Proosa 2020

22.05.20

Proosapreemiad 2020

I koht     Triinu Orav (pseud Andrei M.)

II koht    Tormi Ariva (pseud Karin Irke)

III koht    Martin Palmiste (pseud Smokey)

 

Äramärgitud

 

 

I koht     Triinu Orav (pseud Andrei M.)                                                         

 

VANGIVALVUR

 

1

Ma olen olnud vangivalvur nii kaua, kui ma mäletan. Aastaid ehk, kes seda enam teab. Sellest on saanud rutiin, kuid ometi ei käi see mulle närvidele. Seitse päeva nädalas tööle, enne ja pärast lühike suitsupaus ning siis tagasi koju. Ma teen oma tööd kirega, lausa lõõmava kirega. Ent kas ma seda ka naudin? Konge üksteisest eraldavas vahekäigus kajab vastu ainult minu vöö küljes rippuvate võtmete metalne kõlin. Ma ei tea.

Viimane ringkäik enne õhtule minekut on kummaliselt vaikne. Mitte ükski vang ei too kuuldavale igapäevaseid kaebusi ja saan toimetustega ühele poole varem kui tavaliselt. Ja kuigi see peaks mulle rõõmu pakkuma, pesitseb minu sees äkitselt mingi seletamatu kõhedus. Nagu teaks vangla külmad seinad minust rohkemat. Nagu püüaks need mind millekski ette valmistada ja minu üle irvitaks iga viimanegi vang selles väliselt ilusas, seestpoolt armetus rotipesas.

See on lollus, ütlen ma endale, kui väljaspool vangla paksusid müüre sigaretti suitsetan ja häiritult üle kottpimeda territooriumi käivat süsteemset valgustit jälgin. Aga ometi ei suuda ma suitsupausi nautida nii nagu alati, vaid tahan sellega ootamatult kiiresti lõpule jõuda. See on lollus. Ma olen vangivalvur. Ma näen iga päev inimesi, kes on omadega kõige sügavamal perses ja kes on võimelised absoluutselt kõigeks. Mul pole midagi karta.

Kui ma koju jõuan, on juba nii hilja, et mul on pimeduses ukse lahti lukustamisega raskusi. Siiski püüan ma seda vaikselt teha, sest arvan, et Anja juba magab. Ma ei taha teda äratada; ta ei suuda viimasel ajal enam niigi korralikult magada. Kuid kui ma koridoris sahmerdades saapad jalast lükkan ja ümber pööran, paistab köögiakna all kellegi õrn siluett.

„Anja?" Jään segaduses ukselävele seisma justkui püüaksin kindlaks teha ega mu silmad ei eksi. „Miks sa ei maga, jumal, kell saab kohe pool kaks."

„Mul ei ole und," vastab Anja minu poole pilkugi heitmata. Tema silmad ekslevad hoopis vastasmaja üksikutel valgustatud akendel ning ta istub, jalad toolile tõmmatult, kägaras taburetil.

Miski tema juures hirmutab mind. Ta on tavapärasest elutum, tema kahvatu nahk torkab silma ka pimedas toas ning tema hääletoonist kostab eksimatu ükskõiksus. Mulle tundub, nagu võiks naise habras keha kõigest tema poole heidetud pilgust iga hetk katki minna.

„Anja, tule ikka voodisse, proovime. Äkki sätin sul paremini asendit, kuidas sa üldse voodist välja said?" Iga järgneva lausega voolab minusse ainult suurem mure. Mitte miski temas ei ole enam selle Anja moodi, keda ma tean. Ma suudan küll harjuda sellega, et tema nahk kaotab oma värvi, et tema näkku on kirjutatud väsimus ja et tema blondid juuksed pärast päevi ja päevi jõuetust vanni minna aina rasusemad on...

Aga Anna on tuim. „Ma tahan veel välja vaadata."

Ma ei tea esiteks, mida kosta. Naise soovid lähevad iga päeva ja nädalaga aina veidramaks, kuid mul ei ole südant tema närve veel rohkem rikkuda. Kahetoaline korter, kus mina ja Anja elame, on vilets ja veel viletsam on vaade hukka läinud rajoonile, mis näeb välja, nagu oleks elu seal viimased kakskümmend aastat seisma jäänud. Kuid paremat ma talle lubada ei saa, sest vangivalvuri töö eest ju palka ei maksta.

Väsimusest hoolimata proovin ma end koguda ja püüan naist enda tüdimusest säästa. „Anja, rumaluke, mis sa sellest aknast ikka välja vaatad, sa lihtsalt väsitad end rohkem ära, võib-olla proovime hommikul, siis on parem... vaade ja siis sa vast jõuad ka paremini ja–"

„Maksim, sa ei mõista," ütleb ta korraga monotoonselt. „Ma lihtsalt kardan, et ma ei näe seda enam."

Tunnen külma jutti kõhust läbi jooksmas ning minu kulm tõmbub valusalt kortsu. Naise sõnad külvavad minusse seletamatut kaost ja ma teen kõike, et seda maha suruda. „Anja, mis lolli juttu sa räägid–"

„Ma suren, Maksim. Ma tean ju ja sina tead ka. Isegi kui mind saakski ravida, ei oleks meil selleks piisavalt raha. Ma ei ole loll, ma tean küll, mis juttu nad seal haiglas räägivad. Uued analüüsid ja ravimeetodid ei vii kuhugi; kui mind midagi aitaks, siis oleksid arstid lahenduse peale juba ammu tulnud. Aga nüüd nad lihtsalt... vaatavad mind kaastunnet täis pilkudega ja solgutavad mind."

Hirmu ja õrna paanika halvav segu tantsib minu sees kuratlikku tangot. Ma ei kuula teda. „Ei, Anja, me teeme su terveks, ära raha pärast muretse, okei? Me võime kasvõi laenu võtta, ma, Boris lubas meid ju ka toetada ja–"

Kuid Anna katkestab mind. „Me oleme kõike proovinud. Sel ei ole enam mõtet, Maksim, kas mõistad?" Tema hääl on külm ja terav ning lõikab läbi kõik sõnad, mida oleksin muidu tahtnud talle öelda.

Ta pöörab end viimaks minu poole ja tema elust tühjaks jooksnud silmad vaatavad mind hirmutava sihikindlusega. „Kuula mind, ma ei hakka seda juttu kaks korda rääkima. Lihtsalt luba mulle, et sa ei lase mul haiglas surra. Ma tahan surra siin, sinuga, Maksim," räägib naine ja tema häälde on valgunud mingi õõvastav lootus. „Ma ei taha surra haledana tilgutite all valgete seinte vahel koos vastiku toidu, haisu ja nuuksetega. Ma tahan surra meie kodus."

 

2

Vangla seinad tunduvad sel päeval kuidagi eriti mustjad olevat. Eelmise õhtu sündmused trummeldavad kukla taga justkui marsiks seal tundide kaupa terve sõjavägi. Ma olen hajevil.

„Liiguta ennast," ütlen käskivalt. Minu hääletoon on karm ja korrektne, kuid ometi tundub mulle, nagu mängiks ma olukorras kõigest kõrvalvaataja rolli. Nagu ei oleks ma päriselt seal. Ja võib-olla näeb minu ees seisev vangki minu peas peituvat segadust, sest ta ei liigu edasi mitte sentimeetritki.

Tundub, et vangi vastupanu äratab ka teistes kongides kükitavate kinnipeetavate tähelepanu, sest peagi kostavad üle ruumi tunnustavad vilinad ja hüüded. Kuid vastuseks vangi protestile löön talle hetkegi kõhklemata põlvega perse. Vahekäiku imbub taas vaikus. Ja pärast seda ei hakka ta mulle enam kordagi vastu.

Uus vang peab end ütlemata kummaliselt üleval. Kord keeldub ta liikumast, nagu ei suudaks tema kõhetu keha sellega korralikult hakkama saada, kord toob ta hingamisel kuuldavale minu sisemuses judinaid äratava sügava kohina.

Ta näeb välja nagu ebard. Ta hoiab oma pea rangelt all ja kallutab seda aeg-ajalt väristades. See liigub iga natukese aja tagant kindlas rütmis, tehes kiire kõrvalekalde justkui oleks ta mõni rikki läinud plaat, mis end lõputult kordama jääb.

Ainus, mis sellele ebardlikule olendile oluline paistab olevat, on aga privaatsus. Ta varjab igal võimalusel oma üleni marliga kaetud nägu ja mul pole vähematki tahtmist teada, mis selle all peidus on. Ma tahan ta hoopis võimalikult kiiresti kongi saada. Sest see on minu töö.

Kummaline vang oleks mind justkui millegagi nakatanud, sest äkitselt tunnen, kuidas aegamööda minu pähe lõikav valu voolab. Fantaasiapilt vangi kõhetutest kätest minu näost kramplikult kinni haaramas tundub vastikult reaalne ning uitmõtete keerdkäigud panevad mind siiski mõtlema tema hingel lasuvatele pattudele.

Mille eest ta küll istub? Süütamine? Mõrv? Mulle meenub üks juhtum, kus üks vendadest teise peadpidi kaminasse lükkas ning põletavast valust kriiskav ohver oma venna nägu karistuseks korduvalt pussitas. Äkitselt minu kõhus pesitsev õõvastav tunne muudab mu kõhu häirivalt õõnsaks. Kuid ma raputan pead. Lollus.

 

Veel üks päev, veel üks suits.

Külmetan vangla müüride taga justkui aitaks see mind eemale rõhuvast tööst ja veidratest tunnetest. Ma loodan selles mõnes hetkes mingitki rahu leida. Viimased paar päeva ei ole olnud eriti kerged, kuid ma ei saa ju lasta sel end häirida. See on ju alati nii olnud. See peab nii olema.

Ja kuigi ma usun, et pärapõrgu väravate taga saan ma pisut vabamalt hingata, eksin ma rängalt. Sest sel korral ei ole ma suitsunurgas üksi.

Ma tunnen ta kaugelt vaevu ära. Tema selg on küürus, külmast ilmast hoolimata kannab ta seljas vaid õhukest lühikeste varrukatega särki ja tema käsivarred on jahedusest juba roosakaks värvunud. Sel hetkel näeb pigem välja nagu üks narkar: punased silmad, arutu kõnnak ja juba kaugelt paistev ebastabiilsus.

„Borja? Mida sa siin teed?" küsin ma uskmatult. Mul pole õrna aimugi, kuidas ta jalgsi siia sai, rääkimata sellest, kui kaugelt ta tulnud on. „Miks sul midagi rohkemat seljas ei ole, oled segaseks joonud end või?"

„Ksenia..." ütleb mees vaid. Ta on ilmselgelt mõni aeg tagasi nutnud. Kas siiralt või ainult selleks, et minult midagi välja nõuda — ma ei tea. Boris hingab raskelt välja enne, kui mulle lausa piinatult teatab: „Ksenia jättis mu maha."

„Mis? Jälle?" sülitan sõnad mõtlematult välja. Masseerin nimetissõrme ja pöidlaga oimukohti. „Äkki te lepite ikka ära, alles sa ütlesid, et nüüd läheb teil kõik jälle hästi ja kõik on korras ja et jääte ikka kokku."

„Seekord on asi vist lõplik. Ma... ma keerasin persse, noh, asi on Tanjas ja see polnud üldse minu mõte, aga..."

Oigan. Ma juba tean, mis sellele järgneb. „Idioot! Oli sul vaja veel tema kaissu ronida, sul ju omal naine olemas!"

Boris, minu noorem vend, on meist kahest alati lollim ja mõtlematum, kuid ometi nägusam olnud. Isegi, kui ta on suutnud enda kätte ka paremad kaardid mängida — siinkohal üks tuline naine, korralik rahakott ja keskmisest linnaelanikust kõvasti parem elu — mängib ta need tüüpilisele mängurirotile omaselt peagi maha.

Küll olen püüdnud vennale mõistust pähe panna ja teda hoiatanud: kui ta nii madalale laskub, et teda ise kongi vedama pean, ütlen temast lahti. Ja kuigi mees pidevalt ühest pasaämbrist teise astub, on tal õnnestunud veel seda vältida. Kuid sellegipoolest ei saa ma muud, kui Borja ebastabiilne eluviisi peale ärritun — mina olen ju see, kes peab teda halbades olukordades toetama ja aitama, teda igasugusest sitast läbi vedama.

„Ma tean, ma tean..." vabandab mees. „Aga nüüd on asi nii, et, kurat, Ksenia ei lase mind enam meie korterisse sisse. Mis ma teen... ma viiks lilli talle, vabandaks, noh, mis sa arvad, kas roosid kõlbavad?"

„Ta on sinu naine ju, jumal küll, sa peaksid teadma." Hakkan vaikselt rahunema. „Ütle mulle parem, mida sa tahad?"

Boris lükkab käe pisut kohmetult teksaste tasku; ta väldib mulle otsa vaatamist. „Noh, Ksenia jättis mu ukse taha, aga mu rahakott on ju ka toas..."

Vaatan vennale karmilt otsa ja olen valmis tema peale karjuma. Meil Anjaga on niigi kitsas käes, aga tema tuleb mult veel mingite lillede jaoks raha küsima... Kuid lõpuks ma leebun. Lõputu jama on alati Borjaga kaasnenud ja selle elan ma nüüd ka üle. Pealegi kui lilled Ksenia südame sulatavad, paraneb ka meie võimalus Anjale paremat ravi saada. Borja ju lubas meid aidata, eks?

Otsin poolpahaselt taskust rahakotti ja viskan selle siis Borja kätte. Mehe ära nutetud näole kerkib koheselt naeratus, mida ta alla püüab suruda ja ta õngitseb mu rahakotist välja vajaliku summa. „Ma olen kindel, et ta võtab mu tagasi, ma olen kindel! Tänud, Maksim, mida ma sinuta teeks!" hüüab ta õnnelikult, kuid mehe siiras ekstaas tirib mind ainult sügavamale mutta.

„Ja-jah," porisen, pilk saatmas hoolega rahatähti Borisi käes, mis lohakalt mehe püksitasku topituna lõpetavad. Nagu ta ei hoolikski sellest rahast, mille ta just minu käest raskustega välja nurus; rahast, mida tal mõni hetk tagasi nii väga vaja oli. „Ja pead meeles, kohe kui rahakoti kätte saad, maksad mulle tagasi, on selge? Sa tead küll, kuidas mul Anjaga on, meil on väga seda raha vaja."

Naeratus Borja näol kustub natuke. „Luban-luban, saad oma raha tagasi."

 

3

Anja tervis on viimasel ajal aina paremaks muutunud. Kõned arstidele annavad lõplikuks tervenemiseks rohkem lootust ja mis kõige tähtsam — Anja meenutab mulle rohkem seda naist, keda ma armastan.

Möödunud nädala jooksul vaatasime me koos oma kastiteleviisorist mõttetuid saateid, mille üle me naersime (olgu märgitud, me tegime seda Anja soovil elutoas nagu vanasti mitte ei lohistanud ma telekat meie magamistuppa) ja ka toit läheb talle tunduvalt paremini sisse. Ja täna nõustus Anna isegi minuga koos vanni minema.

Jah, vannituppa minemine oli paras retk, aga ma ei andnud temaga alla — ja mulle tundus, et seda ei teinud ka tema. Ta tundus mulle üle pika aja optimistlik, nagu usuks temagi oma paranemisse ja mõneks üksikuks hetkeks unustasin ma sellegi, et ta üldse kunagi haigeks jäi.

Ma armastan näha teda rõõmsa ja õnnelikuna ning oleks patt seda harva nähtust rikkuda, mistõttu ei julgenud ma naisele rääkida ka Borjale laenatud rahast. Ma tahan teda muretsemisest hoida, ma ei tea kuidas ta sellele reageeriks ja pealegi... Borja maksab raha esimesel võimalusel tagasi, Anna ei pea sellest kunagi teadma.

Võtan Anja aeglaselt riidest lahti. Näen tema näol kerget ebamugavusest tingitud varju, kui teda alasti koorin, kuid ta ei ütle sõnagi. Tõstan siis tema kõhna keha ettevaatlikult sooja veega täidetud vanni ja püüan teha kõike, et tema olemine võimalikult heaks muuta. Proovin isegi vannis oleva vee reguleerida täpselt selliseks, et vesi naist ei kõrvetaks, et Anjal vannis istudes ka külm ei hakkaks. Kuid ometi ilmub naise näole õrn valugrimass.

„Mis on? Kas paneme su kuidagi paremini?" küsin kähku.

„Ei-ei, kõik on hästi," üritab naine mind veenda, kuid tema väsinud hääl kukutab tema armetu katse mind säästa haledalt läbi.

Püüan siiski kuidagi naise tuju tõsta. Pesen tasakesi tema selga, löön selle šampoonist vahulegi. Masseerin õrnalt märkimisväärse pühendumisega tema jalgu ning teen kõik, et talle kogemata haiget ei teeks.

Ostsin isegi mingi kuradi vannipommi, mis terve toa lavendlilõhnaga täidab, et ta lõhnaks vahel ka millegi muu järele, kui kõiksuguste ravimite ja kreemide. Ma ei ole kindel, kas see ka toimib, aga ma arvan, et vannitoas peab akent mitu päeva lahti hoidma, et seda haisu ära ajada. Silmitsen vannivahus hulpivat tobedat kollast vanniparti, mille Anja lõbustamiseks vette olen toppinud. Naistele ju meeldib vannivaht, eks?

Aga miski ei aita.

„Ma tahan surra, Maksim."

Minu käsi, mis svammiga Anja selga peseb, peatub. Vesi vannis on muutumas leigeks ja ruumis leviva lavendli lõhn mõjub korraga lämmatavalt.

