kedagi süüdistada, süüdistasin ma leedi Greyd. Needus on pandud, mõtlesin. Nüüd, tasa ja targu, hävitab see needus mu ja keegi süüdlasi ei leia. Nagu on olnud kõigi teistega. Alati näib see õnnetusjuhtumina.
Aga probleem on selles, et mina elan veel ja miski mind uue „õnnetuse" eest ei kaitse. Ma pidin end ise kaitsma, olema ettevaatlikum ja hoidma leedi Greyl silma peal. Kuigi ma uskusin needuse olemasolusse, olin ma siiski veel niivõrd realistlik, teadmaks, et klaasikillud ise rätikule ei sattunud. Leedi Grey korraldas kildude sattumise rätikule ja needus minu rätikut võtma. Nii, ongi süüdlased leitud.
Selleks, et leedi Grey suhtes valvas olla, oli mul liiga vähe informatsiooni. Kuna sellelt neetud Ratief von Notier'lt polnud lootustki infot saada, pidin ise midagi välja nuputama. Lootsin ükshaaval oma küsimustele vastused leida, paar painavat kahtlust tuli välja selgitada. Need võinuks mind kõvasti aidata.
Ja mida kuradit ma sain teha, kui mulle torkas pähe mõte, et leedi Grey on pime?
Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda kindlamalt see mu ajju kinnitus. Ja see seletas nii mõndagi. Emotsioonitu pilk, alati päikeseprillid ees, pea ei liigu pilguga kaasa, kindel kõndimistrajektroor, teeskleb menüü lugemist. Ja ta ei tundnud mind ära, kui ma tema ukse taha läksin! See küll lükkas kõrvale mu esialgse arvamuse, et leedi Grey pani klaasikillud rätikule, kuid kõik muu näis klappivat. Ja ma olen kuulnud, et kauaaegsetel pimedatel kujunebki mingi ülivõimas tajumisoskus. See selgitaks, et tal pole seda pimedakeppi, ent ometi ei komista ta oma trepil ega torma keset Dublini liiklust auto ette.
Aga loomulikult naeris see kuradi hüään Ratief von Notier mu välja.
„Niiet sina arvad, et leedi Grey ei näe?" Päris ta pärast viit minutit üksinda irvitamist. Oli ka aeg midagi öelda: mul hakkas ta kõkutamisest lõunaks söödud juurviljasupp juba üles tulema.
„See seletaks nii mõndagi," ütlesin ka talle.
„Jah?" turtsus Ratief von Notier.
„Jah!" Vaatasin talle oma parima tõsise näoga otsa. Vähemalt mina pidasin seda parimaks, tema aga hakkas jälle lakkamatult naerma. Mõtlesin, et lahkun enne, kui pean kuulama järjekordsed viis minutit lõkerdamist või kui minu rusikas ta näkku lendab. Ma tõesti tabasin end kaalutlemas, kas ma suudan kiirelt üle laua küündida ja enne Ratiefi reaktsiooni lüüa.
Ta pidas mind korra ukse vahel kinni. „Hei, ettekandja," hõikas ta, „nuhkimise eest sulle palka ei maksta." Ja irvitamine algas jälle.
„Teie, eeslid, istute terve päeva oma kontoris. Mille eest teie siis palka saate?" nähvasin ja lõin ukse kinni pauguga, mis pani mind hästi tundma. Kuigi ma lootsin veidi, et Ratief ei kuulnud mu lause esimest osa, tundsin uhkust, et olin Ratiefi kirjeldamiseks õige sõna leidnud: eesel. Ratief von Notier on hääldamatu nimega eesel.
Niisiis, võmmid ei tea, et leedi Grey pime oleks. See ei tõesta, et ta pime ei või olla. Mul tuli see kuidagi ise välja selgitada. Otsustasin, et parim hetk seda teha on hommikul, kui naine taas kohvikusse tuleb. Mul oli plaan olemas. Muidugi juhul, kui ma päikesetõusuni üldse elan. Leidsin, et kõige turvalisem koht on ikka kodu ja tegin Fayga lühikesi jalutuskäike, sest maailm tundus mulle ohtlik. Hirm, et keegi mind jälgis, saatis mind kogu aja. Hoidsin Fayd lühema rihma otsas. Talle ei paistnud see eriti meeldivat.
Lülitasin gaasipliidi sisse ja viskasin ühe kanakintsu potti. See oli Fayle. Enda jaoks panin lõunase köögiviljasupi sooja. Mul polnud und ja nii me koeraga koos kell kaks öösel õhtustasime, tema kugistas keedetud puhastatud kanaliha ja mina lörpisin suppi. Uni saabus peatselt.
