Isikunäitus
Mõttepildid
ehk
20 aastat kaamera taga

Silver Teinbas

01.–30.04.2026

 

Oma esimese teadlikult klõpsitud foto tegin aastal 2006 – ühelt tuttava tuttavalt laenatud peegelkaameraga. Teadsin täpselt, mida ja kuidas jäädvustada. Sellest ajast olen vahelduva eduga pildistanud, iseäranis viimastel aastatel. Üha rohkem meeldib pildistada inimesi.

Küllap võib öelda, et minu pildistamisstiil on mõneti eksperimentaalne (ja eks fotograafia seda ju olegi): püüan leida huvitavaid vaatenurki või tabada fotole midagi, mis paneks ühel või teisel viisil mõtlema.

 

Fotograafia on sisimalt õõnestav mitte siis, kui ta tekitab hirmu või iiveldust, isegi mitte siis, kui ta häbimärgistab, vaid siis, kui ta on mõtlik.

– Roland Barthes

 

Häid ja õnnestunud fotosid võib minu arvates jagada kaheks: erilised fotod millestki tavalisest ja tavalised fotod millestki erilisest. Esimese alla kuuluksid – küllap ehedaimate näidetena – huvitavad vaatenurgad, küllap suur osa ka nt Saul Leiteri (1923–2013) töödest, samuti makrofotod või optilisi illusioone kujutavad fotod, jne. Tavaline foto millestki erilisest – nt kõiksugu sündmuste jäädvustused.

Esimesel juhul tuleneb tõlgendus pildistajalt, teisel juhul teeb foto eriliseks pildil olija. Muidugi on see üldistus, on ka muid variante ning üks ei välista teist. Ideaalis käivad need kaks poolust käsikäes. Kuid tõmbab rohkem sinna teise meetodi poole. Pilkupüüdva vaatepildi ees võib kes tahes kaamera päästikut vajutada, tulemus jääb ikka ilus ja haarav. Millestki tavalisest erilise vaatenurga alt pilti saada – see vajab minu silmis juba rohkem oskust.

 

Mõttepildid  

Eriline foto millestki tavalisest: 2024. aastal tehtud lähivõte harilikust ripssamblikust või sama aasta jaanuaris tehtud foto „lumisest maastikust", kus fotol oleva lume mõõtkava võib tekitada küsimusi või olla petlik. Või 2025. aastal jäädvustatud valguslaik koridori seinal, mis jätab tasapinnalisele seinale mõnevõrra ruumilise efekti.

Näitusel on ka väga n-ö tavalisi fotosid vähem või rohkem huvitavatest vaatepiltidest.

 

Pildistada inimesi …

Inimesed on erilised – kuid keeruline on seda erilisust fotole saada nõnda, et foto eristuks ja inimene pildil kõneleks. Viimase aasta-paari jooksul ongi minus süvenenud huvi pildistada justnimelt inimesi. Ühtteist on siiski ehk ka õnnestunud:

iseäranis foto muusik Kristjan Kannukesest (alt-üles kompositsioon, muusiku ilme), kirjanik Anu Kreest (värvid) ja kitarrist Robert Jürjendalist. Pärast üht kontserti küsisin Robertilt, et kas võin temast pilti teha. Ütles, et loomulikult võin. Tal tekkis kohe huvi, kui kuulis, et püüan läheneda pisut teise nurga alt. Foto on tehtud läbi peenikese uksepilu. Pildi toon ja hajusad äärealad annavad minu arvates üsna hästi edasi tema kui muusiku isiksust ja tema muusika omapära.

Hiljaaegu pildistasin ka kirjandusteadlast Eve Pormeistrit – jäi silma tema nooruslik olek ja riietus, mis loob halli taustaga kenakese kontrasti.

Näitusele valitud fotod on väike osa enam kui saja foto hulgast. Pikemalt-põhjalikumalt saab vaadata ja lugeda siit: https://5ilver.mypixieset.com/  – jah, S-i asemel on number 5.

 

Peaaegu kõik pildid olen teinud peegelkaameraga. Viimastel aastatel meeldib pilte klõpsida ka analoogkaameraga; vahel ka telefoniga (nt näitusel olev foto „Mõrad", millel on siiski kujutatud puid). Kusjuures päris nn profikaamera sain alles hiljuti ja sellega tehtud pilte siin näitusel ei ole.

Lõppkokkuvõttes on läbi aegade olnud pildi looja ennekõike siiski inimene, mitte ühe või teise kaamera tootja.

 

***

Ma ei pea end fotograafiks. Päris hobifotograafiks ehk ka mitte. Võib-olla siiski fotograafiks? Ehkki fotograaf on tänapäeval ilmselt see, kes pildistamisega raha teenib. Teisalt on fotograafia ajaloos mitmeid fotograafe, kelle tung on olnud pildistamine, olgu see siis tasustatud või mitte.

Lõpuks polegi ju oluline, kuidas pildistajat nimetada. Pilt on oluline.

 

Kui üks või teine pilt kõnetas, või vastupidi ei kõnetanud, on tagasiside igati teretulnud: silver.teinbas@gmail.com

 

Ja veel üks mõte.

Eelpool oli juttu, et mulle meeldib viimasel ajal üha rohkem inimesi pildistada.

Kui keegi soovib minuga tulla fotosessioonile, siis ei tee ma seda tööna. Võtke ühendust ja vaatame, kuidas välja tuleb.

Nagu ütles üks tänavafotograaf: see on omal moel ideaalne viis inimestega suhestuda – pildistatav saab endast (loodetavasti) suurepärase foto ja fotograaf saab endale pildi ning võimaluse oma harrastust praktiseerida. Rõõm on vastastikune. Õnnestunud fotol on võime aeg seisma panna.

 

Autorist

Muidu olen rohkem n-ö sõnaseadja ja keeleinimene. Alates 2025. aastast õpin magistrantuuris keeleteadust-keeletoimetamist; varasemalt on mul magistrikraad filosoofias (2014). Alates 2025. aasta jaanuarist olen MTÜ Viljandi fotoringi liige ja aastast 2026 Eesti Keeletoimetajate Liidu liige.

Olen avaldanud kaks luuleraamatut ning minu tehtud fotod on mitme raamatu kaanekujunduseks.

Selle näituse vormistamist aitas toetada Viljandi linn.