„See on alandav, Maksim. Ma ei taha olla nii jõuetu, et sa peaksid mind pesema," räägib Anja tüdinult ja lükkab kollase kummipardi vee alla justkui saaks naine selle ära uputada. „Ma ei taha, et sa peaks mind kohtlema nagu last."

„Ei, see ei tee mulle üldse tüli," ütlen ja proovin normaalselt kõlada. Teesklen, et naise öeldud sõnad ei riiva mind. Et need ei tee mulle haiget. Ma ei taha teda, et ta end süüdistaks või halvasti tunneks. Ma ju lihtsalt tahan, et tal oleks hea, miks see nii kuradi raske peab olema!

„Aga mina?" tõstab Anja häält. „Mida mina pean siis tundma? Sa pead mu vanni tassima, sa pead mind nühkima, sa pead mind sitale ka aitama, see on vastik, ma ei kannata seda, Maksim!"

Ma ei ütle sõnagi vaid uputan oma pilgu lillakasse vannivette, sinna, kuhu oli ennist kadunud ka kollane kummipart, justkui lootes, et saan vee alla suruda ka oma valu. „Ma arvan, et on aeg sind nüüd korralikult ära kuivatada. Ja siis paneme su voodisse. Sa oled täna palju teinud, sa peaksid pisut puhkama."

 

Nagu mul juba kombeks on, kaon närvide rahustuseks jälle vangla müüride vahele. Ehk suudan ma oma muremõtted töö alla matta ja tunda rõõmu pisiasjast, et ma viimaks kuskil kasulik olla saan. Kasulik kuskil, kus minu abi ka tahetakse.

Möödunud nädala jooksul on üks tühi kong veel ühe uue vangiga täitunud. Kuigi see vana rajoon on juba ammu hukka läinud, tundub mulle, et kuritegevus on viimasel ajal aina kasvamas. Või ehk ei ole aja jooksul miski muutunud — samad on vangid, samad on kuriteod — äkki on asi hoopis selles, et ma segaste sündmuste keerises vähem pinget suudan taluda.

Silmitsen läbi pilu, mida vangid „isa kurjaks silmaks" armastavad kutsuda, oma uut kinnipeetavat. Ta ei tundu nagu keegi, kes oma aastad ühes räpases kõntsahunnikus peaks veetma. Ta on riides nagu iga teine meist — ta pole liiga rikas, ta pole liiga vaene. Ta pole vägivaldne, ei, ta ei hakka mulle kunagi vastu, kuid ometi ta ei karda mind.

Ta näeb välja nagu üks hea mees.

Kuid ilme on vast petlik — midagi peab ta ju teinud olema, et selle lõpmata pika aja vangis peab istuma. Ma usun, et ta tegi midagi mõrtsukatega võrreldes süütut. Varastas ehk? Ta näeb välja noor, kuid mitte nii noor, et poevargil käima peaks, ei, ma arvan, et ta–

„Ma tahan surra, Maksim."

Ma võpatan. Segadus voolab laksuga mu verre ja minu pilk otsib ühest ruumi nurgast paaniliselt teise põrgates lõpututele küsimustele vastuseid. Ma seisatan, julgemata end isegi liigutada ning seiran kahtlevalt iga lähedalasuvat kongi.

Vaikus.

Raputan pead. Lollus. Ma kujutasin seda endale lihtsalt ette. Mure Anja pärast, väsimus ning aina naise ümber keerlevad mõtted on mind tõesti hajevile ajanud. Kuid see, kuidas ma end parajasti tunnen, ei ole tähtis; ma pean kõigepealt oma tööga hakkama saama.

Kõnnin võtmete kõlisedes mööda vahekäiku edasi, mind saatmas mõne üksiku vangi irved ja naer, ja ma olen valmis oma tööga juba edasi minema, kuid siis kuulen ma seda uuesti. Seda heledat õrna häält, mille ma eksimatult ära tunnen.

Esimese ehmatusega mõtlen, et äkki on naine mingis hetkehulluses otsustanud mulle töö juurde külla tulla, ent peagi taipan, et see pole võimalik mitte ühelgi moel. Pealegi kostab see tuttavlik hääl hoopis vangimaja sügavustest.

Pilk halvasti valgustatud koridorile kinnitunud, sammun ma aina sügavamale rotipessa. Ja iga sammuga, mis mind vangla südamele lähemale viib, muutuvad jäledamaks vangide kuriteod. See on koht, kuhu püütakse maailma eest peita vägistajaid ja tapjaid. Kuhu püütakse peita kogu inimkonna kõnts.

Ma peatun eelviimase kongi ees. Ja korraga kuulen seda uuesti. „Sina."

Püüan pimedusest kinnipeetava keha leida, kuid ta on end nii varjudesse mässinud, et mul on raske tema ebardlikku kuju pimedusest eristada. Võtan vöölt taskulambi ning suunan valgusvihu otse pimedusse.

Tunnen otsekohe ära selle jälestusväärse olendi, kelle kägaras keha põrandal tõmbleb. Hetkeks tabab mind mure — mis siis kui temaga midagi päriselt lahti on? Kas ma peaksin meedikud kutsuma?

Silmitsen tühja vahekäiku. Ta on siin vanglas põhjusega. Ta ilmselt püüab minuga lihtsalt mängida, et ma teda kontrollima läheks. See on kõigest tema trikk, et ta saaks oma kondised käed mu näkku lükata ja kaapida sellelt maha kogu nahk, et seda enda omal kanda.

Mõte ebardi näost paneb mind aga märkama järgmist detaili ses kummalises loos. Taskulambi valgusvihus paistab kongi kivipõrandalt mingi arusaamatu riidepundar. Mul kulub vaid hetk, et mõista, et tegu on sellesama marliga, mida vang varem kiivalt enda näo ümber hoidnud on.

Suunan valguse taas ebardile, kes, särk pea ribadeks tõmmatud, nüüd minu poole seljaga istub. Ta väriseb kontrollimatult ning tema pea jõnksub rütmiliselt mõne aja tagant vasakule. Ja endiselt ei saa ma näha tema nägu. Kuid sel pole niikuinii mingit vahet.

Olen juba valmis minema, kui ta korraga suu avab. „Sina," ütleb ta.

Ja sel hetkel ma tardun. Sest minu õuduseks kõlab taas see hääl, mida otsinud olen. See hääl, mis mind lohutab, mida ma armastan, mida ma kuulda tahan. Anja. Ta kõlab eksimatult nagu Anja. Kui ma silmad sulgeks ja teda kuulaks ei saaks ma erinevusest arugi.

Minu silmad jõllitavad kohkunult kongi lõputusse pimedasse sügavikku. Segadus ja hirm nöörivad samaaegselt mu kõri ja õrnaks hetkeks tunnen, et ma ei saa enam hingata. Suunan valgusvihu uuesti vangile, nagu tahaks ma veenduda, et see ei ole tõesti Anja, kes trellide taga istub. Ja vastu vaatav ebard pühib viimasedki kahtlused mu peast.

„Mis? Kas on mingi probleem?" paugun ma karmilt, lootes, et see vangi vaigistab ja püüan matta minu kõhtu justkui ussidena roomavat kõhedust. Kuid ussid justkui lööks end mu nahka ja sööks end minust läbi.

„Sina mu siia panid, sina pead mu ka siit välja päästma," jätkab hääl meelitavalt.

Turtsatan ning lasen kongi valgustava taskulambi taas kustu. Kuid vang ei ole sugugi lõpetanud. „Ma tahan surra, Maksim. Lõpeta mu piinad, kuula mind," räägib ta katkematu jadana.

Ja rohkem ma karmi maski enda näol hoida ei suuda. Ma ei tea, mis haiglaslikke mänge see vang minuga mängida püüab ja kuidas tema ekslikult valitud sõnad nõnda Anja omade sarnased tunduvad, kuid ma ei suuda seda rohkem kuulata. Ei suuda! Ma keeran talle selja ja kõnnin kiirkõnnil eemale sellest sügavikust, sellest kongist, sellest vangist, kes vägisi minu pähe ronida tahab!

Ent ma teen vea. Sest vang saab minu hirmust aru. Sest ta on leidnud üles minu nõrga koha ning see innustab teda jätkama justkui oleks ta püromaan, kellele antud kätte bensiinikanister ja tikupakk. Ja ta ei kahtlegi süüdata üht tikku. Ja ta ei kahtlegi visata seda bensiinirajale, mis jookseb mööda vahekäiku otse minu suunas.

Ja ta kriiskab. „Ma ei taha siin enam olla, Maksim! Ära piina mind, tee seda, tapa mind! Tee seda, Maksim, ma anun sind! Tee seda!"

 

4

Anja õde ei ole mulle kunagi meeldinud.

Nastja on minu absoluutne vastand. Ta on oma olemuselt täielik sahmerdis ning tema tujud ja mõtted muutuvad kiiremini, kui ma suudan kolmeni lugeda. Temas puudub ratsionaalsus, ta ei suuda mitte millelegi korralikult pühenduda ja temast sünnib alati ainult segadust.

Kui Nastja ja Anja just sama perekonnanime ei kannaks ning neid mõlemaid pruunid silmad, ümar nägu ja blondid juuksed ei ühendaks, seaksin ma nende kahe suguluse kindlasti kahtluse alla. Mitte, et ma selles juba varem kahelnud ei oleks.

Ja ometi külmetan ma salaja meie kortermaja ukse ees ja kuulan naise järjekordset plaani, millesse ta mind mässida püüab. Ma ei üritaks temaga pooltki nii hästi läbi saada, kui Anja mind ei paluks. Pealegi, pärast Anja haigestumist on ajad muutunud ning uus tüli minu ja Anastasia vahel tekitaks Anjas ainult pingeid. Ma pean temaga leppima.

„Oota, juba homme? Aga mis siis Anjast saab?" küsin ma äkitselt. Kuigi mina ja Nastja oleme rääkinud kõigest mõned minutid, on mu mõte selle aja jooksul juba kuhugi mujale kanduda jõudnud. Peab ta siis nii palju sädistama!

„Homme-homme! Millal siis veel!" pasundab naine ülevoolavalt teisel pool telefonitoru. „Anja saab mõne tunni koos minuga ka hakkama, ise teeksid tööl ületundegi — nagu sul seal midagi teha oleks — ja nüüd ei saa mulle paari tundi loovutada. Sa oled niigi kogu aja temaga ninapidi koos, kas minul ei olegi õigust enam oma õekesega natuke aega veeta? See teeks talle head meelt. Naistejutud."

Ohkan ja masseerin rahutult sõrmedega oimukohti. Kes teab, mis Nastjale pähe võib karata... võib-olla on Anja temaga üksi jätmine üks suur viga. Kuid Nastja on juba suutnud mind ümber oma sõrme keerata — ma ei saa ju keelata naisel oma lihase õega suhelda. Võib-olla tõstaks üllatus Anja tuju. Võib-olla on tal minust vaheldust vaja ja mõnes muus seltskonnas tunneks ta end viimaks normaalsena. Võib-olla ei oleks ta siis enam nii närb ja õnnetu.

Paistab, et mu mõttepaus annab Nastjale vaid hoogu juurde, mistõttu ta rutakalt jätkab. „Pealegi, sul on endal puhkust vaja. Võta oma sõpradega vahelduseks mõni õlu, vaata peeglisse, Maksim, millal sa viimati väljas käisid ja kellegi teisega aega veetsid peale Anja?"

Mul on raske naisele tunnistada, et tal on õigus. Viimased kuud — õigemini alates ajast, kui Anja haigeks jäi — olen end töö alla matnud. Iga mu vaba hetk läheb kas Anja eest hoolitsemisele või tööle, kuid mida muud ma siis teha saan? Meil on seda raha vaja. Anja peab terveks saama.

Kuigi pisut vastumeelselt, siis lõpuks ma murdun. „Olgu-olgu. Aga ainult üks õhtu. Ja ma näitan sulle kõik vajalikud asjad kätte ja räägin, kuidas tema eest hoolt peab kandma, okei? Meil on kindel päevaplaa–"

„Ära muretse, Maksim, mul on kõik kontrolli all. Bakaa!" kostab naine joovastunult ja enne kui ma midagi vastata jõuan, annab telefon kinnist tooni.

Ohkan. Niipalju siis sellest.

Toksin kiirelt sisse õige uksekoodi ja lippan neljandale korrusele. Ja kuigi minu hinges esmalt kerge mure närib, annab see tasapisi aina rohkem järele. Mõte ühest päevast puhkusest tundub üllatavalt meeldiv olevat. Mõte ühest õhtust, kus ma ei pea muretsema Anja raske hingamise, tujude või lihtsalt söögi ja majapidamise pärast.

Nastja öeldud sõnad pendeldavad ikka minu peas ja ronivad aina sügavamale minu sisemusse nii, et ma sellest enam kuidagi lahti saada ei suuda. Valus tõdemus üksluiseks rutiiniks kujunenud elust lööb mind rindu kõvemini, kui oleksin arvanud. Päevad voolavad halli kortermaja seinte vahel märkamatult üksteise otsa ja teadmine, et mul pole ei aega ega võimu, et selle valitseva tuimuse nõiaringile lõpp peale teha, sööb mind elusalt.

Aga nüüd on mul selleks võimalus.

Võtan mõtlematult telefoni sõrmede vahele ja trükin endalegi ootamatult Borisile sõnumit, milles tema homse õhtu plaanide kohta uurin. Mees on kärme vastama ning peagi on kokku lepitud nii koht kui ka täpne kellaaeg rääkimata õllemargist, mida Boris mulle välja teha lubas — nii tema aitamise kui ka minu kodust välja saamise puhul.

Ja kui rahutud ja kiired sõnumid viimaks aetud on ja alles jääb vaid ootus millestki teistele tavalisest, kuid mulle kummaliselt võõraks jäänust, leian end mõtlikult köögilaua juures seismast. Minu pilk on kaugele välja suunatud — just nagu tol õhtul, kui Anja üksinda köögist leidsin — ning arvan end hetkeks tundvat midagi sarnast kui tema ning lasen kogu selle elu ilul ja valul end korraks tappa.

Ja aegamööda annavad mind piinavad muremõtted järele ning selle asemele kerkib vabaduse ja naudingu imeõrn maik, mida ma nõnda ammu tundnud pole. Nagu saaks ma hetkeks välja sellest tolmusest ja okseleajavast linnakesest, mind koormavatest kohustustest — ja kuigi mu süda seda mõeldeski valutab — siis ka Anjast.

Sest üheks õhtuks ju võib, ütlen ma endale, kuigi kuskil sügaval sisimas tunnen ma ikka pitsitust, nagu oleks ma poisike, kes kommipoest salaja ühe maiustuse näppab. Sest tean mina ju paremini kui keegi teine, et igast taskuvargast kasvab üha suuremate ihade hiirelõksu püütuna aina suurem kriminaal.

 

5

Oleks olnud rumal arvata, et Anastasia plaanid Anjaga nii lihtsakoelised on, et nendega ühtegi probleemi — või vähemalt lisakohustust — ei kaasne. Ahvatlevast pakkumisest, mis mulle üheks õhtuks vabadust annab, uinutatuna ei olnud ma eriti naise ülevoolava plaani halbadele külgedele mõelnudki, kuid ühel hetkel koorub seda naist jälitav kaos justkui iseenesest lahti. Ja siis veereb see minu kaela.

Sest ei, Nastja ei või ju oma õekesega aega veeta nagu normaalsed inimesed seda teevad, vaid Anastasia Nekrassova külaskäik on midagi niivõrd erilist ja suursugust, mille kõrval kahvatuvad nii sinu lemmikvanaema juubel kui ka presidendi vastuvõtt.

Vaatan närviliselt kella. Selles punktis olen ma selles juba kindel — ma jään Borjaga kokkusaamisele hiljaks. Olin ju lubanud Nastjat aidata ning kuidas kurat pidin mina teadma, et naine ootab minult veel tasuta kulleriteenust ja kõikvõimalikke kaupu, millest ma oma elus veel kunagi kuulnud pole.

Nimelt unustas Anastasia „mõned asjad" suure kiirustamise käigus poest osta ning olles juba peaaegu minu ja Anja korteri ees, olevat talle karm reaalsus kohale jõudnud. Ja minu küsimuse peale, kas kogu seda kraami siis tõesti vaja on, tõstis naine minu peale vaid häält.

Ma teen seda ju tema pärast, Maksim, kas sa ei näe? Kas sa ei taha siis, et ta oleks õnnelik? — just nii oli ta mulle öelnud. Ja minu südamel ja süütundel oskuslikult mängides ei suuda ma teha muud, kui nõustuda kõigega, mida ta ütleb. Ja alles siis, kui kõne läbi on ja ma lähimast poest tema soovitud asju proovin leida, vihkan ma end selle eest.

Käin närviliselt, pilk telefoniekraanil seisval nimekirjal asjadest, mida naine mul soetada oli palunud, mööda poodi ringi. Aina kasvav rahutus takistab mul leidmast õigeid riiuleid, takistab mul arvutamast kokku aina kasvavat ja kasvavat arvet.

Milleks seda kõike vaja on, mõtlen ja aeglaselt kukub üks mind mürgitav mõte teise otsa kuni nende katkematu laviin mind matab. Kui palju sellele ometi raha kulub? Kas mul on üldse nii palju kaardil või sulas? Ma ju laenasin veel Borjale ka... Kui palju ta nüüd võttiski? Pidin ma Borjale siis laenama! Ja Nastja! Ta ju teab, kui raske meil Anjaga on, pidi ta siis veel selle ka minu kaela sokutama?!

Ma tunnen end abitult, väsinult, jõuetult ning pinge tõmbab nööri ümber mu kaela vaid koomale. Anja nimel. Lõputud riiulid täis kirevat kaupa löövad mu silme ees virvendama. Peas tiksuvad minutid ainult hullutavad mind ja ma tunnen, nagu oleks mind vägisi täiel kiirusel sõitvale karussellile kinni seotud.