Miski ajas mind veel pimedas üles. See võis olla Fay, kes taas mu jalgadele oli roninud ja üsna rahutult magas, kuid püsti ajas mu lõhn, mis tähendas ohtu. Hoiatussignaal oli nii tugev, et teadsin kohe köögi poole tormata. Gaasipliidi kõik neli rauda põlesid sinise leegiga. Ma keerasin gaasi kinni ja ruttasin aknaid avama. Köögiaken oli juba praokil.
Niisiis, leedi Grey oli tegelikult oma needusega rohkem seotud, kui ma arvasin. Ta korraldab ise õnnetused ja inimesed peavad seda needuseks. Aga ta on paganama osav. Ja ta polegi pime, sest ükski mittenägija ei sirutaks kätt minu aknast sisse ja ei krutiks pliidinuppe tööle. Kui just keegi teine leedi Grey eest „räpaseid täid" ei tee?
Kuigi olin magamata ja parem käsi oli haavadega ega vastanud kohvikueetika nõuetele, olin nagu kord ja kohus kell hommikul Lorenzo juures, et tööd teha. Ma panin kindad kätte ja tavalise varustuse selga ning ootasin avamist.
Leedi Grey tuli jälle kaheksa paiku kohvikusse. Tavapärane protseduur, tavapärane tellimus. Kuid ma otsustasin seda muuta. Võtsin apelsinimahla, kuid šokolaadicroissanti asemel panin taldrikule rosinasaia, mis oli silmnähtavalt teistsugune. Nüüd saan teada, kas leedi Grey on pime...
„Ma palusin šokolaadicroissanti," lausus ta vaevu pärast seda, kui olin taldriku lauale pannud.
Hüva, ma eksisin. Leedi Grey polnudki pime. Nüüd oli mul uut seisukohta vaja. Miski, mis selgitaks leedi Grey kalki olekut ja käitumist. Üks hea saladus võinuks mind päästa. Aga mu pea oli järsku mõtetest täiesti tühi. Minu ainus idee oli pärast tööd naise maja jälgima minna.
Seadsin end leedi Grey maja ette ühe põõsa taha. Põõsas oli aianurgas ning koht oli umbrohtu täis, seega olin igast küljest hästi varjatud. Ilm kiskus vihmale, kuid lootsin sinna nii kauaks jääda, kui pimedaks läheb.
Möödus palju aega, enne kui uks lahti läks ja esmakordselt mingit liikumist näha oli. Olin siis end vastu aeda istuma seadnud ja peaaegu unustanud Grey jälgimise, kuid uksepauk tõi mu mõtted tagasi. Vihm oli raju ja leedi Grey oli pika kapuutisga mantli peale pannud. Jälgisin, kuhu poole ta väravast välja astudes pööras ning ronisin üle aia teda jälitama. Võisin välja näha nagu marutõbine rott: vihmast tilkuv, külmast lõdisev ja paranoiadest vaevatud, kui ma seal seda intelligentset ja müstilist naist luurasin. Paratamatult oli tunne, et mitte mina ei jälita kedagi, vaid keegi jälitab mind. Aeg-ajalt tõusis sapimaik kurku.
Ta juhatas mind kodutänavalt välja ja jooksutas päris pikka aega. Hakkasin juba juurdlema, kas kontsakingad on need, mis naised nii kiireks teevad. Igatahes mina hakkasin väsima, kui tema endise enesekindluse ja jõuga läbi paduvihma tõttas. Sundisin end edasi rühkima, hoides samal jaal seljatagusel pilku peal.
Jõudsime surnuaiani. Ootasin, et ta mõne haua juurde läheks, aga tema kükitas tee äärde ja sasis käega murus, nagu oleks midagi kaotanud. Varjasin end hauakivi taha ja piilusin ettevaatlikult, sest leedi Grey oli küljega minu poole. Siis ta tõusis ja suundus tuldud teed tagasi. Katsusin märkamatuks jääda, kui ta minust eemalt möödus. Ma ei suutnud talle enam järgneda. Süda kripeldas nagu segane ja magu tahtis end pahupidi keerata. Tundsin end nii halvasti, seepärast jätsin koha, kus leedi Grey oli kükitanud, meelde ja kadusin sellest hirmsast paigast kus kurat.