Ja kogu pinge haripunktis kukutab minu kannatuste karikasse viimase piisa mulle helistav Borja, kes oma lühikeses lärmakas kõnes väidab, et tema kavatseb esimese joogiga juba alustada.

Käin väsinult käega üle näo ja hakkan paaniliselt kärusse asju korjama. Löön käega, kui ei leia täpselt õigeid asju; otsin neile alternatiive või jätan need üldse ostmata. Vahet ei ole, mida Nastja ütleb.

Järjekorrad poes on tipptunnile omaselt metsikult pikad. Kopsin rahutult käega vastu reit, surun võtmekimpu teravalt vastu enda jalga ja naudin valu, mida selle kraapimisega enda närvide rahustuseks endale teha saan.

Kuid pärast seda, kui minu ees olev tädike skandaalitsema hakkab ja müüja abitult teiste poole pöörduma peab ja sellega veelgi enam aega neelab, tunnen, kuidas kannatust kaotama hakkan. Võitlen tungiga neetult aeglase tädikese pähe pussnuge loopida ja vaatan kadedusega kõrvalolevat järjekorda. Kui ma oleksin hoopis seal seisnud, oleksin ma ammu poest väljas.

Kõik mu otsused on täna valed.

Kui ma viimaks järjekorrast välja saan ja kiiresti kaubaga auto poole tõttan, läheb kilekott aga napilt enne kohale jõudmist katki. Ropendan ja püüan parkimisplatsile laiali lennanud asju üles noppida ning juhuslikult mööduv poisike lööb ühe õuna otse minu nina eest minema.

„Debiilik! Mida sa teed enda arvates, tule siia!" röögatan. Kuid poiss on jõudnud pageda juba liiga kaugele, eemalt kostmas vaid tema seltsiliste rõve naer.

 

Sõidan juba minu ja Anja korteri poole, kui korraga Borjalt kõne saan. Võtan raskustega kõne vastu. „Mees, kus sa oled nüüd, sa ju lubasid, kaua ma ootan sind? Meil juba mitmes ring läheb, me ei saa sind ju igavesti oodata."

„Ma tulen, okei? Lihtsalt Anja–"

„Jah, Anja ja Anja. Muud sul ei olegi kui su eit," ütleb Boris korraga järsult, nagu oleks ta naise nime vastu allergiline. Ta on joonud ja mul on tunne, et see on midagi hoopis kangemat. „Ma saan aru, et ta on haige ja kõik, aga mina ei jõua ka sind alati ära oodata. Ma ju püüan sulle vastu tulla, ma tõesti lootsin, et sa sel korral tuled, aga mulle tundub, et kõik läheb nii nagu alati. Tead, sa võid perse ka käia, Maksim, ma ei vaja sind, et juua."

Ja Borja vajutab kõne hetkegi kahtlemata kinni.

Tema sõnad salvavad mind kui üks madu. Ei, see madu roomab mööda mu keha, mööda mu käsi, mis pingsalt rooli pigistavad, mööda mu rinda. See madu roomab mu kaelale ja kerib end jõuliselt selle ümber, röövides mult hetkeks viimasegi õhu. Kuid ma ei tohi peatuda. Ma viin need asjad ära ja lähen Borja juurde ja ma teen kõik korda. Ma teen kõik korda! Ma pean tegema. Ma alati teen.

Püüan kogu tähelepanu teel hoida, kuid mind ärritavad mõtted tahavad mind aina järgmistesse püünistesse meelitada. Käed on kramplikult rooli ümber, mõtted hajevil. Ma lisan märkamatult kiirust. See ei ole minu moodi, kuid mul ei ole võimalust. See on ainus viis, kuidas ma kõik õigesti saan teha. Eks?

Sõidan juba tuttavate majade vahele, kui mulle uuesti helistatakse. Ma ei vaevu korralikult vaatamagi — ma arvan, et see on Borja ja võtan kõne kärmelt vastu. „Kuule, rahune maha, ma juba tule–"

Kuid mulle vastab hoopis Anastasia nutune hääl: „Maksim, tule ruttu siia, palun, Anjaga on halvasti."

 

6

Ta suri kiirabiautos, teel haiglasse. Täpne surmapõhjus on veel selgitamisel, kuid ma tean, et ta suri ümbritsetuna võõrastest kiirabiarstidest, tilgutite all, teda saatmas Anastasia katkematu nutuhoog. Ta suri teadmisega, et kõik minu antud lubadused olid tühjad.

Ma istun, selg vastu külma vanglaseina, vahekäigu lõpus, ainsa tühja kongi kõrval. Ja kuigi ma lootsin, et vangla on ainus koht, kus ma suudan midagigi kontrolli all hoida, annab seegi mulle keretäie peksa. Just nagu olen mina peksnud iga vangi, kes mulle ei kuuletunud.

Ajan end vaevaliselt püsti. Ma ei saa end vangide eest peita. See on minu töö ja sellest ma ju ei pääse. Kui seda ei tee mina, ei tee seda keegi. Ja nõnda sunnin ma end veel üht vangi trellide taha lükkama.

Uus kinnipeetav on noor paanitsev naine, kelle kuriteod paistavad talle alles vangikongi poole liikudes kohale jõudvat. Ta nutab halastamatult ja ma ei kannata tema vingumist ning pidevaid nuukseid.

Üheks õrnaks hetkeks meenutab miski tema juures pisut Anastasiat — on siis see tema hoiak, raske nutt või hoopis mõni mulle seletamatu joon — kuid see tirib mind vaid sügavamale rahutuse keerisesse. Ma ärritun. Ma tahan ta lihtsalt vangi panna, ma tahan, et sellega oleks juba ühel pool!

Ja kui naine taas seisma jääb ning arusaamatult ulgudes kordama hakkab, et „ta tahtis ju ainult head", puruneb mu kannatus, nagu oleks naine selle äkitselt noaga läbi lõiganud. Lükkan ta lausa vihaselt trellide taha ja sahmerdan väsinult ukse kallal, mida meeleheitlikult lukku proovin panna. Et see oleks ometi tehtud. Et ta oleks ometi vait.

Aga see ei peata teda. Kuigi ehmatus ta suu mõneks hetkeks sulgeb, hakkab ta peagi hirmunult nuuksuma. Ta kardab. Ta ei taha siin olla. Ta oleks valmis tegema kõike, et ta ainult vanglas ei oleks. Ta on kas väga õrna hingega või on see tema esimene kord istuda — vahet pole. Minul ei ole mingit võimu, et ära võtta seda valu, mis ta vanglamüüride vahele tõi.

Ma loodan saada närvidele rahustust, ma ootan juba vabastava suitsupausi saabumist, kuid mitte miski ei ole enam nii nagu vanasti. Niipea, kui suudan hetkeks tõmmata hinge uue vangi emotsionaalsest ja kurnavast tulekust, kuulen sügavamalt vangla sopist kellegi laaberdamist.

Astun häiritult kongi poole ja minu üllatuseks leian sealt noore mehe, kes kongi tagumises otsas passib ja kontrollimatult laliseb. Ja ainult sellel eesmärgil, et mind närvi ajada. Ma tunnen ta ära. See on seesama pisisuli, kelle ma mõned päevad tagasi alles vanglasse toonud olin. Seesama pisisuli, kes mulle kahjutu oli tundunud.

Mida ta siin teeb? Ma vannun, et olin pannud noore kriminaali pisut helgemasse, valgemasse kongi, ma ei olnud ju peitnud teda nii sügavale vangla õõvastavate pattude rägastikku? Või olin?

Noormees istub parajasti, selg vastu kongi külma seina toetatud, lohakalt maas ning vaatab mulle läbi trellide otse silma. Ta suitsetab. Ma ei ole sugugi kindel, kuidas nende päevade jooksul vanglas toimuv liiklus — ehk teisisõnu kaubavahetus — temani on jõudnud, kuid nüüd suitsetab ta piiblist rebitud lehtedest rullikeeratud sigaretti nagu oleks ta aastaid kongis mädanenud.

Midagi temas on muutunud. Ta ei ole enam see mees, kelle ma kord siia tõin. Ma tean seda. Ma näen seda tema hoiakust, näen tema irvakil näost. Kuulen tema häälest. „Noh, sõber, tulid mind lõpuks vaatama? Jõudsid lõpuks kohale? Sa oled mind unarusse jätnud, kallike," räägib ta mõnitavalt. „Tulid kulpi liigutama? Kontrollima, sest nüüd korraga oled mu issi, mis? See sulle ju meeldib. Mind kontrollida. Issi olla."

Teiselt poolt vahekäiku lööb üks närviline vang äkitselt rusikatega vastu trelle ja ma võpatan silmnähtavalt.

Heidan kiire pilgu tahapoole ja vastuseks kajab vaid vangide okseleajav naer. Ja kui ma pilgu tagasi enda ees seisva kongi poole suunan, näen enda üllatuseks, et ennist istunud noormees ajab end mänglevalt püsti ja kõnnib siis mõtlikult minu poole.

„Tead, kui ma sinuga päris aus olen, siis ma arvan, et sa oleksid võinud mind veel päästa. Kui sa oleks minuga vaeva näinud. Kui sa oleks püüdnud. Aga ei. Sina lasid mul hukka minna. Sina," räägib ta vaikselt, kuid iga loll saaks aru, kui mürgist läbi vettinud on iga tema sõna.

Veel üks vang peksab rahutult vastu teda välismaailmast eraldavaid trelle.

Noormees peatub otse minu ees, ta tuleb mulle nii lähedale, kui võimalik ja ta lausa sülitab need sõnad mulle näkku. „Sest sa lõpetasid mu aitamise alates hetkest, mil sa mu siia kongi vedasid. Sa vedasid mind alt. Sest sa arvad, et ma olen hukka läinud. Sest sa ei ole kunagi kohelnud mind nii nagu sa võiksid. Nagu ma oleks sinuga samal pulgal. Sest ma ju olen. Sest sina teed ka vigu nagu mina; sest mina olen samasugune inimene nagu sina. Ma olen sama palju väärt."

Ja üheks hetkeks tundub mulle nagu näeksin ma neis rohelistes silmades hoopis kedagi teist. Kedagi tuttavat. Kedagi rumalat. Kedagi, kes tahaks minuga ainult koos olla, kedagi, kes ei ole kunagi lõpetanud oma lolluseid, sest ainus, mis ta tahab on mu tähelepanu.

Sest ta ongi üks pisisuli. Ta on nagu poisike, kes näppab poest maiustuse, kuid mitte sellepärast, et ta seda endale lubada ei saaks. Ta varastab, et vahele jääda. Et ta saaks tähelepanu, hoolimata sellest, et see tähelepanu on halb. Et ta saab sõimata. Sest see on ainus viis, kuidas teda märgatakse.

Veel üks vang raputab kogu hingest trelle ja päästab valla karje nii tugeva, et korraks tundub mulle, et see tuleb minu seest. Karje, mis on nii vali, et ma pean oma silmad valusalt kinni suruma.

Ja siis kui ma need uuesti lahti teen, istub noormees uuesti kaugel seina vastas. Liikumatult. Nagu ei oleks ta sealt kunagi lahkunudki. Nagu ei oleks ta kunagi midagi öelnudki. Ja isegi selles lõputus rusuvas pimedas tundub mulle, et mööda tema põske jookseb üks pisar.

Ma lähen ära.

Kuid vangid, kes protestimärgiks vastu trelle peksavad, ei lõpeta. Nende rütmiline sõnatu vastuhakk murrab end vaikselt mu pähe. Raputab mind. Ja varsti ei suuda ma enam loendada vange, kes mulle ei allu, kes löövad mu põlvili, nagu mina olin kord löönud neid. Ja aegamööda võtab sellest mässust osa iga viimane kui üks inimrisu selles lõputus vanglas.

Nad ühendavad jõud. Nad ajavad mind hulluks! Nad näevad mu meeleheidet, nad näevad mu jõuetust! Ja neid on liiga palju, et neid takistada. Sest mina üksi olen see, kes peab neid maha rahustama. Mina üksi saan kustutada mässu, kuid see tuli on paisunud liiga suureks ja see ainult lämmatab, kõrvetab, põletab mind!

Ma ei jaksa enam, ma ei jaksa enam olla vangivalvur! Ma pean siit ära saama, kuid ma ei tohi minna. Ma pean selle ära lahendama, ma ei saa lasta neil võita! Ja ma ei tea, kui kaua peavad vastu vana vangla trellid, kui kaua kulub aega, et nad kongidest välja murraksid. Et nad hävitaksid minu, kes neid valvab.

Põgenen paaniliselt aina sügavamale vangla südamesse, mind saatmas aina valjemaks muutuv ragisemine ja kolin. Vangide vastik naer, pilked, kavalad pilgud, mis justkui minu sisse suudavad näha, tulistavad minu kõhtu lõputult kuule.

Ja ma tunnen, kuidas ma üha enam veritsen. Ma tunnen, kuidas ma seda enam välja ei kannata. Ja nõnda pagen ma sinna, kus on ainuke koht, kus kedagi ei ole. Sinna, kus on selle vangla ainus vaba kong.

Olen juba enda ainsasse rahupaika varjumas, kui korraga tühjast kongist välja astun. Mingi kummaline halb aimdus roomab taas mu kõhtu, see ajab mul südame pahaks. Ja siis ma taipan.

Eelviimasesse kongi suletud vang on ainus, kes mässus ei osale.

Lülitan taskulambi sisse ja käin pea et ettevaatlikult üle pimeda kongi. Esimesena märkan ma põrandal lebavaid kummalisi salke. Ma ei saa esimese hooga arugi, mis need on, kuid lõpuks jõuab see mulle kohale.

Need on juuksed. Blondid juuksed, mis lebavad segamini mööda kongi külma kivipõrandat. Ja neid on hunnikutes. Nende kõrvalt leian mulle tuttava marli, millega ebard varem enda nägu varjanud on, mõned armetud ribadeks tõmmatud riided...

Ja siis suunan ma valguse kongi kõige tagumisse nurka, kus kükitab vangi, nagu oleks ta pisike hirmunud laps. Keegi, kes ei peaks olema seal, kus ta on. Ta paistab olevat ihualasti. Ta on minu poole seljaga ja väriseb kontrollimatult, tema käed rändamas rahutult mööda tema selga ja aeg-ajalt surub ta oma küüsi sügavamale naha vahele. Kuid see ei ole see, mis mind päriselt häirib.

Ma ei tea, kust ta võttis need vahendid või pidi ta seda mööduvate päevade jooksul enda räpaste teravate küüntega tegema, aga... ta on enda pea kiilaks ajanud. Tema pead katavad vaid verised vaod ja mul on tunne, et ta on oma juuksed mingil moel lihtsalt välja katkunud.

Tema pea tõmbleb taaskord reeglipäraselt vasakule.

Neelatan. Võib-olla ma ikka oleksin pidanud talle meedikud kutsuma. „Kuule, kas sul on ikka kõik korras? On sul halb või mis?" küsin kahtlevalt.

„Miks sa mind välja ei lasknud, Maksim?" küsib ta sellel neetult tuttaval häälel nii vaikselt, et ma vaevu kuulen teda. Kuid ta tõstab oma häält. Pisut, mitte ähvardavalt. „Ütle mulle. Ma ju palusin sind, Maksim, mitmeid kordi palusin. Ja ma ei palunud sult palju. Sa olid ainuke, kes oleks saanud mind aidata."

Ma kahvatan ja veri mu soontes tardub. Õudus naelutab mu paigale ja ma tunnen, nagu tõuseks vangla põrandast üles mürgised väädid, mis end kindlalt mu jalgade ümber mässivad. Nii, et ma enam paigalt liikuda ei suuda. Miks, miks, miks pead sa talle nii neetult sarnaselt kõlama!

Kuid vangile ei meeldi minu vaikus. „Miks sa mind välja ei lasknud, Maksim? Maksim?" nõuab ta mult vastust.

Ja korraga kukub minu käes hooletult rippuv taskulamp kolksatusega maha. Sinakas valgus kustub koheselt ja sirutan kramplikult käe selle poole. Jupsin närviliselt lüliti kallal, miks see ometi tööle ei lähe! Ja kui tuhm valgus taaskord pimeda koridori täidab, on vang otse minu ees.

Ja ta haarab trellidest ja raputab neid meeletu jõuga. Ta laamendab ja mässab, ta huilgab, ta karjub! „Miks sa mind välja ei lasknud, kui ma sind palusin, miks sa mind lahti ei lase? Miks sa mind kunagi ei kuula, Maksim, lihtsalt lase minust lahti ja sa ei pea seda tegema! Ma ei saa siit muidu kunagi välja, see ei lõppe kunagi! Ja see on sinu süü, Maksim, sinu süü, sest sina hoiad mind luku taga!" kriiskab ta segaselt ja sirutab käe trellidest mööda, et oma kondise käega mu kaelast haarata.

Koperdan ehmunult tagasi ja minu silmad söövad õudusega avanevat vaatepilti. Sest kuigi vangi räpased kõhetud käed minuni ei ulatunud, kägistab kõigest tema nägemine mind rohkem, kui kellegi käed eales saaks.

Sest see vang kannab Anja nägu.

Sest selle ebainimliku olendi kõhetu keha, ebardlikud liigutused ja kiilas verine pea kuuluvad talle. Sest on tema oma see hääl, vanglapõrandal lebavad juuksed, kähisev hingamine. Sest see on see, mis temast veel järele on jäänud. Sest see on see, mida ma temaga teinud olen.

Ma tunnen, et ma lähen segi. Mida ma teinud olen? Mida ma teinud olen! Kriisked mu peas ületavad üheks hetkeks vanglas protestivate kinnipeetavate omad, silmad täituvad veega, mis on valusam kui kõrist alla voolav viin. Üks mäslev vang. Anastasia. Veel üks mäslev vang. Borja. Ja veel üks. Anja.

Ja kibe teadmine süstib end minusse kui mind aeglaselt tappev mürk.

Sest ei ole sooritanud ükski vang selles mädanenud vanglas mitte ühtegi kuritegu, vaid kõige suurem kriminaal olen mina ise, et nad trellide taha olen pistnud. Sest karistusaeg on meil kõigil ühine ja see viimane tühi kong ei kuulu ei kellelegi teisele kui ainult mulle endale.

Ja et minu vahetus ei lõppe eal, sest minu töö ei lõppe eal, sest mina ise olen selle endale loonud. Sest mina ise olen süüdi selles, et ma ei jaksa kustutada mässu; sest mina olen see, kes on võtnud endale vangid, kelle eest hoolt kanda. Ja mina olen ka ainus, kes nad sealt vabastada saab.

Minu nimi on Maksim Kozlov ja ma olen olnud vangivalvur nii kaua, kui ma mäletan. Aastaid ehk, kes seda enam teab. Sellest on saanud rutiin ja see käib mulle närvidele, kuid ma ei oska sellest lahti öelda.

Ma käin seitse päeva nädalas tööl, enne ja pärast teen lühikese suitsupausi, et end kõikide teiste probleemide koormast natukenegi vabastada, ning siis lähen tagasi koju. Ja isegi seal ei pääse ma tööst.

Ma teen oma tööd kirega, lausa lõõmava kirega. Ent kas ma seda ka naudin? Ma võin vanduda, et kuulen konge üksteisest eraldavas vahekäigus vastu kajamas ainult minu vöö küljes rippuvate võtmete metalset kõlinat. Kõlinat, mis ütleb mulle, et ma võin olla vaba.

Kõlinat, mis ütleb mulle, et

võib-olla ühel päeval

ei ole ma enam

vangivalvur.

 

tagasi algusesse...

 

II koht     Tormi Ariva (pseud Karin Irke)                                                    

 

Issanda loomaaed on kirju

 

Lehtlasse viivat teed sillutavad plaadid olid äärtest sammaldunud. Puhus pisut kõle tuul kui üks mantlis kogu üle nende sammus. Lehtla uks avanes vaikselt. "Õlitatud hinged," tegi Tom mõttes tunnustava märkuse. Ülekasvanud väädid varjasid suure osa sissepaistvast päevavalgusest. Mees seisatus lävel ja kissitas silmi. "Kas keegi on seal?" Tema hääles oli midagi kõhklevat.

"Sa oled õiges kohas," kostis kaugemalt Emma hääl. "Istu maha."

Tom rajas endale suurte mullaga täidetud pottide vahelt teed ja võttis pisut pehkinud pingil istet. Endiselt valmistas talle raskusi mingit heledat ürpi kandva naise figuuri tumerohelise hämaruse keskel eristada. "Teie kiri… Kardan, et ma ei mõista. Kes te olete?"

"Sa juba tead kõike, mida vaja. Tõsiasi, et otsustasid kohale ilmuda, näitab, et oled huvitatud." Emma takseeris meest rangelt. "Jääb üle vaid mõningaid asju täpsustada."

"Jah, aga… Mida te mõtlesite fraasiga "kõrvalekaldumine harjumuspärastest töökohustustest"?"

"Selleks ma sind siia kutsusingi. Ülesanne, mida ma sulle usaldada tahan, pole päris harilike killast."

Tomi silmad hakkasid kasina valgusega ära harjuma. Nüüd eristas ta vastasistuja lihtsat riietust – helepruunid teksapüksid, valkjas särk ning palitu – ja samas tema pedantset rühti. "Te ikka saate aru, et mul on tööandja? Ma pean talle aru andma, minul lasub vastutus."

Emma naaldus ettepoole ja vaatas mehele otse silma. "Enne, kui mul on võimalik sind asjasse pühendada, pean kindlalt teadma, et oled usaldusväärne. See ülesanne on väga oluline, aga sellegipoolest ülimalt tundlik." Ta rõhutas kahte viimast sõna erilise hoolega. "Siin räägitud laused peavad jääma meie vahele."

Mees trummeldas rahutult sõrmedega vastu põlve. "Hästi."

"Sinu vahetus algab kell kaheksa, on mul õigus?"

Tom vidutas kahtlustavalt silmi. "See on tõsi."

"Kui hästi oled sa tuttav sellega, mis loomi puudutab? Ma mõtlen käitumist, harjumusi... puurimehhanisme."

Mehe umbusk polnud vähenenud. "Ma olen tavaline öövaht. Ma ei ole veterinaar, etoloog ega taksidermist – igasuguseid uhkeid tiitleid kohtab seal tänapäeval. Aga ma arvan, et puuride avamisega saan minagi hakkama. Kui lapsed ekskursioonile tulevad, lastakse mõnikord isegi neil proovida."

Emma noogutas tunnustavalt. "Suurepärane. Räägin sulle ülesandest." Ei tea kust võlus naine ühtäkki välja terasest plasku ning võttis sellest sõõmu. "Virsikunektar," vastas ta mehe küsivale pilgule. Nii sellest repliigist kui ka kogu tema ülejäänud olekust õhkus mingisugust raskestipiiritletavat ametlikkust. Hetke pärast Emma jätkas: "Homme, või ehk ülehomme kui nõnda paremini sobib, ootad, kuni viimased talitajad on lahkunud. Mis kell siis umbes olla võiks?"

Küsimus tabas kuulajat ootamatult. "Ma usun, et kolmveerand üheksa… Ehk varemgi," vastas Tom peale lühikest mõtlemist ebakindlalt.

"Siis sel ajal, kui loomaaias on vaikseks jäänud, leiad sina võimaluse imetajad puuridest välja lasta. Kuula mind ära," ajas naine Tomi vahelesegamiskatse luhta. "Jah, kõik imetajad, järgemööda. Aga asi ei lõppe sellega. Tagajärgede eest ei ole sul tarvis vastutada."

"Mida te sellega öelda tahate?" küsis läbinisti hämmeldunud öövaht.

"Proovid näiteks jätta muljet kallaletungist, seod ennast kinni või paned kuhugi luku taha…" Emma hääletooni sigines märke kannatamatusest. "Võid ka põgeneda ja mingi loo valmis mõelda. Ma jätan sulle vabad käed. Aga kui sa tahad asjast puhtalt välja tulla, pead olema hoolikas ja kõik kenasti läbi mõtlema. Tasu saad nädala pärast. Selge?" Naine võttis uue lonksu plaskust.

Tom vaikis. Ta ei suutnud otsustada, kas vihastada või suhtuda sellesse ennekuulmatusse pakkumisse samasuguse asjaliku rahuga nagu Emma, kes nõjatus sõnajalgade vahele paigutatud aiatooli kõrgele seljatoele ning parajasti libistas plaskut tagasi palitutaskusse. Naise sundimatus või õieti tema väljenduslaadi kiretu tõsidus ei andnud aga ühtegi pidepunkti tema väljanaermiseks ega isegi hukkamõistmiseks. Mehe kahevahelolek kulmineerus lõpuks iseäraliku seguga nõutusest ja tusatujust, ta tõusis püsti ning hakkas mööda lehtla kivipõrandat edasi-tagasi sammuma.

Kui see tegevus oli kümmekond sekundit kestnud, ütles Emma teravalt: "Mul ei ole selle jaoks aega. Istu maha."

Öövaht kuuletus.

"Milles on probleem? Tasus? Ma arvasin, et see on küllaldane."

Tasu… Tasu üle ei olnud tõesti põhjust kurta, pidi Tom tõdema. Õigupoolest just number oligi napisisulises kirjas tema tähelepanu endale tõmmanud.

"Ära tule mulle rääkima, et sa kardad," lausus Emma.

Mees väristas õlgu. "Ma vajasin natuke aega." Tahtmatult kukkus see märkus välja mõnevõrra kaeblikult.

"Nii et lööme käed?" Naise suust kõlas see kui miski, mida ütleb kannatlik õpetaja õpilasele, keda tegelikult oleks vaja manitseda.

Öövaht sulges silmad. Ta mõtles pingsalt. Lehtla oli põhiplaanilt küll ringikujuline, aga ometi tundis Tom, et ta on nurka surutud. Ning samas oli ta oma otsuses vaba. "Jah," sõnas ta mõne viivu pärast uue kindlusega.

Esimest korda selle lühikese vestluse jooksul Emma naeratas.

 

* * *

Tuvihall uks ei osutanud olulist vastupanu, ilmselt oli kohalik noorsugu sissepääsu avatuna hoidmise eest hoolt kandnud, ehkki kindluse mõttes olid ka mõned alumise korruse aknad sissevisatud. Aastakümneid tagasi hüljatud ja varisemisohtlikuks kuulutatud linnasevabriku hoone oli ju parim koht turnimiseks ja kõhedateks öiseteks retkedeks. Kõrgemal asuvatest ümmargustest akendest langes vanadele masinavärkidele ning põrandale õrna kuuvalgust.  Oskamatu grafiti seintel riivas oma maitsetuses naise silma, kui too, väike tumesinine portfell käes, mööda roostes järsku metalltreppi üles läks. Mõned asjad tuli välja kannatada. Kolmanda vaheplatvormi ligiduses kriuksusid astmed kahtlaselt, Emma terav pilk tabas ühe läbiroostetanud kinnituse, tema samm muutus järgmise mademeni veelgi kaalutletumaks.

Viimaks katusele jõudnud, vaatas ta kella. Aega oli enam kui küll. Naise pilk rändas üle tuhakarva kaootilise maastiku, mida rikastasid katkised eterniitplaadid, pudenenud krohv ja lohakalt laiali pühitud lõkkeaseme riismed. Emma võttis koha sisse seina äärde, "aupaklikkusse" kaugusse endise lõkke tukkidest. Vabriku katus oli ümbruses kasvavate puude latvadest kõrgemal, sealt laius avar vaade. Üldiselt oli öö soe ja tuulevaikne, ent nõnda kõrgel oli õhk liikuvam – Emma palituhõlmad laperdasid loiult kui ta portfellist ülikompaktse kokkupandava tooli välja tõmbas ja istumiseks valmis sättis. Veel olid pisikeses portfellis karp juustuga ning binokkel. Ta jättis asjad sinnapaika ja tegi katusel ringkäigu, imetledes panoraami. Emma polnud kohalik, ta oli sellesse linna saabunud alles eelmisel nädalal ja juba homme tuli tal edasi sõita. Muidugi oli reisi peamine põhjus, selle tipphetk, veel ees. Teda valdas ülendatud meeleolu ja ootusärevus nagu kedagi, kellel kohe-kohe avaneb võimalus oma raske töö vilju maitsta.

Naine vaatas uuesti kella. Oli aeg. Ta naasis oma pingikese juurde, seadis ennast mugavalt istuma, tõstis binokli silmile ning suunas pilgu kagu poole. See oli suurepärane paik loomaaia vaatlemiseks, ta leidis hõlpsasti üles nii elevandimaja, sõraliste vahekäigu kui ka terraariumi. Nüüdseks tundis Emma loomaaia põhiplaani juba õige hästi. Öö oli soe ja selge, kuuvalgust jagus, vaatluskoht oli otse esmaklassiline – mida veel tahta? Talle meenus tookord Bratislavas – milline oivaline pilvitu õhtu see oli olnud. Või paar aastat tagasi selles väikeses kohas Poola piiri ääres. Täna tõotas tulla sama meeldejääv vaatemäng.

Emma jälgis pingsalt lageda taeva all asuvaid laiemaid teid ja muid külalistele mõeldud alasid, samuti kitsamaid talitajate käike, mis viisid loomade ööbimispaikadesse ja abihoonetesse. Umbes kümne minuti pärast silmaski ta öövahi rohelist sonimütsi kandvat kogu, kes parajasti administratiivhoone nurga tagant välja ilmus, olles ilmselt kellegi äsja ära saatnud: sellest andsid tunnistust kaks autolaterna valgusvihku, mis tasapisi loomaaia kõrgetest välismüüridest eemaldusid. Mehe kõnnak oli kõike muud kui rutiinselt rahulik. Ta kõndis mõned sammud, siis seisatas, muutis suunda, liikus edasi, vaatas paranoiliselt seljataha, jätkas teekonda. Loetud hetkedeks kadus Tom ühe kastani kahara võra varju ning kui Emma silmad teda jälle seletasid, olid tema sammud kindlamad ning siht nähtavasti paigas. Soniga öövaht kõndis sõraliste vahekäigu poole. Ta peatus kodukitsede tarandiku juures ja viivuks näis naisele, et mees palvetab, kuid see võis olla silmapete.

Emma pani binokli korraks kõrvale ja hõõrus silmi. Ta pidi tõdema, et ehkki mees oli juhmard, ei olnud ta läbinisti arulage: tal oli siiski oidu alustada suhteliselt ohututest loomadest. Naisele meenus kunagine intsident panda ja ratastel segumasinaga ning tema näol mängles kergelt hõllanduslik naeratus justkui elaks ta läbi vanu ilusaid aegu. Ta ei mäletanud enam, kas too talitaja oli eluga pääsenud. Ja – lõppude lõpuks – oli sellel siis tähtsust?

Emma suunas pilgu uuesti alla. Tom sisenes parasjagu kitseaediku taga asuvasse ja sellega ühenduses olevasse abihoonesse. Emma arvestuste kohaselt pidi kusagil seal asuma pult, mille abil oli võimalik puuriuksi avada. Möödus umbes kaks minutit, mille kestel jälgis naine kahte kitse, kes kõigutamatus rahus kidura muruga kaetud maapinnal kosutavat und nautisid. Ühtäkki tõstis üks neist pea nagu oleks midagi kuulnud. Öövaht väljus ning tegi irvakile vajunud ukse lahti. Temast õhkus rahutust, ent kits, kes oli ennist pead kergitanud, kinkis talle vaid ühe põgusa pilgu ega suvatsenudki lahkuda oma kaaslasest, kes – nii katuselolijale näis – polnud üleüldse ärganud. Õieti oli see kummastav vaatepilt: kuidagi kohmetu ja kammitsetud vangivalvur seismas öösel avatud kongiukse kõrval ning sõnatult vaatamas kinnipeetavat, kes ei ihkagi füüsilist vabadust rohkem kui und.

Äkki vabanes Tom tardumusest. Mõistnud ilmselt, et tal pole palju aega, asus öövaht otsustavalt tegevusse, ta läks kärmel sammul järgmise puuri juurde. Emma leidis, et on samuti aeg tegutseda. Ta tõusis püsti, võttis taskust mobiiltelefoni ning valis politseinumbri. Vastas ootamatult reipa häälega dispetšer. Naine seletas ähmi täis häälega ära, kus ta asub, et tulles hilisõhtuselt koosviibimiselt juhtus ta loomaaiast mööda minema ja ühtäkki märkas… Siinkohal katkestas ta oma kõnevoolu ja – markeerimaks saadud vapustuse kogu ulatust – hingas sügavalt sisse ja välja.

"Mida te nägite?"

Emma tõmbas ninaga. "Seal on üks mees. Rohelise soniga. Ta teeb… ta teeb loomapuure lahti. Seal on tõeline mürgel, kõik nad tulevad välja… vaesekesed. Nad ei saa ju omavahel läbi… Kes teeb nii?" Nuuksatus.

"Keskenduge. Kas on vaja arsti?"

Emma pilk peatus kitsepuuril. Üks selle asukatest oli vahepeal külge keeranud. "Jah. Palun tulge ruttu. Ja – veel üks asi."

"Kuulan."

"Kui te tulete, ärge sireeni sisse lülitage. See ajaks loomad veel rohkem paanikasse."

"Hästi, oodake seal. Poisid teevad nii ruttu kui võimalik."

Emma ei plaaninud kuhugi minna. Telefonikõne ajal oli veel mitme puuri uks avanenud ning nii mõnestki olid selle elanikud välja uudistama tulnud. Juba kostis ärevaid ja hämmeldunud urahtusi. Kui ta jõuab enne politsei saabumist hüäänide juurde, siis lähevad asjad käest ära, mõtles naine endamisi muheledes. Ta tegi lahti karbi oma lemmikjuustuga, haaras binokli ning nõjatus rahulolevalt vastu vabriku seina. Paarkümmend meetrit allpool aset leidev vilgas tegevus valmistas talle suurt rõõmu. Esimene vaatus oli alanud paljutõotavalt.

 

tagasi algusesse...

 

III koht     Martin Palmiste (pseud Smokey)                                                      

 

3.M.S.

 

PROLOOG

 

„President, meil ei ole muud valikut."

USA presidendilennuk oli teel tagasi Washington DC-sse. Riigipea ja tema paar kõige lähedasemat nõunikku istusid koosolekusaalis ja püüdsid leida alternatiive, kuid see tundus praeguses olukorras keeruline.

„President, me hoiatasime neid, aga nemad ei võtnud meid kuulda. Me ei tohiks ka riskida ka enda sõdurite viimisega sinna piirkonda. Paari telefonikõnega saame me vajalikud protseduurid täide viia, kõik oleks valmis 30 minutiga," tõi üks nõunikest välja, „kuid meil on vaja selleks Teie nõusolekut."

President oli väsinud ning nõuniku jutu ajal vaatas ta vaid tühja pilguga lakke. See oli tema otsustada ja ta ei teadnud, mida teha. Viimase nädala jooksul oli ta vaevu võibolla kokku 7 tundi maganud, sest läbirääkimisi erinevate maailmaliidritega oli tõesti palju olnud. 

„Olgu, tee seda, Harrison."