Mul oli endiselt raske rahuneda. Kuigi olin juba oma esialgsest arvamusest mitu päeva kauem elanud, olin kindel, et see ongi osa leedi Grey plaanist. Ta piinab mind võimalikult kaua, selle eest et ta kleidi ära rikkunud olin. Ja siis alles pärast pikka ja valulikku piinamist teeb mulle julma lõpu, mis siiski käigi jaoks õnnetusena näib. Ma ei osanud ta käitumist ega motiive kuidagi selgitada, sest see kõik tundus liiga absurdne.
Kuid järgmisel hommikul välgatas mulle pähe uus teooria, mis võiks mind veidi leedi Grey hingeeluga tutvumisel aidata ja võib-olla lahendaksin ka lõpuks selle linna kuumima müsteeriumi. Helistasin Lorenzole, valetasin haige olemise kohta ja asusin oma mõttele tõendeid otsima. Ma ei saanud midagi parata, et esimene mõistlik koht, kuhu pöörduda, oli politseijaoskond. Lasingi taksol end sinna sõidutada ning lootsin, et Ratief von Notier' asemel on keegi teine tööl. Aga kurat, sel kuivikul polegi vist elu.
Selgitasin talle, et olin leedi Greyle salaja järgnenud, jättes loomulikult mainimata selle, et ma teda lausa kodu juures passinud olin. Rääkisin, et mul jäi mulje, et leedi Grey käis kellegi haual. Ta kuulas kommenteerimata, kuid kui ma oma oletuse päevavalgele tõin, puhkes ta naerma. Valjult ja hakkivalt. Ta pühkis isegi pisaraid. Milline eputis!
„Sina väidad, et leedi Greyl oli laps?" lõkerdas ta naerda.
„Jah, see oli hauaplatside kõrvaline koht, maksimaalselt meeter tee äärest, ning sinna saaks vaid last matta," jäin endale kindlaks. See selgitanuks jälle väga paljut. Ta leinab ja kannab musta, varjab päikeseprillidega pisaraid, on rõõmutu ja kõlm ning käib öösel surnuaias. Põhjuseta keegi sinna ei läheks.
Ratief von Tõbras naeris jälle terve minuti, enne kui ütles: „Meie teaks, kui ta laps oleks surnud, ning eriti teaks me, kui tal üldse oleks laps. Aga sellist infot mul pole."
„Ta varjas seda," laususin kiirelt, sest kui poleks varjanud, oleks laps ju surnuaiale maetud. Kuid leedi Grey külastatud kohta ei tähistanud isegi hauakivi.
„Miks ta peaks seda varjama?"
Kurat, võmm, see on sinu rida välja uurida.
„Kuule, nuhk, sa võiksid rohkem iseendaga tegeleda ja jätta see leedi Grey järelt nuhkimine meie hooleks," lausus Ratief esimest korda midagi tõsiselt.
Loomulikult ei peaks mina sellega tegelema, aga nagu näha, pole võmmid selle jaoks piisavalt head. Lahkusin eesel Ratiefi juurest jälle tühjade kätega, kuigi ega ma eriti midagi lootnudki teada saada, sest olin kindel, et seda infot teaks vaid leedi ise. Kuid ma mõtlesin terve päeva, kuidas seda välja uurida. Ja mõtlesin välja ühe kurja plaani.
Ma kaevan öösel haua lahti.
Mõte on rõve ja tean, et pärast mu südametunnistus piinab mind terve elu, kuid ühtki teist ideed, kuidas veidikenegi leedi Greys selgusele jõuda, mul polnud, mistõttu otsisin õhtul pisikese labidakese, pistsin selle jope põue ja asusin pimedas mööda eelmisest õhtust tuttavat teed surnuaia poole liikuma.
Mõte, et ma pole üksi, saatis mind taas. Minu paranoilisus ajas mind ennastki vihale, sest tundsin end täieliku nõrgukesena. Hüva, väljas oli pime ja leedi Greyga kokku puutunud inimesi saatiski alati surmaoht, kuid ma võiks siiski ükskord meheks saada ja oma hirmudest üle saada. Praegu ma ketran selle fantaasiaga oma peas olukorda lihtsalt kümme korda hullemaks. Pealegi, mul oli vaja surnuaias kaevata. Kui ma hakkan seal oma paranoiasid kartma ja selle pärast aega viivitama või lohakaks muutuma, võib mind võib-olla selle eest isegi kinni võtta. Oleks see vast Ratiefi jaoks uudis. See kährik naeraks end surnuks!