Hetkeks jäi kõik vaikseks, seejärel tegi nõunik kerge noogutuse, vastas lühidalt „Jah, Sir," ja haaras kätte telefoni. Teine nõunik toimis samamoodi, haarates enda kõrvalt enda kõneseadme.

Kuigi president võis tunduda kindlameelne oma otsuses, ei olnud ta seda. Nii kaua kui tema usaldusisikud tegutsesid, otsustas ta minna kõrvalruumi, et natuke endamisi mõelda. Tema käes oli terve maailma tulevik.

 

Umbes pool tundi hiljem oli Tucker ukse lävel: „Härra President, kõik on valmis."

President liikus tagasi koosolekuruumi ja istus tagasi toolile, ta oli oma otsuse teinud. Käeviipe peale tõi teine nõunik tema ette lauale kohvri, mis oli juba aastakümneid USA riigipeadega kaasas käinud. Imepärasel kombel oli see siiani kasutamata jäetud. Kuid mitte täna.

President haaras kätte võtme, mida ta oli pidanud enda ametiaja algusest peale kaasas kandma, ja vaatles seda mõtiskledes mõne sekundi igast küljest. Ta avas kohvri, sisestas võtme pessa ja kinnitas tegevuse koodiga.

God bless America," President vajutas nuppu ja – tuumaraketid olidki teel.

 

10

 

„Pihtas, põhjas!"

„Mh, kuidas sa teed seda!"

Christian Grayson oli jälle võitnud laevade pommitamise meistrivõistlused - nii kutsusid seda mängu vennad Christian ja William omakeskis. Kuna vanusevahe oli üsna väike, vanused vastavalt 14 ja 12, oli nende vahel side, mida oli keeruline lahti kiskuda. Nende üks lemmikmänge juba varasest east peale oligi olnud seesama laevade pommitamine, mida nad nüüd juba "maailmameistri" tasemel oskasid mängida.

Perekond Grayson elas Londoni väikeses äärelinnas Twickenhamis rahulikul Sherlandi tänaval. Ema oli kodune ja tegeles oma lastega, isa oli aga diplomaat, ja seega tihti ka kodust ära. Aga see ei heidutanud poisse, kes leidsid endale alati tegevust.

„Chris, sa oled ikka liiga hea selles. Kas sa hakkad päriselt ka kunagi laevajuhiks?" küsis muiates väikevend.

„Sügavalt kahtlen selles, Prints William!" vastas naljatledes Christian, „enne kui ma laevajuhiks hakkan, pean ma veel paar asja toime viima."

„Nagu näiteks?" Williami näol kerkisid huviga kulmud üles.

„Noh, esiteks ma pean sind kõdistama," Christian hüppas hooga Williami peale ja hakkas teda igalt poolt kõditama ja samal ajal oli vennal lõputu naeruhoog, „ no ja siis ma pean kooli lõpetama." Christian istus nüüd venna kõrvale ja ei kiusanud teda enam.

„Ahsoo, siis on selge pilt. Sa jääd klasse kordama ja seepärast ei saagi ette ennustada, kui vana sa oled, kui sa lõpuks kooli lõpetad. Ja kui sa kooli lõpetad, siis sa oled võibolla nii vana, et ei jõuagi enam laevajuhiks õppida." muigas William.

„Jajah, muidugi."

Oleks Christian vaid sel hetkel teadnud, kes tast päriselt saab. Tegelikult oli Christian klassi üks silmapaistvamaid õpilasi. Pigem ei saja tema kodulinnas Londonis aasta aega vihma, kui et tema ei lõpeta kooli esimese korraga ära. Selles oli ta kindel.

Samal ajal kui vennad juba laevamängu uuesti üles sättisid, et uus meistrivõistluste raund korraldada, oli neil taustaks jäänud mängima televiisor, mida nad ka poole kõrvaga kuulasid.

Viimasel ajal muud ei kuulnudki, kui ainult juttu Brexitist, selle õigsusest ja probleemidest. „Täna BBC-s," lausus reipalt ja omamoodi entusiastlikult uudisteankur, „Suurbritannia peaminister Boris Johnson on kindel, et juba 2019 aasta lõpuks on Suurbritannia lahkunud Euroopa Liidust ja- "

„Ah, pane see kinni!" ütles Christian Williamile. Ta tõesti ei viitsinud sellest enam kuulda, kuigi ta oli oma isa eeskujul muidu üsna suur poliitikahuviline.

„Jah, papa ütles ka alles, et see on mingi loll teema ja peaks üleüldse lõpetatud juba olema." William vajutas punasele nupule telekapuldil ja ekraan läks mustaks.

 

9

 

Christian oli just saanud 18. aastaseks, ja nagu sünnipäevade puhul ikka Graysonide kodus, valmistas ema parasjagu kogu perele klassikalist Yorkshire'i pudingitseda sai nende kodus vaid väga erilistel puhkudel, ja tänane päev oli seda kahtlemata. Uhke oli olnud ka sünnipäevakingitus, mille pere oli poisile teinud.

See oli tema esimene isiklik võimas sülearvuti. Christian jaoks oli see olnud mõni päev tagasi alles kauge unistus, kuid nüüd… - no parim päev üldse! Sülearvutit ei vajanud ta mitte arvutimängude mängimiseks – kuigi vahetevahel ka selleks – vaid enamalt jaolt koodide kirjutamiseks. Aasta aega tagasi oli ta programmeerimise avastanud ja sellest ajast saati teadis ta raudkindlalt, kelleks tema kunagi saada tahab – mitte laevajuhiks, nagu olid Christian ja William omakeskis mõni aasta tagasi naljatlenud, vaid elukutseliseks programmeerijaks.

Üks aasta veel ja ma võingi oma unistused täide viia, Christian oli gümnaasiumi lõpuklassis ning ootas pikisilmi lõpetamist, kuigi tegelikult oli koolis ka alati tore. Pealegi oli ta alles hiljuti tutvunud koolis näiteks üliägedate vahetusõpilastega.

 

See oli olnud tavaline hall vihmane teisipäev koolis, kuid samas vägagi eriline: tema klassi olid tulnud õppima kaks prantsuse poissi. Mõlemad olid pigem tõmmut nahka. Üks meenutas oma välimuselt Bob Marleyt, tõenäoliselt oma rastapatside pärast. Teine aga oli täielik vastand – soeng väga tagasihoidllik, silme ees suured paksu raamiga prillid ja üleüldiselt tundus pigem korralikum õppur. Kuna Christian oli plaaninud ammu prantsuse keelt hakata õppima, huvitus ta vägagi nende kahe poisiga suhtlemisest. Kui pikk söögivahetund kätte jõudis, läkski ta nende juurde.

„Hei, bonjour!"ega Christian midagi muud peale selle ei osanudki öelda.

Bonjour, bonjour!" vastasid mõlemad rõõmsalt.

Tuli välja, et need kaks poissi olid vägagi tema tüüpi inimesed. Rastapatsidega tüübi nimi oli Henri ning teine oli Jacques. Hiljem sai ta ka viimase perekonnanime teada, milleks oli Leon. Jacques Leon. Enim sidet tundiski Christian temaga, sest nagu ta teada sai, oli nende ühiseks huviks programmeerimine. Seepärast jätkasid nad ka hiljem suhtlemist. Christian oli kindel, et Jacques'iga saab ta veel arvutite osas nõu pidada. Mingis mõttes ta selles ei eksinudki. Sellised kohtumised erinevate välismaalastega inspireerisid teda ja nii nautis ta ka rohkem koolis käimist.

 

„Puding on valmis!" hüüdis ema allkorruselt köögist. Christian oli täiesti enda mõtetesse vajunud, kuid nüüd talle meenus, et all ootab pere ja ta peaks ometi oma sünnipäeva puhul veetma aega seal, mitte enda toas.

Ema küpsetised – nagu alati – olid lihtsalt parimad. Värsked, pehmed ja piisava magususega. Kuna oli teada, et nõudlus saiakeste järel on suur, pistis ema juba uue portsu ahju, enne kui jõudis midagi muud teha. Ahjust paiskusid välja magusad lõhnad, mis tegid kogu köögis olemise mõnusalt hubaseks. 

Kogu melu taustaks käis väike köögiteleviisor, mis edastas parasjagu BBC uudiseid. Jällegi, mitte just kõige rõõmsamad uudised.

„Tänasega on paremäärmuslased võimu üle võtnud nii Prantsusmaal, Saksamaal ning suures osas Ida-Euroopas, sealhulgas ka Baltimaades," kõneles see sama naisreporter, keda Christian ikka ja jälle telekat avades oli kohanud ja kes seeläbi talle justkui juba lähedane tuttav oli.

„Nojah, eks seda oli ju ka oodata," sõnas rahulikul toonil Graysonide pereisa. Ja tõepoolest, juba mitu aastat tagasi oli märgata valimiskampaaniates rahvapoolehoidu just nendele parteidele, kes nüüd valitsust juhtisid. 

Reporter jäi aga järsku vait ning millegipärast oli ei vaadanud kaamerasse, vaid püüdis sättida kõrvaklappe, mis tal varjatult kõrva olid pistetud. Justkui mõni erakorraline uudis edastataks talle privaatselt, millest ta peaks rahvast koheselt teavitama…

„Lugupeetud vaatajad," alustas reporter, „saime just teate, et tänasega on lagunenud ära Euroopa Liit ja NATO ning need organisatsioonid ei toimi enam. Kõige tõenäolisemaks põhjuseks saab Euroopa südame, Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuste otsust lahkuda nendest organisatsioonidest."

Oh jah, mõtles Christian, kui süda ei ole, siis keha ju ei tööta.

 

8

 

Kell oli saanud 13.30 Manchesteri ülikoolis. Christian istus ülikoolikohvikus ja nautis keskpäevast pausi, süües oma lemmikut pasta carbonarat, mida hea hinnaga kohvikus pakuti. Olles lõpetanud söömise, jätkas ta oma õpingutega arvutiteaduskonnas.

Kohvikus oli hea töötada. Teda ei häirinud ümberringi kostuv kerge müra ja sööginõude klirin, see pigem aitas millegipärast tal keskenduda. 2 aasta jooksul polnud ta väga uusi tuttavaid leidnud. Mida aeg edasi, seda rohkem ta sulgus arvutisse ja programmeerija töösse. Nii ei olnud ka mõnes mõttes muret, et temaga tuldaks kõnelema, ja nii sai ta rahulikult oma asjade kallal toimetada.

Ta kasutas sama arvutit, mille ta oli mõni aasta tagasi perelt sünnipäevaks saanud, ainuke erinevus oli, et ta oli selle kaant oma silma järgi veidi kujundanud mõne kleepsuga. Näiteks üks kleebis oli nii-öelda väike koomiks, mis tõestas, et programmeerija elu on väga kirev: hommikul arvuti taga, päeval arvuti taga, õhtul arvuti taga ja öösel tekivad igasugused mõtted arvutitest. Üks kleebis kirjeldas programmeerijate enda definitsiooni nende tööst - nad konverteerivad koffeiini koodiks. Christian jõi tõesti palju kohvi, vähemalt 4 suurt tassitäit musta kohvi päevas.

Parasjagu oli ülikoolis teemaks klassikaline C++ keel, mis oli programmeerijate jaoks kõige tähtsam keel ja mida kõik sellest alast huvitatud pidid de facto tundma. Tegelikult Christian oli selle juba gümnaasiumis vägagi selgeks saanud, kuid nagu öeldakse, kordamine on tarkuse ema, ja nii tegigi Christian kogu õppimise lihtsa vaevaga kaasa.
Samaaegselt eksperimenteeris ta aga Bashi keelega, mida kasutatakse rohkem häkkimiseks. Nii oli ta vaikselt ja sujuvalt suutnud muuta neid semestri hindeid, mis talle ei sobinud, paremaks. Hämmastaval kombel olid Manchesteri ülikooli turbesüsteemid nii nõrgad, et see õnnestus tal ilma igasuguste tõrgeteta. Ta oleks imestanud, kui ta ei olnud ainuke, kes nii oma hinneteseisu regulaarselt parandas.

Kui kell sai 16, otsustas ta natuke ringi jalutada ning seejärel õppimisega ühikas jätkata. Ta pakkis arvuti seljakotti, viskas koti õlale ning teise käega võttis kandiku, mis oli alates lõunapausist tema laual mustade nõudega oodanud ära viimist.

Ta asetas parasjagu määrdunud taldrikut õigele kohale, kui äkki kõnetas teda üks feminiinne hääl.

"Hei, kas toit maitses hästi? Ma olen Sarah."

 

7

 

Pagan, ta on ikka kena, Christianil polnud varem tüdruksõpra olnud. Ega see asi teda ei huvitanud ka väga, tal oli muud ka teha. Kuid sel ajal, kui nad olid juba mõne minuti jalutanud kohvikust eemale, tundis Christian juba teisiti. Jah, ma tahan teda paremini tundma õppida.

Aga tegelikult ta polnud temaga veel isegi natukenegi tutvust teinud. Mõne minuti jooksul olid nad rääkinud ainult pastast, mille Christian oli juba mitu tundi tagasi nahka pistnud, ja natuke ilmast, mis Manchesteri kohal taas pilvine ja vihmane oli. See vestlus nägi välja umbes selline:

„Mis sa söögiks võtsid?"

„Aah, ühe pasta. Tavaline carbonara nagu ikka."

„Ägeee. Ilm on ikka kohutav täna, kas pole?"

„Jaa täitsa mage ikka jaa."

Ja ülejäänud aja kõndisid nad vaikselt edasi, piinlikus vaikuses, kus mõlemad nagu tahtsid öelda midagi, aga mida? Mõne hetke pärast oli olukord õnneks parem ja piinlik vaikus suudeti ületada. 

„Ee, Sarah, mis sa siis tudeerid siin?"

„Ma õpin inseriks, täpsemalt elektroenergiat,"vastas Sarah

„Oh cool, ma ise õpin arvutiteadust. Aga miks sa just seda siis õpid?" Christian oli veidi närviline, seda oli ka väljaspoolt näha. Ta tavaliselt ei punastanud.

„Hmm ma olin juba tegelikult väiksena huvitatud elektriseadmetest. Tahtsin neid pidevalt lahti kiskuda, aga ema keelas. Olgu ta tänatud, et ta nii tegi! Ma oleks juba ammu elektrišoki saanud," muigas Sarah, „aga praegu on muu eesmärk pigem luua uusi tehnoloogiaid ja värki, et säästa energiat ja nii edasi."

„Vauu, see kõlab väga hästi," Christian oli tõesti vaimustuses. See, kuidas Sarah sellest kõigest rääkis – tundus, et ta tõesti teab, mida tahab.

„Aga kuule, ma pean tegelt minema. Mul tuleb uus loeng kohe." Sarah alustas, „Mis su nimi üldse on?"

„Oh jummel, sorri! Ma olen Christian."

„Meeldiv," Sarah naeratas siiralt ja armsalt talle, „aga näeme siis."

Sarah hakkas vaikselt juba minema. Christian vaatas talle juhmilt järele ja mõtles hetke. Mis siin mõelda on!?

Oota, Sarah!"

Tüdruk vaatas talle üllatunult otsa.

„Kas sa tuleksid minuga välja?" Christian imestas ka ise, kui konkreetselt ja enesekindlalt ta oli seda just öelnud. Just hetk tagasi oli ta veel olnud nii närvis. Aga ju siis ta ei jõudnud lihtsalt mõelda liiga palju.

„Okei, tulen," Sarah naeratas nüüd veel siiramalt kui varem. „Mu telefoninumber on 20 7946 0188. Jäi meelde? Las ma kirjutan sulle üles," Sarah'l oli just võtta üks märkmikupaber, kuhu ta selle kiiresti kirja pani ja seejärel Christianile ulatas. „Näeme!" ja juba ta tormas edasi.

„Näeme," Christiani jaoks oli see üks paganama hea päev. 

 

6

 

Õhtul mõtles Christian ikka veel oma paganama heale päevale. Ta ei teadnud veel, mis ta esimeseks kohtinguks korraldab. Õhtusöök? Kinoõhtu? Valikuid oli palju, eks varsti põrgatab pähe kõige parem mõte.

Samal ajal, kui ta parasjagu koodimist edasi õppis, helises äkki telefon. See oli William. Kuigi ta ei olnud vennaga ammu kokku saanud, siis nad aegajalt video ja telefoni teel ikka suhtlesid. Kui Christian oli ülikooli minekuks kolinud kodust ära, siis William elas siiani ema ja isaga, nii oli ülikoolis käimine lihtsalt veidikenegi soodsam. William õppis Londoni ülikoolis ajakirjandust. Samal ajal ta töötas ka BBC uuriva ajakirjanduse meeskonnas praktikandina.

„Hei, Chris!" alustas William.

„Kuidas mu vennasel läheb?" küsis rõõmsalt Christian.

„Ma pean sult ühte teenet paluma."

Kui Christian oli lühidalt „Ikka" vastanud, jätkas William: „Me oleme BBC-s ühe suure loo jälile jõudnud. Briti Politsei võib olla korrumpeerunud ja aitab narkojõuke, kes Londonis tegutsevad. Näiteks ei patrulli nad kohtades, kus asuvad kõige suuremad narkodiilerid."

„Okei, kõlab põnevalt."

 „Mul on vaja kõiki nimesid, kes politseinikena Londoni jaoskonnas töötavad, sealt me saaksime ise edasi uurida. Aga pagan, jaoskonna juhataja ei luba meil nende andmeid kasutada. "

„Ehk siis sa tahad, et ma häkiksin Briti Politsei andmebaasi? Will, sa ikka tead, et see on ebaseaduslik? 

„Nojah… Aga ma mõtlesin, et sa oled kõige osavam häkkerist vend, keda ma tean…"

„Ma olengi su ainuke häkkerist vend. Aga olgu, ma vaatan, mis teha annab."

„Sir Christian, olen igavesti sulle tänulik," ütles William head lapsepõlveaega meenutades.

„Jaa okei okei. Ma annan teada, kui vajalikud andmed leian."

*

Juba samal õhtul uuris Christian asja. Ega kaua ei läinudki, kui ta oli jõudnud delikaatsete failide juurde. Seal oli erinevaid nimekirju. Ühe dokumendi nimi oli „Palgad. Veebruar" See tundub sobivat. Nimekiri koosnes kõikidest Briti Politsei asutuse palgalolevatest nimedest ja nende palganumbritest veebruarikuus. Ta laadis selle alla, jälgides samal ajal, et ta oleks piisavalt ettevaatlik ja oma tegevusega vahele ei jääks. Asi oli siiski tõsine.

Kui fail alla laetud, saatis ta selle e-posti teel oma vennale. „Hei, loodan, et see sobib. Anna teada, kui midagi veel vajad. Parimat, Chris," kirjutas ta kirjale juurde, seejärel pani arvuti kinni ja läks magama.

 

5

 

 „Mr Grayson, siin on mõned inimesed, kes soovivad Teiega vestelda."

Christian oli saanud juba mitmendat korda Microsoftis ametikõrgendust ja töötas nüüd asutuses arendusjuhina. See tähendas ka, et tal oli oma büroo ja oma meeskond, kuhu kuulus muuhulgas seesama sekretär, kes oli teda just kõnetanud. 

Christian vaatas oma sekretäri poole, kes viipas parasjagu tema kõrval seisvatele kahele mehele. Esmapilgul tundusid nad nagu kaksikud. Nagu kaks samasugust puunukku seisid nad seal. Mõlemal seljas must mantel, käe kõrval must kaabu. Mehed mustas, või mis. Päris sünge, mõtles Christian omaette ja otsustas, et see ongi nende meeste hüüdnimi – Mehed Mustas. Aga nojah, näod olid kahtlemata erinevad. Üks tundus olevat asiaadi päritolu.

„Meeldiv kohtuda," sõnas pilusilmne ja mõlemad tegid sünkroonis kerge kummarduse. No on ikka kummalised, mõtles Christian.

"Rõõm minupoolne. Millega saan teid aidata?" 

„Me tahame seda vestlust pidada privaatselt," vihjas teine tüüp sellega sekretärile, kes siiani seisis meeste kõrval ja uudishimulikult uuris neid kahte. Tundus, et ka sekretäri huvitas, kust sellised siia on sattunud. Aga nagu talle juba selgeks tehti, see ei ole tema asi.

„Vabandust, juba asun teele! Kas keegi teist soovib midagi ka? Teed, kohvi?"

„Ei tänan, me saame hakkama," vastas viisakalt asiaat.

Niipea kui sekretär oli lahkunud, alustas üks meestest juttu.

„Mr Grayson –„

„Christian. Kutsuge mind Christianiks."

„Olgu, Christian. Minu nimi on Thomas ja minu kõrval on Yin," mehed tervitasid arendusjuhti tugeva käepigistusega, „Me töötame MI6 organisatsioonis. Kas olete kuulnud sellest asutusest?"

„Jah, loomulikult olen," vastas Christian reipalt, „teisisõnu te töötate luureametis?"

„Just nii, Christian," Thomas ei olnud üllatunud. Enamikele inglastele oli MI6 vähemalt natukenegi tuttav.

„Millega ma olen teie tähelepanu seljuhul teeninud, härrased?"

„Sellega on nii," alustas Yin, „meile on teada, et Te võltsisite tudengiajal Manchesteri ülikoolis oma õpihindeid."

No kurat. See oli ju aastaid tagasi, miks peaks MI6 mehed sellest hoolima? Vähemalt ei teadnud nad tema kunagisest andmete vargusest Williami tarbeks, muidu oleks päris halb!, Christian püüdis oma näoilmega mitte midagi reeta. Kuna paus oli kestnud juba ebaloomulikult kaua, küsis Christian ükskõikselt: „Mille alusel Te seda väidate, härrased?"

„MI6-l on omad meetmed. See ei ole oluline," vastas lühidalt Yin, „Me oleme vägagi kindlad, et see olite Teie."

Kuna turbesüsteemid olid olnud üsna lihtsad, oli ta mingi hetk tõenäoliselt ülikooliajal hooletuks muutunud. „Kas te võtate mind selle eest nüüd vahi alla?"

„Ei ei," naeris Thomas Christiani üle, kes oli juba päris segaduses ja kohkunud. „Me tahame, et sa asuksid tööle MI6-te, küberkaitseosakonda.

 

4

 

Mehed Mustas – nii nagu Christian nüüd neid oma mõtteis kutsus – juhatasid Christiani uuema klassi Aston Martini elektriautosse, mis järjekordselt, üllatus üllatus, oli musta värvi. Jeez, päris sünge elu ikka neil, mõtles Christian. Aga eks oleks ka veider olnud, kui kaks ülikonnas meest sõidaksid kollase pereautoga. Mingi hetk harjus ka Christiani silm sünge mustaga ära.

„Okei, Christian, sa siis tead hetkel, et MI6 on Briti luureasutus, eks?" küsis Yin, kes istus ees vasakpoolsel kõrvalistmel. Thomas juhtis autot. Mõlemal mehel olid silmade ees nüüd Ray Bani päikeseprillid.

„See on kõik, mida ma tean," Christian tõesti ei olnud varem huvitunud sellest asutusest. Nüüd aga, kui ta oli sellisesse olukorda sattunud, muutus ta üha uudishimulikumaks.

„Väga hea. Seljuhul viin ma sind kurssi," alustas Yin, „Esiteks, et sa teaksid, me oleme teel praegu MI6 peahoonesse. Seal saad sa tuttavaks oma uue tiimiga."

„Mis tiimiga?" küsis kohkunult Christian, „Me pole isegi läbi rääkinud, et ma tahan teid aidata." Ta oli tegelikult vägagi rahul oma praeguse ametikohaga Microsoftis.

„Ära muretse, see on ajutine tööots. Siin ei ole väga võimalik vastu vaielda, me teeme seda kuningas William korraldustel." Prints William oli vahepeal saanud kuningaks, pärast seda kui kuningas Charles otsustas võimu üle anda oma pojale.

„Igatahes," jätkas Yin, „MI6 põhiülesanne on kaitsta Suurbritanniat välisohtude eest, tehes seda läbi luuretöö nii kodu- kui ka välismaal. Nagu sa tõenäoliselt oled kursis, on üle maailma üha enam kogunud populaarsust radikaalsed parempoolsed. Sellega seoses oleme täheldanud ka suuremal hulgal küberrünnakuid Suurbritannia süsteemidesse. MI6 vajab sind küberkaitse tiimi liikmeks.

Tegelikult kõlas see Christianile isegi huvipakkuvalt. „Olgu, millal ma saaksin tööga alustada?" 

„Juba täna."

„Ja kui kaua see töö kestaks?"

„12 kuud. Õnnestumise puhul saame garanteerida kõrge tasu ja ka selle, et kuningas ülendab sind rüütliseisusse."

Pärast mõnekümne sekundilist pausi sõnas Christian kindlalt: „Okei, ma võibolla saan aidata," see tööots tähendas auastet ja suurt väljakutset ning selle nimel oli ta nõus pingutama. „Muide, kas te tõesti valisite mind sellepärast, et ma oskasin koolihindeid võltsida? Võtke teadmiseks, et neid häkkereid on tegelikult väga palju."

„Loomulikult on selliseid häkkereid palju. Aga mitte sinusuguseid," põikas vestlusesse Thomas, kes muidu oli vaikselt rooli keeranud ja sõitnud Thamesi jõeäärt mööda, „Tõttöelda on MI6 sinu tegemisi juba kaua aega jälginud."

Christian lootis väga, et nad siiski ei ole teadlikud politseijaoskonna andmevargusest. Tundus, et mitte.

„Nonii, siin me oleme. Siit pead ise edasi saama," sõnas Yin, kui auto oli peatunud suursuguse hoone ees, see vist oligi MI6 hoone, „Peauks on siinsamas otse ees, keskel. Kui jõuad sisse, maini sekretärile oma nime. Ta teab, kes sa oled."

Christian astus uksest välja, kuid enne kui ta minema jõudis hakata, avas Thomas juhipoolse akna ning mõlemad mehed ütlesid sünkroonis: „Edu," tegid kerge noogutuse ja sõitsid edasi. Christian vaatas neile tagantjärele. Mehed Mustas – sama kummaliselt, nagu nad olid sisenenud Microsofti kontorihoonesse, olid nad nüüd ka lahkunud MI6 hoone juurest, sünkroonis.

Christian vedas sammud peaukse poole.

 

3

 

 „Tere. Mina olen Christian Grays-"

„Jah, ma tean, kes Te olete, mister Grayson," katkestas tema jutu sealne preili vastuvõtulauas, „palun järgnege, ma juhatan Teid õigesse kohta."


Nad liikusid mööda hoone avaraid koridore, läbides justkui ühte suurt labürinti. Kui Christian oleks pidanud üksi liikuma, oleks ta juba ammu ära eksinud. Nad jõudsid ruumi, mis oli täis tehnoloogiat: ümberringi olid erinevad ekraanid, väga palju arvuteid. Ruumis oli peale tema ja sekretäri vähemalt 10 inimest. Eeldatavasti oli see tema uus küberkaitse "tiim".

 

"Mister Hatch, ta on siin," selle peale pööras pea üks noormees, kes oli äsja aidanud mingi probleemiga tegeleda ühel arvutitehnikul. Tundus, et tema on tiimi "boss". Tal oli seljas lihtne helesinine triiksärk ja helebeežikad püksid, mis sobisid kombineeritult talle vägagi hästi. Sekretäri kutsumise peale tuli ta Christiani juurde ja tervitas.

"Meeldiv viimaks kohtuda Christian, mina olen Benjamin," alustas ta vestlust tõsimeelselt.

"Tere päevast," vastas Christian lühisõnaliselt.

"Ma kahjuks ei saa teha suuremat sissejuhatust, meil on praegu käed-jalad tööd täis ja meil oleks väga hea meel, kui saaksid ka aidata. Kuuldavasti oled sa väga osav selles, mida sa teed."

"Noh, vaatame, mis teha annab," Christianile ei meeldinud uhkeldada, eriti siis, kui ta polnud isegi midagi veel saavutanud.

Koos liikusid nad arvuti poole, kuid samal ajal silmas Christiani silm hoopis televiisorit, mis kajastas parasjagu kõige hiljutisemaid uudiseid. "Mitmetes Euroopa riikides on pärast Euroopa Liidu lagunemist ja vähenenud kaubavahetust jõudnud kätte kauaoodatud majanduskriis," rääkis uudisteankur, "Eriti kannatavad väikeriigid, kes sõltusid varem suuresti impordist. Üha halvenev kliima on tekitanud ka olukorra, kus samaaegselt paljud alad muutuvad elamiskõlbmatuks ja ressursse jääb üha vähemaks. See kõik võib viidata globaalsele kriisile, milletaolist pole maailm veel näinud."

"Igatahes," sõnas Benjamin, kui nad olid õige arvuti juurde jõudnud, "praegusel hetkel me jamame ühe prantslasega, kes lihtsalt ei jäta rahule. Ta püüab järjepidevalt saada ligipääsu Briti Valitsuse salajastele dokumentidele, ja kui me teda ei peata, siis on need varsti tal ka käes. Me teame, et ta on keegi Jacques Leon. Briti saatkond Prantsusmaal tegeleb tema otsingutega, et ta kinni nabada."

Ei ole nii, mõtles Christian. See pidi olema seesama Jacques, kellega ta oli kord gümnaasiumis kohtunud. Tema prantslasest sõbrale olid arvutid vägagi südamelähedased olnud.  "Las ma proovin," Christian istus arvuti ette ja hakkas erinevaid algoritme katsetama.

Kogu protsess oli kahtlemata keerulisem kui see, mis ta varem oli teinud. Koolihinnete võltsimine ja häkkimine politseijaoskonna töötajate nimekirja oli selle kõrval käkitegu. Aega läks ligi 2 tundi, kuid asja sai. Peagi oli näha, et valitsuse dokumendid olid alles ja turvaliselt Briti süsteemides. See aga ei tähendanud, et saaks kindel olla, et selliseid rünnakuid veel ei tule.

Christian haaras telefoni ja kirjutas oma sõbrale Jacques. "Hei, ega sina ometi kõige selle taga ei ole, mis puutub valitsuse dokumendi vargustesse? Sa peaksid teadma, et see ei lõppe sinu jaoks hästi, kui see nii on. Briti julgeolek teeb kõik selleks, et takistada sind. "

"Andge tuld," kirjutas Jacques veidi vigases inglise keeles vastu.

*

"Super töö, Christian. Kuulujutud vastavad siis tõele - sa oled tõesti osav selles," sõnas Benjamin.

"Pole tänu väärt," vastas Christian jällegi lühisõnaliselt. Ta oli siiski ehmunud, et seda kõike oli korraldanud Jacques – seesama, keda teda alles hiljuti pidas enda heaks tuttavaks.

"Teiste lihtsamate küberrünnakutega tegelevad teised, ära sellepärast muretse. Meil on aga muud ülesanded. Kuninga käsul on meie ülesanne vastata Prantsusmaa tegevusele endapoolse rünnakuga. Me peame nõrgestama nende süsteeme."
"Oota nüüd, Benjamin. Ma sain aru, et MI6 tegeleb ainult küberkaitsega, mitte küberrünnakutega," sõnas Christian üllatunult.

"Jah, kuni tänaseni tegeleski, nüüd on ajad muutunud," vastas rahulikult Benjamin, "tundub, et valitsuse lõppeesmärk on vallutada Prantsusmaa. Selleks me tungime eelnevalt nende süsteemidesse, et nende kommunikatsiooniseadmed lakkaks töötamast, transport liikumast ja automaattehased töötamast. Seejärel lähevad Briti väed füüsiliselt kohale. See on ülesanne, mida meie peame täide viima. Aga me tegeleme sellega homme. Mine täna koju puhkama, sa väärid seda."

*

"Hei kallis, kuidas tööl läks?"

"Hästi, ja sul?"

"Polnud viga."

Christian ja Sarah olid juba mitu aastat koos elanud Twickenhami, Christiani lapsepõlvekodule lähedal. Esimeseks kohtinguks oli Christian korraldanud lihtsa, kuid mõnusa pikniku Hyde'i pargis. Sealt edasi läks asi juba voolavalt ja üsna pea nad kolisidki kokku. Sarah töötas hetkel uute efektiivsete taastuvenergiaseadmete loomise kallal. Christian ei saanud uhkem olla, sest see oli just see, mida Sarah oli alati tahtnud teha. 

Christian oleks tahtnud tegelikult kõike rääkida. Sellest, kuidas tema tavapärane tööpäev Microsoftis oli katkestatud Mehed Mustas duo poolt, ja kuidas ta seejärel oli lõpetanud MI6 küberüksuse ruumides, hoides ära olukorda, mis oleks võinud lõppeda suure kriisiga Suurbritannias. Ja kuidas nüüd, kuninga käsul hakkavad nad Prantsusmaad küberrünnakute teel hävitama.

Aga ta ei saanud seda välja öelda. Tegu oli salajase missiooniga ja enne, kui ta üldse oli saanud midagi tegema hakata, oli ta pidanud allkirjastama lepingu, mille kohaselt jääb nende operatsioon ainult küberüksuse ruumi nelja seina vahele.

 

Viimane mõte, mis Christianli enne magamaminekut peas oli, puudutas tema suhet Sarah'ga. Ta oli juba ammu tegelikult tahtnud teda naiseks paluda. Aga alati oli midagi ees. Ja praegu ka. Abielu peab veidi ootama, kuni see kriis on läbi.

 

2

 

"Täna BBC-s: Suurbritannia on 7 kuud järjepidevalt rünnanud Prantsusmaa digisüsteeme, mis on äratanud pahameelt ka globaalsel tasandil. Briti peaminister eitab, et Suurbritannia on agressor, ning väidab, et seda konflikti põhjustasid Prantsusmaa tegevused meie riigi vastu. "Kui me ei oleks vastu hakanud, oleksid meie saared juba Prantsusmaa valdusteks," räägib peaminister. Samal ajal on selgelt öelnud G8 ülejäänud liikmed, et selline olukord ei ole lubatav, ja kui konflikt veel edasi areneb, on valmis teised riigid sekkuma. Järgneb intervjuu USA presidendi Alleniga:

"Hr President, kuidas Te hindate praegust olukorda?"

"Pean tõdema, et mina poleks eales arvanud, et nii võib juhtuda. Ohumärke oli küll tunda, kui lagunesid USAle ja Euroopale olulised liidud, sealhulgas NATO, kuid olin siiski meelestatud, et olukord laheneb. Praegune Suurbritannia tegutsemine aga näitab, et me peame valmis olema kõige hullemaks."

"Mida see tähendab?"

"See võib tähendada ülemaailmset sõda. USAle on oluline tagada, et kriis suudetaks ületada võimalikult kiiresti, et pöörduda tagasi tavaellu, et majandus jätkaks kasvamist. Seepärast oleme valmis ka sõjaliselt sekkuma. Tuumapommid pole välistatud."

"Aga miks -""

 

"Okei, peame tööle tagasi asuma," Benjamin lülitas teleri välja ja sellega oli paus läbi. 30-liikmeline küberrünnakute tiim kõmpis vaikselt tagasi oma kohtadele arvutite taga.

"Ben, kas saad korra rääkida?" küsis Christian.