Läksin kiirel sammul läbi pargi, mis oli vaid väga vähesel määral valgustatud. Kurat, niigi palju erinevaid vägistamisi ja asju juhtub pimedates parkides, miks ei võiks linn kaasa aidata selle vältimisele ja parema valgustuse panna? Jälgisin hoolega ümbrust, lootes üheaegselt inimesi mitte näha ja samas ka näha kedagi, kes tekitaks minus mingil määral turvatunnet. Mõni rattaga sõitev neiu näiteks. Teda ma ei kardaks ilmselt. Või siis mõnda tuttavat inimest.
Ma nägin eemal pimeduses fotopoe omaniku Billy tumedat figuuri. Ta oli mulle tuttav inimene. Kuid ma ei tundnud end sugugi turvaliselt.
Sest Billy lihtsalt jõllitas mind. Nägin ta silmi helkimas ja need näisid kaugelt vaadates väga hirmuäratavad välja. Ta seisis sirgelt ja liikumatult, otsekui ootaks midagi. Tema jalge juures oli midagi, kuid ma ei saanud aru, mis see oli.
„Billy?" hõikasin seisma jäädes mehe poole. Ma ei julgenud tema suunas rohkem kõndida, sest selline kohtumine ajas mul judinad peale.
„Tere, Ray," vastas Billy tavapärasest süngema häälega. Või see lihtsalt tundus mulle sünge? Kurat, tegelikult ma pole Billyga üldse väga rääkinudki, ma ei teadnudki päris täpselt, milline ta hääl on. Ma pole teda ju kunagi sallinud.
„Mis teed siin sellisel kellaajal?" küsisin jutu jätkuks.
Nüüd nägin teda viimaks liigutamas ja õlgu kehitamas. Ootasin, et ta kuidagi ka sõnaliselt oma õlakehitust selgitaks, kuid valitses täielik vaikus, kui tuul kõrvale jätta. Hüva, mõni mees võib ju seda pimedust ja sünget õhkkonda naituda, kuid selle vaikusega veel hullemaks muutmine tundus juba liig. Ma tundsin end nii ebamugavalt ja oleks tahtnud lihtsalt jooksu panna, kuid see oleks minust väga ebaviisaka mulje jätnud. Ma ei tea, mis ajast ma sellest hoolisin, mida Billy minust arvab. Kuid sel hetkel mul lihtsalt polnud põhjust minema joosta.
Alles siis, kui nägin Billyt kummardamas, sain põhjuse kiirelt põgenemiseks. Ma muidugi olen liiga aeglase reageerimisega, et kohe liduma hakata, kuid jooksma hakkamise vajalikkusest sain aru kohe, kui Billyt sõna „võts" hüüdmas kuulsin. Ühtlasi aimasin, et olen sellega juba hiljaks jäänud.
Kurat kui suur ja hirmus oli see koer, kes Billy jalge juurest minu poole sööstis! Hüva, ma olin tegelikult isegi suuremate koertega kohtunud ja tegelikult võis isegi Fay temast kõrgem olla, kuid selle looma kiirus, kole jõrin, mida ta joostes tegi, ja pimedusega ühtesulamine muutsid ta minu silmis kõige suuremaks hiiglaseks, kes ma olin eales näinud. Jooksin ta eest täie jõuga, kuid kuulsin teda endale ikka lähemale jõudmas.
„Linnal peab legend olema!" hõikas ka Billy üle pargi.
Seal joostes sain ma ka korraga kõiges selgusele. Või vähemalt ma mõtlesin enda peas sellele kõigele välja lahenduse, mis edaspidi mulle rahu annaks. Leedi Grey on lihtsalt täiesti tavaline naine, kel on rutiin just nii riietuda, just nii iga päev kohvikus käia, just nii keset ööd jalutada, just niisugune olla, nagu ta on. Ta on ilmselt täiesti tavaline inimene, kes on lihtsalt sadistliku Billy huviobjekt, mida legendide loomiseks ära kasutada. Billy lihtsalt naudib, kui saab oma kaameraga ringi jalutada ja teistega juttu ajada ning ilmselt naudib ta muinaslugusid nii palju, et on leedi Grey ümber loonud selle salapärasuse, mida kõik leedi Grey needuseks peavad. Billy ongi kõigi õnnetuste taga, mida linnaelanikud leedi Grey needuseks peavad.
Ma tundsin koera tugevaid lõugu enda säärde tungimas.
Ja kuna inimloomus kord juba niimoodi töötab, et alati on vaja üht süüdlast, siis ei saanud ma midagi parata, et ka sealsamas kõhuli maas olles ja koera rapsimist tundes, otsisin oma peas süüdlast, kes võib-olla oleks saanud kõike seda ära hoida.
See hääldamatu nimega kuradi lõkerdav täinahk Ratief von Eesel oleks võinud oma tööd paremini teha...