"Ikka, partner, mis vaja?" Kuna Christian oli olnud üsna algusest peale Benjamini kõrval, oli Christian nüüd ametlikult tiimi asejuht, kes peamiselt tegeles uute liikmete värbamisega. Nii said mõlemad mehed omavahel üsna vabalt rääkida ja olid head partnerid.

"Millal me ometi teavitame Briti rahvast valitsuse plaanidest? Me ei saa ju ometi samamoodi kuninga käsul edasi tegutseda. Sa nägid ise – USA president on valmis kasvõi tuumapommid kasutusele võtma!"

"Chris, palun mõista, see ei ole meie teha. Meie ülesanne on täita käsku. Sa ikka mäletad, mida meile meie töö eest lubati? Töö lõpus me saame suure rahalise preemia ja peale selle rüütliseisuse. Kas see ei ole sinu jaoks piisavalt hea?"

"Mitte siis, kui meie riik samal ajal radioaktiivsusest õhku lendab!"

"Okei, Christian, sa pead maha rahunema. Tuumapommidega on juba aastakümneid ähvardatud. Ja keegi pole ähvardust täide viinud. Miks? Sest nad teavad, et nad saaksid vastulöögi. Ja sellepärast ongi see geniaalne. Ausalt, sa ei pea muretsema. Tee lihtsalt oma tööd ja kõik läheb hästi."

 

Christian liikus oma laua juurde, kuid ei suutnud tööle keskenduda. Ma pean midagi ette võtma. Ta suutis juba vaimusilmas ette näha, mis juhtub, kui ta ei hakka vastu.

Ta haaras telefoni ja valis välja oma venna kontakti. Enne kui ta helistas, läks ta suitsuruumi – ta ei teinud suitsu, seal oli lihtsalt kõige privaatsem ja ta oli üsna kindel, et seal ei ole ühtegi lutikat.

"Hei, Will," alustas ta juttu.

"Hei, hei! Kuidas läheb?"

"Ma ei saa praegu väga pikalt rääkida. Palun kuula mind tähelepanelikult. Ma tean, et sa arvad, et ma töötan siiani Microsoftis, kuid see ei ole nii. Arvatavasti oled kuulnud, et Suurbritannia korraldab üha enam küberrünnakuid. Ma olen üks nendest."

"Päriselt? Kuidas sa sinna sattusid?" küsis William

"Pikk lugu," Christianile meenus Mehed Mustas duo, "rahvas peab teadma, mis toimub. Maailm peab olema teadlik. Kogu see küberrünnakute jama, mis praegu toimub – see on kõik ettevalmistus päris sõjaks. Kui see sõnum ei jõua rahvale kohale, on meie riigiga varsti kõik läbi. Sa oled ikka BBC-s, eks?"

"Jah, muidugi," Christian tundis läbi telefonitoru, et William oli Christiani jutust šokis.

"Siis palun kirjuta sellest uudisartikkel. Me peame selle sõnumi levitama võimalikult kiiresti, enne kui on hilja. Selleks et rahvas jõuaks vastu hakata valitsuse plaanidele."

Christian pani kõne kinni ja liikus kiiresti tagasi tiimi juurde, et mitte kahtlust äratada. Kuid oligi juba liiga hilja. Uudistekanal edastas otse-pildi Prantsusmaal toimuvast. Briti väed marssisid parasjagu Pariisi tänavatel ja Briti lipud lehvisid hoonetel ja tänavapostidel. Raisk.

 

1

 

Christian tormas MI6 hoonest välja ja oli kindel, et sinna ruumi ta tagasi enam ei lähe - ta ei panusta enam sellesse.

Ta võttis telefoni ja helistas Sarah'le.

"Jaa?"

"Sarah? Oh jumal tänatud, Sarah. Kas sa oled kodus?" Christian oli meeleheitel ja ahmis õhku.

"Jah, kas kõik on korras, Chris? Mis juhtus?" küsis Sarah.

"Kas sa uudiseid vaatasid? Briti väed on Pariisis. Me peame kokku saama, nüüd ja kohe. See olukord võib üsna varsti räpaseks minna. Ole seal, kus sa oled. Ma hüppan metroo peale ja olen varsti seal."

"Olgu," vastas Sarah.

"Oota korra."

Christian võttis hetkeks telefoni kõrva äärest ära. Ta oli äsja kuulnud mingit veidralt valju kummalist müra, milletaolist ta polnud ta varem kuulnud. See tuli ülaltpoolt pead.

Christian tõstis oma silmapiiri kõrgemale ja see, mida ta nägi, polnudki enam nii üllatav kui ta oleks arvanud. USA tegigi seda. Kiiremini, kui oleks arvanud.

Nagu piltidelt ja videodest oli ta näinud, oli see pomm nagu iga teinegi rakett. Ainult et selle rakett on suunaga valele poole. Mitte üles, nagu Marsi poole suunduvad süstikud, vaid alla, otse Londoni kesklinna suunas! mõtles irooniaga Christian.

Ta oli juba unustanud ära, et Sarah oli veel ootel. Vaadates seda suurt "asja" üha kriiskavamalt ja kiiremini tema kodulinna poole kihutamas, asetas Christian telefoni uuesti kõrva äärde.

„Sarah, sa pead nüüd sellele küsimusele väga väga kiiresti vastama."

"Jah?"

"Kas sa abielluksid minuga?"

"Jah!"

„Noh, vähemalt midagi on seljuhul hästi."

 

EPILOOG

Kusagil Aafrika televisioonis

 

"Täna uudistes:

Tagajärgi 10 aasta tagusest globaalsest tuumasõjast on siiani tunda. Kuigi olukord on leevenenud, ollakse siiski hädas Ameerika ja Euroopa pagulastega, kes püüavad pääseda radioaktiivsetest piirkondadest. Kõige enam on tuumapagulasi Alžeerias, Egiptuses, Kolumbias ja Venezuelas, sest need on kriisikolletele kõige lähemal. Kõneleb Aafrika Liidu esimees: "Mõistan meie rahva pahameelt, et pagulaste tõttu on mitmed riigid üleliia koormatud. Kuid tähtis on õppida ajalugu ja mõista, et vastastikune abistamine on olnud alati vajalik, et maailmas säiliks inimlikkus. Nii tuleb taas kord, kui meie vajame Euroopa ja Ameerika abi."

Rahvastik on vähenenud 10 aasta jooksul ligi 50 protsenti. Arvestades ka radioaktiivsete mõjude hilisemat avaldumist, tõdevad inimgeograafid, et rahvastiku juurdekasv võib veel vähemalt 10 aastat negatiivne olla.

Ja lõpetuseks: Aafrika Liidu ühine valuuta ja majandussuhete paranemine on tekitanud Aafrika riikides ajalooliselt kõige suurema majanduskasvu. Sama tõdevad majandusanalüütikud ka Lõuna-Ameerika kohta. Osa ressursse on juba panustatud ka arenguprogrammidesse ja humanitaarabi tarbeks, mis peaksid aitama USAd ja Euroopat taastumisprotsessis."

 

tagasi algusesse...

 

 

 

Majake metsas

 

Ma ärkasin selle peale, et soe päike puudutas mu põski, ma naeratsin, sest tundsin oma südames, et imeilus päev on ees. Ma tõusin istukile ning leidsin Mia mind põrnitsemas. Mia oli imeilus must kass, kelle iseloom ja käitumine meenutasid pigem inimese kui kassi oma. Ta vaatas mind sellise näoga, mis ütles mulle väga selgesti, et kell on juba palju ja ma olen tema hommikusöögiga hiljaks jäänud. Ma tõusin ülesse, panin oma juuksed krunni ning valasin Mia kaussi krõbinaid. Ise avasin köögiakna ning lasin varahommikusel jahedal õhul sisse voolata. Ma naeratasin omaette ning läksin aeda. Minu aed oli suur, seal võis leida kõiki köögivilju ja maitsetaimi, seal ekseldes võid kokku juhtuda õunapuude ja pirnipuudega, samuti ka kirsi- ja paljude muude puudega. Suure osa aiast hõivasid metslilled, mille kõrval oli suur maalapp pühendatud kõrvitsatele, mida kasvatasin ekstra Samhaini jaoks. Ma võtsin peenralt ühe kurgi, natuke maitserohelist ja ühe tomati. Kööki minnes oli Mia oma söögile juba otsa peale teinud ning peesitas aina soojeneva päikese käes aknalaua peal. Ma haarasin noa ning tükeldasin oma saagi, et valmistada üks hea võileib. Enamasti sellest mulle piisas, sest tavaliselt ma hommikuti eriti ei söö, mulle meeldib päeva kergelt alustada. Ma tean, et see pole kuigi tervislik, kuid kõik need 19 aastat on see minu jaoks toiminud.

Nägin, et kell on juba 8 läbi, hakkas isegi juba poole 9 lähenema. Arvestades, et ma tavaliselt ärkan umbes kuue paiku, siis see on hilja. Ma ole selline inimene, kes armastab hommikuti vara ärgata, et näha, kuidas öine jahedus päikese saabudes vaikselt kaob, mulle meeldib kõndida kastesel murul ja näha, kuidas kõik ärkab, kuidas putukad hakkavad siblima, kuidas linnud hakkavad laulma. Kuid ärge mind valesti mõistke, ma jumaldan magamist, ma jumaldan unenägude maailma pagemist, niisiis ma lähengi õhtuti varakult magama. Põhjus miks ma täna niivõrd hilja ärkasin oli see, et Roman tuli eile mulle külla. Me veetsime kauni öö, kuulates muusikat ja vaadates tähti. Ta magab veel praegugi elutoa diivanil.

Seadsin oma sammud jällegi aeda, kuhu ma laotasin oma mati ning alustasin igahommikuse päikesetervitusega. Olin jõudnud platvormi asendisse, kui tundsin Oliveri energiat enda lähedal. Ma lõpeatsin oma seeria ning pöördusin vaatama, kus ta täpselt on. Kui end pöörasin nägin teda paari meetri kaugusel mind uudishimuga vaatamas. Tema õrn muie oli nii kosutav hommikuses jaheduses. Me tunneme üksteist juba nii kaua, kuid temaga koos olles on mul ikka veel tunne nagu oleks tegemist esimese päevaga.

Ma olin keskkooli 11. klassis kui vene keele klassi astusid sisse meie klassijuhataja ja üks mustade juustega poiss, kelle käsi katsid mitmed tätoveeringud ning kõrvas särasid kõrvarõngad. Ma jäin teda vaatama nagu ilmutust, sest temasugused poisid on olnud ainult minu mõtetes, mitte päriselus. Õpetaja tutvutstas teda kui meie uut klassikaaslast, kes on meie kooli tulnud Tartust. Samal ajal kui õpetaja rääkis uurisid poisi silmad klassi ja oma uusi klassikaaslasi. Kõige lõpuks peatusid ta silmad minu peal ning ta näole ilmus õrn naeratus, mida ma võisin ka vabalt ette kujutada. Kuna mu parim sõber just sel päeval pidi puuduma, siis leiti, et minu kõrval on super koht, kuhu Oliver paigutada. Ma tundsin temast hõõguvat soojust ja tema kiirgavat energiat, mis tekitas liblikad mu kõhtu, kuid samas tekitas ta minus nii koduse tunde. Ma vaatasin tema poole imestunud näoga, sest ma ei suutnud uskuda, et peale kõiki mu läbielamisi saan ma mingi suvalise poisi vastu niimoodi tunda. Ma pöörasin oma pilgu temalt ära ning vajusin mõttesse. Varsti nägin silmanurgast, kuidas Oliver mind silmitseb. Ma ei suutnud tema pilgule kaua vastu seista ning vaatasin tema poole. Ta naeratas mulle. Nüüd juba silmnähtavalt. Kuna tund käis siis ta ei öelnud midagi, kuid tema pruune silmi vaadates sain aru, et ta kibeleb midagi öelda. Ma naeratasin talle vastu ja tegin oma tunnitööd edasi. Kui õpetaja meid lõpuks ära lasi, võtsin ma julguse kokku ning ütlesin talle, et mulle täiega meeldib tema "Justice for Johnny Depp" särk. Ta oli üllatunud ning naeratas jälle, öeldes, et talle meeldib mu juuksevärv (mis sel hetkel oli roosa). Paari nädalaga saime üsna kiiresti sõpradeks. Aja jooksul sai meie sõprusest suhe, sellest ajast saadik oleme olnud peaaegu lahutamatud ja kuna me oleme iseloomult nii sarnased ja mõistame üksteist täielikult siis oleme siiamaani koos.

Tuleme tagasi olevikku. Oliver haaras mu käest ning vedas mind mu isiklikku pisikesse raamatukokku ning me istusime jahedale kivipõrandale ning hakkasime kaarte mängima. Varsti oli Oliveril aeg lahkuda. Ma suudlesin teda korra ning vaatasin, kuidas ta oma rattaga kaob puude vahele. Naeratus näol, läksin aeda ja viskasin muru peale pikali. Ma ei suutnud uskuda, et mul oli nii noorena võimalik soetada taoline elamine. See õnn tuli küll kahjuks kurbusega koos, nimelt kui mu vanaisa eelmine suvi ootamatult meie hulgast lahkus, jättis ta mulle suure hulga raha, millega ma alguses ei osanud midgi peale hakata, kuid kuna ma olen terve elu üsna iseseisev olnud, siis pidasime emaga nõu ja otsustasime, et mul oleks aeg oma kodu saada. Kui ma näitasin emale seda pisut katkist maja keset metsa, muutus ta murelikuks, kuid ma suutsin koos Oliveri abiga talle augu pähe rääkida ning siin ma nüüd olen. Remont on peaaegu tehtud ja raha on veel ülegi. Sellest hoolimata käin ma poolekohaga tööl ning õpin aednikuks.

Siin päikese all lebades mõistan ühtäkki, kui õnnelik ma olen. Paljud minuvanused tahavad pidutseda ja endale palju ilusaid asju osta. Kuid siin elades olen aru saanud, et kõikidel nendel asjadel ei ole tähtsust. Mul on mu kass, mu oma kodu koos aiaga, ja mul on Oliver. Mul ei ole midagi muud rohkem vajagi. Ma tahan juba teada, mida ilusat tulevik mulle veel toob.

 

 

Öine raadio

 

Ühel tuulisel ööl, kui kell sai 2:34, ärkas naine oma sügavast unest, sest kuulis veidrat heli. Sellele järgenedes jõudis ta kööki, kust ta leidis raadio, mis oli käima läinud. Ta hakkas seda kinni panema, sest kuulis vaid pinisevat heli ja kaugeid trummilööke, kui järsku hakkas keegi rääkima. Naise käsi peatus, raadiost tulevad sõnad olid veidras keeles, selles oli midagi ürgset, ta tundis, et ta peaks neist aru saama, kuid sõnade tähendus ei jõudnud talle kohale. See tunne häiris naist nii väga, et ta haaras pastaka ning kirjutas kõik sõnad ajalehele ülesse. Heli lakkas sama järsku, kui see oli alanud ning tuba täitis õõvastav vaikus. Naine märkas, et ta väriseb ning läks kiiresti voodisse tagasi.

Kui ta hommikul ärkas oli tema üllatuseks ajaleht koos üleskirjutatud sõnadega kadunud, ta otsis terve korteri läbi, kuid tulemusteta. Viivuks mõtles naine, kas ta mitte unes polnud seda näinud. Kuid ei, see ürgne tunne, mille need tundmatud sõnas temas tekitasid olid päris. Need olid midagi iidset naise kehas äratanud. Tunnid möödusid, kui tuli jälle aeg magama heita, naine oli juba sügavas unes, kui kell sai 2:34. Raadio läks jälle tööle ja naine ärkas taaskord. Raadiost tulev heli oli sama õõvastav kui eelmine kordgi, naine tundis jälle enda sees midagi ebaloomulikku tärkavat, kiiruga kribas ta raadiost tulevad sõnad uuele ajalehele ning viis selle endaga magamistuppa kaasa. Järgmisel hommikul leidis naine ajalehe tüki enda kõrvalt, ta ohkas kergendatult ning otsis välja oma arvuti, et uurida nende sõnade tähendust ja kas ehk kellelegi veel on raadioga niimoodi juhtunud. Internet ütles talle, et üleskirjutatud read on ladina keeles, selles ei olnud naine üllatunud, kuid see mida need read tähendasid oli kohutav. Ridade tõlke juures oli ka artikkel, mis rääkis, et neid loitse laususid vanal ajal satanistid oma meistri kutsumiseks ohverduste ajal. Õnneks või kahjuks ei lugenud naine välja, et kellelgi teisel oleksid need read keset ööd raadiost kõlanud. Tal olid külmavärinad ning ta pidi kellelegi oma öistest sündmustest rääkima. Kõige rohkem häiris naist tõsiasi, et kui neid ridu kasutati keskaja lõpus, siis kuidas on neist saanud salvestus, mis kõlab öösel tema kodus, kui sel ajal ilmselgelt ei olnud mingit lindistamise võimalust.

Umbes kelle kümne ajal õhtul tuli naise parim sõber talle külla, et aidata tal aru saada, mis ikkagi toimub. Nad otsustasid mitte magama minna vahepeal ning arutasid kuuldud sõnade üle - diabolus regnat, diabolus serva me, accipe me, hoc est infernum - need olid sõnad, mis kajasid igal ööl naise köögist. Kell hakkas pool 3 saama ning sõbrannad läksid kööki, et näha kas enne seda midagi toimub raadioga. Nad istusid ja ootasid, nende ümber oli pinge ja ootusärevus. Samas ka hirm.

Siis sai kell 2:34.

Järsku muutus naine kangeks, ta vaatas kaugusesse ja tema pupillid olid suured. Sõber märkas seda ja hakkas kartma. Ta raputas teda ja hüüdis ta nime, kuid ei midagi. Siis hakkas naine rääkima: diabolus regnat, diabolus serva me, accipe me, hoc est infernum. Ta ütles seda ühe korra, kaks korda, kolm korda, kuni sõber sattus paanikasse ja ei teadnud enam, mida teha. Ta oli hirmul, sest talle meenus nende sõnad tähendus - Saatan valitseb, saatan päästa mind, võta mind, see on põrgu . Sõber tahtis põgeneda sealt, kuid naine haaras ta käest ning jäi äkitselt vait. Ta silmisse tuli elu tagasi ning ta küsis süütult, et kas midagi ei toimugi sel ööl. Sõber vaatas teda jahmunult, ikka veel hirmust värisedes. Nõrga häälega ütles ta naisele, et raadiost ei tulnud midagi, kuid hetk tagasi oli tema nagu transsi läinud ja ise neid sõnu muudkui korrutanud. Naine kivistus, ta vaatas oma sõbrale imestunud näoga otsa, oli nagu segaduses, kuid siis ta silmisse tuli selgus. Ta mäletas nüüd kõike, ta sai nüüd kõigest aru. Talle tuli meelde, kuidas Meister oli teda unes kutsunud ja ta oli selle peale voodist tõusnud ja kööki läinud teda ülistama.Tema näole tuli õõvastav naeratus ning ta astus sõbrannast paar sammu eemale ja hakkas rääkima, ise ringiratast köögis kõndides: "Jaa, nüüd ma olen ärkvel, mu Isand tõesti saatis mind siia, andis mulle igavese elu, et ma saaksin teda austada, teda teenida. Kuidas ma sain selle unustada?" naine, kes oli muutunud vagast vanatüdrukust jubedaks naiseks lähenes oma sõbrannale nuga käes. Sõbranna sai aru mis on toimumas ning tahtis jooksu pista, kuid naine haaras naerdes ta juustest ja vedas ta elutuppa.

 

Väljalõige Nädalalehest:

Elemise reede pärastlõunal kell 15:49 sai Lõunaprefektuur teate ebameeldivast haisust, mis tuli Kadrina linna korterist. Uksele koputades ei vastanud keegi ning politsei otsustas ukse maha murda. Seest leiti eelmisel kuul kaduma jäänud 32- aastase naise surnukeha. Keha leiti korteri elutoast, kuhu oli igale seinale joonistatud verega pentagramm ja lagi oli täis ladinakeelset teksti. Naisel olid silmad ja suu kinni õmmeldud, lahkamisel nähti, et ka keel ja süda välja lõigatud. Naise süda leiti sama korteri vannitoast peeglikapi pealt. Kes niisuguse teoga hakkama saaks on teadmata, kuid kahtlustatakse korteri omanikku, 37-aastast naist, kes on praegusel hetkel kadunud. On kriitiliselt tähtis ta võimalikult ruttu ülesse leida, et ennetada järgmisi sarnaseid juhtumeid.

Kui olete näinud eeltoodud vanuses naist, kellel on lühikesed mustad juuksed ja sinised silmad, on 167 cm pikk ja lonkab vasakut jalga andke koheselt teada politseile.

 

 

Uus ajastu

 

Sellest on möödunud juba 11 kuud, kui õpetaja tuli klassi ja ütles, et COVID-19 leviku tõttu peavad kõik õpilased otsekohe koju minema ning 10 minuti pärast peab koolimaja täiesti tühi olema. Alguses olid kõik õpilased elevil, sest kõik see olukord oli uus ja huvitav. Kuid kui nad oleksid vaid teadnud, milliseks see kõik kujuneb, oleksid nad oma viimaseid sõpradega veedetuid hetki rohkem hinnanud. Praeguseks on paljudest riikidest saanud sajaprotsendiliselt suletud ühiskonnad, mille riigikorraks on määratud teadmata ajaks diktatuur, seda tehti sellepärast, et olukord oleks range kontrolli all ning viiruse levik kiiremini lõpeks.

Kuna peaaegu kõikides poodides on toiduvarud otsas ja inimesed ei tohi tööl enam käia, siis tegi valitsus otsuse, et kõik suured kortermajad tuleb maha lammutada ja nende asemele majakesed koos aedadega ehitada. Tohutult palju maju ehitati metsade sisse ja mõnes kohas võeti mets isegi maha, et mahuks rohkem maju. Samas ehitati mitmekorruselisi suuri elumaju kus üks korrus on ühe pere kasutuses ning maja ümbitseb aed, kus kasvatatakse kõiki toiduaineid mida tarvis. Toit jaotatakse kõigi perede vahel võrdselt ning mingit ahnitsemist ei toimu. Kahjuks on liha muutunud luksuskaubaks, sest loomi saavad kasvatatda ainult need, kellel on suurem maa-ala, kuid neid inimesi pole eriti palju. Liha läheb turule, kuid seal saab see väga kiiresti otsa. Minu pere pole juba 2 kuud liha näinud, toitume ainult vegetatiivselt.

Autosid pole enam peaaegu üldse näha, sest inimestel pole kuhugi kiiret ning käiakse kas jalgsi või rattaga. Samuti pole vaja kuhugi kaugele minna, sest teiste inimestega on keelatud kokku puutuda ja kõike, mida on vaja, on kodu lähedal olemas.

Ma pole ühtegi oma sõpra kõik need 11 kuud näinud. Me küll saame kirjutada interneti kaudu, kuid ma nii igatsen neid. Ei tea kas me üksteist äragi tunneme, kui kõik see läbi on. Ma vahpeal ikka mõtlen, et kui valitus oleks kohe alguses kõik asutused kinni pannud ja inimestele liikumiskeelu andnud, siis võibolla oleks see kõik juba ammu läbi, aga selle asemel nad pidasid pikki kõnelusi, mis tulemusi ei andnud, ainult koolid pandi kinni ning tegelikult võisid inimesed ikkagi käia ringi nii nagu nad ise suvatsesid. Selletõttu on juba veerand Eesti rahvastikust surnud. Praeguseks võime vaid oma maja inimestega suhelda ja aias istuda. Igal reedel lubatakse inimestel natuke linnas liikuda, kuid teistega peab hoidma vähemalt 7 meetrist kaugust. Igal pool liiguvad politseipatrullid ja kui nad näevad kedagi seadusi rikkumas, viiakse nad arestimajja.

Kogu see olukord on inimesi tohutult palju muutnud, kõik on pidanud ära õppima toidukasvatamise ning kuna sellises isolatsioonis olemine mõjub meie vaimsele tervisele laastavalt, siis otsiti lohutust ja abi usust. Kuna eestlased jäävad maarahvaks, siis mitte ei mindud kristluse poole, sest arvati, et nende jumal ei laseks inimestega eales midagi sellist juhtuda, siis pöörduti vana eesti religiooni poole - Maausu poole.  See kujutab endast looduse austamiset, sest see on meie elus veel ainuke, mis ei ole meid alt vedanud. Me austame Maaema, sest tema on kõige elava ema, see on tähtis just sel põhjusel, et praegu on eriti kriitiline, et kõik ilusti kasvaks ja kõik meie sõbrad ja sugulased elus püsiksid. Kogu selle usuvahetumise ajal julgesin ma lõpuks oma perele öelda, et ma olen osa Wicca usust, mis teeb minust nõia. Ma enne kogu seda jama ei oleks eales julgenud oma perele seda öelda, sest nad oleksid mu hullumajja saatnud. Kuid nüüd nad said minust aru, kui ma olin neile ära seletanud, et see, et ma nõid olen ei tähenda, et ma hakkaksin luua seljas lendama ja võlukunsti tegema, vaid Wicca kontekstis tähendab see seda, et ma austan Jumalannat, teen erinevaid loitse looduslike komponentidega ning austan kogu loodust. Mu pere mõistis seda ja aktsepteeris seda, kuigi nad ise pöördusid Maausku. Õnneks ei ole need kaks usku niivõrd erinevad.

Vahetevahel on mul tunne nagu me oleksime inimkonnaga läinud paralleelmaailma, sest inimesed ei ole enam sõltuvuses asjadest ega rahast. Kõik tegelevad vaikselt omade asjadega ega reosta enam maakera. See tundub olevat nagu mingi utoopia, kus tehnoloogia on kõrgelt arenud, kuid inimesed elavad sellegipoolest loodusega ühes. Olen märganud, et inimesed on leidnud ülesse oma loomingulise poole, isegi need, kes varem väitsid, et neil seda pole. Majade seinad on värvilisteks kunstiteosteks värvitud, iga ilmaga kostub akendest ja aedadest muusikat ning aiast välja vaadates on näha kuidas inimesed tänavatel maalivad või kuidas heegeldatakse tekke, mida puudele ümber panna. Kui COVID-19 kunagi maha rahuneb ja meie eludest kaob, siis ma usun, et inimesed ei võta oma sõpru ega pereliikmeid nii enesestmõistetavalt ning hindavad iga momenti, kui nad saavad vabalt nendega koos aega veeta. Samuti näen, et inimkonnale on tehtud restart ning sellest põlvkonnast, kes alustas oma elu olles mattunud materialistlikku ühiskonda ja kes istus päevad otsa telefonis, sirguvad selle ajaperioodi tõttu palju avatumad inimesed, kes tahavad oma emtisoone ja tundeid igas tegevuses näidata, nad on ka teadlikumad elust ja selle tähtsusest. Usun, et nad elavad oma ülejäänud elu austades loodust ja vabadust ning nad kasvatatavad oma lapsed ülesse koos loodusega ning panevad aluse täiesti uuele ajastule.

 

tagasi algusesse...

 

 

 

KOHTUPÄEV

lühinäidend

 

 

TEGELASED:

 

MEES - VILJAR KANNIKE - ülevoolav, emotsionaalne

 

NAINE - TIINA KANNIKE - ükskõikne, vaba, rahulik

 

ADVOKAAT SUMBERG - asjalik, ametlik, põhjalik, natuke tüdinenud

 

ADVOKAAT KARINEEM - üritab säilitada rahu, emotsionaalselt väga piiri peale viidud, läbiraputatud, tüdinenud

 

Tegevus toimub kohtumaja ühes väikses istungiruumis.

Esmaspäeva hommik, umbes kell 10

 

Laval laud ja neli tooli. Kaks tooli on üksteise vastas laua otstes (mehele, naisele). Teised kaks tooli laua ääres näoga saali poole (advokaatidele).

Ühel toolil istub Viljar ning tema juures ka Sumberg. Viljar on ärritunud. Sumberg on oma paberitesse süvenenud.

Täielik vaikus. Äkki Viljar pahvatab:

 

VILJAR: Iga kord! Iga jumala kord, ma ütlen teile! Alati kui me midagi kokku lepime, kui midagi tähtsat on toimumas, kui LÕPUKS midagi olulist on käsil, siis mis tema teeb??? Ta ei tule kohale! Ja kui isegi tuleb siis TA JÄÄB HILJAKS! Iga kord…

 

Sumberg on endiselt paberitesse süvenenud.

 

SUMBERG: Katsuge rahuneda, istungi alguseni on veel minut aega.

 

VILJAR: Rahuneda??? Mina??? Ma olen täiesti rahulik. Ma olen üdini rahulik. Mina olengi rahu!

 

Sumberg hingab sügavalt välja.

 

VILJAR: Näete, Te ise olete närvis! Nii, nüüd ongi käes, te olete pabinas, te ei suuda keskenduda, terve istung läheb nässu ja see mõrd saab oma tahtmise.

 

Sumberg tõstab lõpuks pea, vaatab Viljarile otsa.

 

SUMBERG: Kui kasutaksime õige aega mõistlikult ära ning ehk täpsustaksime mõningaid asjaolusid. Te väidate…

 

VILJAR (ründavalt): Mida mina väidan?

 

ADVOKAAT: Te väidate, et Teie naine, Tiina Kannike on Teie abielu jooksul korduvalt…

 

VILJAR (ülevoolavalt): Ärge palun seostage seda nõida minuga!

 

SUMBERG: Vabandust, härra Kannike, aga hetkel on ta veel Teie seaduslik abikaasa. Niisiis Te väidate, et…

 

Kostub kingade sahinat, kui  lavale longib Karineem. Tema järel tuleb Tiina.

 

VILJAR: Näete, millest ma räägin! Ta tuleb alati kõige ebasobivamal hetkel.

 

Sumberg tõuseb, surub Karineemiga kätt ning nad võtavad  istet.

Viljar on võtnud solvunud ning haavunud hoiaku ning põrnitseb oma naist.

 

SUMBERG: Lugupeetud osapooled – härra ja proua Kannike, austatud härra Kannikese advokaat! Hetkel viibib kohtunik kõrval saalis (kergelt rõhutades) olulisel istungil ning peame arvestama tema puudumisega.

 

Viljar turtsatab.

 

SUMBERG: Alustame nõupidamisega.

 

Advokaadid korrastavad samaaegselt pabereid ja asetavad need seejärel lauale. Viljari pilk puurib naist. Naine vaatab ruumis ringi ning eirab süütult mehe pilku.

 

SUMBERG: Härra Kannike väidab, et tema naine, proua Kannike on terve abielu jooksul käitunud teie ühiste lastega... (tõstab paberi endale lähemale ning hakkab lugema omadussõnu, mida mees on arvatavasti loetlenud)ülbelt, üleolevalt, ebainimlikult, ebameeldivalt, ebaviisakalt, ebaausalt, hoolimatult ja …(teeb pausi, üritades paberilt tundmatut sõna välja lugeda)

 

VILJAR: Kriitikata! Ta ei kritiseeri meie lapsi üldse! Teda ei huvita.

 

Sumberg vaatab Viljarile otsa, hetkeks avab suu, et midagi öelda, kuid sulgeb kohe ning pöörab pilgu Karineeme poole.

 

SUMBERG: Mida on Teil selle vastu öelda?

 

KARINEEM: (vaikib hetkeks, vaatab ilmselge üllatusega otsa kord mehele, siis tema advokaadile). Proua Kannikese sõnul pole teil ühiseid lapsi…

 

Viljari silmist võib lugeda hämmastust ja hukkamõistu. Leek tema sees kerib ennast üles ning väljub suu kaudu, Viljar on nutuäärel kuid vihane:

 

VILJAR: Peale kõiki neid aastaid. Pärast kõike seda, mida oleme koos läbi elanud… See on häbiväärne! Nii need asjad ei käi, et tehakse valmis ja ongi kogu moos. Tema jaoks on see kõik muidugi nii kerge!  Kas Te üldse…(hääl murdub)

 

SUMBERG: Tänan, hetkel aitab. Kuulame, mida on kostjal öelda.

 

Viljar on ennast sekundiga kogunud ning on tagasi endisel ründaval positsioonil

 

VILJAR: (pistab vahele) Jah... Mida on meie kallil kostjal öelda…?

 

KARINEEM (üritab silmnähtavalt rahu säilitada): Proua Kannikese sõnul on…

 

VILJAR: Nohhh! Ja mis on tema sõnul?

 

KARINEEM (püüab jääda rahulikuks): Proua Kannikese sõnul pole...

 

VILJAR: Ja juba ei ole jah!? Enne olid nüüd pole?? Tunnete? (tõmbab ninaga) Siin haiseb petmise, valede ja ebaõigluse järgi!

 

Karineem ei suuda enam ennast talitseda. Ta karjub üle saali.

 

KARINEEM: Proua Kannikese sõnul pole tema lastel Teiega mingit seost! Tema lapsed on ta eelmisest abielust ja nad on juba täiskasvanud!! Neil on juba endal lapsed!!! Ja muuseas ka nemad pole Teiega kuidagi seotud! Kas Te palun otsiksite omale mõne muu hobi kui see, et Te iga jumala esmaspäeva hommik oma erinevate fantoomsete probleemidega siia sisse sajate, soovides saavutada üksnes seda, et Teie naine teile rohkem tähelepanu pööraks!!! Palun leidke endale töö, elage oma elu ja laske teistel ka elada!

 

Kõik vaatavad segaduses Karineemile otsa. Pikk vaikus, mille kestel on kuulda Karineemi hingeldamist.

 

KARINEEM (vabandavalt): Mul oli halb hommik… Laps ajas rosina ninna, koer näris Timberlandid katki, puder kees põhja ja... (pomisedes) Liisu jättis mu maha...

 

Vaikus. Kõigi nägudele kerkib kaastunne. Tiina, kes on terve aja vait olnud, avab suu, et midagi öelda, kuid siis mõtleb veidi ning sulgeb uuesti suu. Peale mitut katsetust saab siiski lõpuks sõna suust välja.

 

TIINA (ahastavalt, paluvalt): Viljar, lähme koju.

 

Viljar on sündmuste käigust šokeeritud ning noogutab nõustuvalt, tõuseb, jalutab ümber laua oma naiseni, võtab Tiina käevangu ja lähevad lavalt maha.

 

Vaikus. Sumberg on juhtunust šokeeritud. Karineem vaatab kurvalt otse ette. Sumberg avab suu.

 

SUMBERG (kurvalt, leplikult, elab juhtunut uuesti läbi): Mina ostsin eile Konsumist kõrvitsa. Selline kõrvitsa isu oli. Valisin päris kaua, kuni leidsin selle õige... Ilus, suur, oranž. Hakkasin teda kodu poole tassima. Päris raske oli. Käed läksid krampi ja jalad väsisid ära. Olin juba peaaegu trepikoja turvaliste seinte vahele jõudnud, kui…

 

KARINEEM: Jah, ma tean. Tule lähme toome sulle uue kõrvitsa.

 

Sumberg vaatab kivistunud pilguga enda ette, seejärel noogutab. Nad tõusevad püsti ning vantsivad lavalt ära. 

 

tagasi algusesse...